Juuniküüditamise nimekirjast

Olen siin küüditamise teemat varem põgusalt puudutanud, tegemata seejuures väga suurt vahet märtsi-(1949) või juuniküüditamisel (1941). Hiljuti meenutati juuniküüditamise 70.aastapäeva. Tulen teema juurde tagasi seoses sellega, et küüditamisi põhjalikult uurinud riigiametnik väidab, et nimekirju ei olnud: "Mingisuguseid valla, maakonna, vabariigi küüditamisnimekirju ei ole kunagi eksisteerinud."

Kujutamaks ette, mis toimus siin kandis 70 aasta eest, tuleb pöörduda Stella Noode autobiograafilise raamatu "Varastatud õnn", mis on kohustuslik lugemine igale siitkandi ajaloost huvitatule, poole:

„Aga Läänes käib sõda. Igasugu ärevakstegevad kuuldused liiguvad ringi: kõik, kes Vabariigi ajal on olnud mingid riigiametnikud, kaitseliitlased või suurte talude omanikud, saadetavat koos perekondadega Siberisse.“

/…/

„Siis ühel päeval räägitaksegi õuduse ja hirmuga, et öösel on olnudki küüditamine. On viidud ära terved perekonnad, ka väikesed lapsed ja vanakesed. Alevis olevat isegi haige pagar tõstetud veoautole, aga et ta oli sealsamas surnud, siis tõstetud jälle maha tagasi, aga kogu ta pere viidud ära, nii et ei jäänud kedagi, kes oleks ta maha matnud. Imelikul kombel ei viida siinsest vallast peaaegu kedagi ära, kaugematest valdadest küll ja alevist ka. Alles hiljem selgub, et ühel ööl enne küüditamist olid tunginud vallamajja mingid mehed ja viinud ära kõik nimekirjad ja dokumendid. Nende pere oli olnud nimekirjas kolmas, konstaabli ja kaitseliidu ülema järel.“

Olen siiski suhelnud usaldusväärse inimesega, kes kinnitas, on küüditamise üleriiklikku nimekirja oma silmaga näinud. Tegu oli salajase määruse lisaga. Määruse sisu seisnes põhiliselt kahes otsustuses – loetelus nimetatud inimeste küüditamises ning nende vara konfiskeerimises. Hiljem oli see määrus oluliseks töödokumendiks ka majade tagastamisel. Ikka tuli ette, et küüditatud pere mõni hilisem järeltulija või sugulane soovis küüditatule kuulunud maja endale taotleda. Siis kontrolliti just sellest nimekirjast ning kui pere oli nimekirjas, siis see maja oli riigistatud ning tagastamisele ei kuulunud. Täpselt nii juhtus ka Alansil Tiidu taluga, mida taotles endale mu vanaisa õepoeg kui Tiidu Liidi, kel endal järeltulijaid ei olnud, lähedane isik. Tiidu talu maja oli riigistatud ning seal elanud Lillendite pere sai maja endale päriseks osta alles 70ndate keskel.