Vana aasta lõpusirgel, 29.detsembri varahommikul lahkus meie hulgast Asta Salupõld, võimsa Salupõldude dünastia esiema, Alansi küla vanim elanik, minu väga armas naabrinaine. Asta oli ka ise üks võimas naine, tema elutee vääriks lausa eraldi raamatut. Sündinud 1929 Tallinnas pagari tütrena, tõi elu ta 30ndate teisel poolel Alansile, kus tema koduks sai Vanakubja talu. Et Asta isa oli vabariigi ajal aktiivne kaitseliitlane ning pagarina oli varustanud ka sakslasi, põgenes perekond nõukogude võimu okupatsiooni eest Saksamaale. Elu põgenikuna Saksamaal ei olnud noorukesele tütarlapsele lihtne - toimetulemiseks tuli mõneteistaastasel noorukesel Astal töötada sõjalennukitehases. Asta õde haigestus ja suri. Sõja lõpu keerukate olude tõttu kaotas pere isaga kontakti ning naases Eestisse Alansile. Mõne aasta pärast sai Astast Otti talu noor perenaine. Pisipere ei jäänud tulemata - aastate möödudes sai Asta üheksa lapse emaks. 1949. aasta märtsiküüditamisel küüditati Alansilt Asta meheõe pere, kelle kaks väikest poega (s. 1943 ja 1945) jäid Asta ja Erichi perre kasulasteks, kuni vanemad taas Eestisse naasta tohtisid. Asta ise pääses küüditamisest tõenäoliselt seetõttu, et Erich osales sõjas "õigel poolel". Läände põgenenud isa tõttu oli ta aga pidevalt teatud struktuuride huviorbiidis. Asta viimane laps oli veel sülelaps, kui 1961 juhtus õnnetus pereisa Erichiga ning Asta jäi leseks. Asta kõige vanemad lapsed, kaksikud Einer ja Milvi olid siis 13-14. Kui nüüd lugeda uuesti mu vanaema kolhoositöö päevikut 1963-1964, loob see kõik täiesti uue konteksti, kas pole? Saatus tõi Asta ellu veel ühe mehe ning sündis veel üks laps. Kuid et lapse isa suri enne lapse sündi, kasvas viimane poeg üles kasuperes. See Salupõldude sitke suguvõsa lugu - Asta kasvatas enda lastest tublid ja töökad inimesed, kel on tänaseks omad lapsed, lastel on lapsed ning neilgi on juba lapsed. Nii ongi Asta alanejate sugulaste arv tänaseks juba üle kuuekümne.
Ka minu jaoks oli Asta väga oluline inimene. Minu lapsepõlvesuved möödusid Alansil, Asta minuvanused lapselapsed olid mu lapsepõlvesuvede parimad sõbrad. Eeskätt pärast seda, kui minu vanavanemad lahkusid (1993 ja 1995) oli Asta hästi natukene ka mulle vanaema eest - Alansil käies meeldis mulle ikka Asta juurest läbi astuda ja temaga kohvi juues juttu ajada. Asta mälestused Alansi külast, mida ma vahel ka salvestanud olen, aitavad mul luua pilti Alansi küla ajaloost eelmisel sajandil. Asta oli soe ja sõbralik inimene, kes elab edasi oma lastes ja nende lastes ning meie mälestustes. Puhka rahus!
