Eile toimus Harmi mõisas Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse korraldatud esimene suurem üritus - mõisaajaloopäev.
Kohaletulnuid tervitas avakõnega direktor Tiiu Jalg, kes kõneles Harmi kooli tänasest olukorrast, muredest ja tulevikuväljavaadetest.
Sirje Kautsaar on üks väärt naine. Ta pühendus Harmi kooli arendamisele, töötades kooli direktorina. Nüüd, kus tema töökoht on hoopis teises vallas, kuulub tema südamest suur osa ikka Harmi mõisakoolile. Just Sirje oli see, kes käivitas Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse, mille eesmärgid on aidata kaasa nii Harmi kooli kui mõisamaja olemasolule ja arengule. Eile tutvustas Sirje sihtasutuse moodustamise lugu ning selle eesmärke. Mõisa ajaloo uurimine on üks eesmärkidest.
Ürituse põhiettekandja oli ajalooarhivaar pr Oja, kelle ettekande teemaks oli mõisate osa kohaliku elu mõjutamisel. Kuulajad said kindlasti palju uusi fakte teada mõisate kujunemisloost. Julgen siinkohal väljendada oma tagasihoidlikku arvamust - ettekande teksti mahalugemine minule isiklikult eriti ei meeldi. Eks mina kui ise õppejõutööd tegev isik olen muidugi kuulajana ka keskmisest inimesest oluliselt pirtsakam ka, aga point on tegelikult olemas - kui inimene räägib nö peast, väljendab ta end lihtsamate lausetega, selgemalt. Kui inimene peab mingi jutu kirja panema, on laused teistsugused, pikemad, analüütilisemad. Seetõttu ei saagi ettekannet teha nii, et loed kirjaliku teksti maha. Püüdes siiski objektiivne olla, eks ta püüdis oma kirjaliku teksti kõrvale midagi ikka juurde ka rääkida ja kommenteerida, mis oli kohe hoopis huvitavam.
Ajalooarhivaar oli võtnud kaasa ka koopiaid mõningatest kaartidest. Siit kaardi pealt on näha Harmi mõisa südamik 19.sajandil. Külgmiste tornidega peahoone ees mõisale omane uhke auring, ringtall või karjakastell, mida täna enam pole. Vaata ka Soometsa veebist, kuidas see kaart ühendatuna tänase kaardiga välja paistab.
Ettekandja püüdis meid valgustada ka Harmi mõisa ajaloo osas, aga see osa oleks võinud olemata olla. Nimelt väitis ta, et esimesed teated Harmi mõisast on aastast 1417. Seejärel luges ette, et 1692 Röttgert Lode ajal pärandi jagamisel lahutati Harmi kaheks eraldi mõisaks, Ojasuu ja Harmi (Alt-und Neu-Harm). Tõepoolest, EHA kodukalt mehaanilisel mahalugemisel jääbki selline mulje. Aga see ei ole ju tõde. "Harm" oli vanasti Ojasoo ja kogu see jutt, et 1417 oli seal mõis, käib ju tegelikult Ojasoo mõisa kohta... Tuleb järelikult EHAle kirjutada ja eksitavale infole tähelepanu juhtida.
Ettekandja püüdis meid valgustada ka Harmi mõisa ajaloo osas, aga see osa oleks võinud olemata olla. Nimelt väitis ta, et esimesed teated Harmi mõisast on aastast 1417. Seejärel luges ette, et 1692 Röttgert Lode ajal pärandi jagamisel lahutati Harmi kaheks eraldi mõisaks, Ojasuu ja Harmi (Alt-und Neu-Harm). Tõepoolest, EHA kodukalt mehaanilisel mahalugemisel jääbki selline mulje. Aga see ei ole ju tõde. "Harm" oli vanasti Ojasoo ja kogu see jutt, et 1417 oli seal mõis, käib ju tegelikult Ojasoo mõisa kohta... Tuleb järelikult EHAle kirjutada ja eksitavale infole tähelepanu juhtida.
Ajaloohuvilised diskuteerimas.
Minu jaoks oli päeva põnevaim ettekanne Harmi kunstiõpetaja J.Soometsa käsitlus mõisate restaureerimisest. Saime näha huvitavaid fotosid Kose-Uuemõisa, Vodja, Ojasoo, Triigi, Harmi mõisatest. Päris huvitav oli kuulda siseviimistluse trendide muutumisest. Kui vahepeal oli moes püüda punnitada taastada kõik ühe teatud ajastu stiilis, siis nö viimane mood on hoopis lasuurimine. Mõte on nüüd hoopis selles, et kui remondi käigus seinad paljaks võtta, on seal näha väga erinevatest ajastutest jälgi, erinevaid kihistusi. Lasuurimisel kaetakse sein poolläbipaistva paberkrohviga (või midagi säärast), nii et see väga erinevates värvides sein jääb näha, kujutades endast omamoodi kunstiteost, mis kõnetab meid ajaloolisusest hoopis enam kui kunstlikult pätsistiilis seinakrohv, mis peaks meenutama keskaegset seina.
Äärmisel huvitav oli ka Juhani mõte, et kui Harmis teatud tänaseid siseviimistluse lahendusi suuta säilitada veel 30-50 aastat, muutuksid ka need vaatamisväärsuseks. Samamoodi olen mina omaette arutlenud, kui keegi kutsub üles lammutama kõik nõukaaegsed laudad, varemed jmt. Usun, et nende suhtes kehtib samamoodi - 30-50a pärast on sovhoosiaegne lüpsjate elumaja Kirivalla külas ehk oluline pärandkultuuriobjekt, tähistades ka üht ajastut meie elus.
Eilse ajalooürituse lõpetas õpetaja Mare Kivistik, kes tutvustas suvist külastusmängu Unustatud Mõisad.
See ei jää kindlasti ainukeseks ajalooürituseks Harmi mõisa teemadel, nii et jääme põnevusega ootama.
