Vanakubja põline talukoht Alansil

Nende suurte puude vahel on Vanakubja talukoht. Vanakubja on üks Alansi põlistest talukohtadest, mis on sama koha peal sama nimega ka 17.sajandi lõpu või 18.sajandi alguse kaardil olemas, numbri all 24. Ju seal siis kunagi üks vana kubjas elas.

Rääkisime Vanakubjast Otti Astaga. Asta on Tallinna tüdruk. 1936 kolis Asta pere Vanakubja talusse Asta isa onupoja juurde. Sestpeale muutus Vanakubja kohalike seas populaarseks tänu paktubale (vrd Backstube). Asta isa oli pagar, nii tegi kohe Vanakubjale leivaahju. Sõja ajal tehti Vanakubjal tšekileiba ja viidi Äksi poodi. Taluajal tegi iga talu ise leiba, aga Asta isa tegi suuremaid tellimusi, pühade puhul näiteks peenleiba, saia ja isegi torte.

Nagu siin varem juttu on olnud, pani 1859.a mõisnik Maximilian Zoege von Manteuffel taludele saksakeelsed nimed. Väidetavalt toimus see pärast suurt tulekahju, kus terve küla oli maha põlenud, mille järgselt otsustati, et Alansile tuleb 10 suurt talukohta (varem on Alansil olnud ka 24 majapidamist). Vanakubjale pani mõisnik nimeks Carlshof (võimalik, et oma isa Karl Magnuse järgi, sest endine Vainu koht sai nimeks Magnushofi). Küsisime Astalt, et kui nüüd vaadata Alansi küla 1850.a kaarti, kas siis, kui Asta Alansile tuli (1936), oli veel mõni hooned seal sarnaselt kaardile olemas?

Asta: "Jaa, see on see vana maja, rehetare. Kui me tulime, ühelgi majal ei olnud õiget katust. (MM: poolõde) Maret sündis augustikuus, siis oli väga tugevad äikesevihmad. Meil polnud lapsega kuskile minnagi, kõik olid toast ära, me pugesime siis teise õega riietekappi. Isa pidi esimese asjana ehitama korraliku katuse. Maja oli kaarega (MM: nagu ka kaardi peal paistab), isa võttis rõialuse vahe ära, selle kaare ära, siis jäi nagu kaks maja. Üks maja oli rattaga, sinna pandi neli hobust, kes tallasid vilja, nii tehti katuseõlgi. Meie kutsusime seda rattakuuriks."

Asta: "Elumaja oli hästi madal maja, ees olid tohutult suured palgid nagu sambad. Maja oli ehitatud ajal, kui saagi veel ei tuntud. Palgid olid kirvega raiutud, ära ei oldud saetud midagi, palgid olid laotud nagu redel, isa saagis otsad sirgeks, talle selline maja ei meeldinud. Maja oli hästi madal, uks oli hästi väike, tavaline inimene pidi kummardama, ja kõrge lävepakk oli. " Õue peal oli veel kivilaut ja sepapada, selle ees olid kaks hästi tillukest onni. Asta õdedega olid väiksed lapsed ja pidid ometigi ka kõveras sisse minema. Vana peremees Juhan oli olnud kõrtsmik, seetõttu oli seal ilusaid pudeleid. Lapsed armastasid käia vaatamas, aga pidid käima kõveras. Jõe ääres (MM: kaardi peal ka näha) oli vana laut, kus Juhani loomad sees olid. Selle kõrval oli tellisepõletamisahi.

Minu ema mäletab, et maja ümber olid suured uhked sirelipõõsad ning talutee ääres ohtralt õitsevad lupiinipeenrad.

Järgnev Joh.Pääsukese pilt Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt on mõeldud lihtsalt tolleaegse külamiljöö illustratsioonina - kuivõrd puudub fotomaterjal Vanakubja hoonete osas.

Asta: "Tares oli hiiglauhke parsi. Sa ei teagi niikuinii, mis parsi on. Lae all palgid, all on auklik plekk, sinna pannakse viljad kuivama. Juhani ajal oli seal poissmeeste klubi. Kõik poissmehed, kes joomamehed olid, ja kellel ei olnud elamist, magasid siis seal parsil. Isa tuli, siis tema ajas parsimehed laiali, ainult üks vanem mees, Kuuskjalg Jüri, jäi meile ka elama, kes jäigi hiljem sinna koos vanaemaga kohta pidama."

Vanakubja taluga on seotud ka Hansu Haua legend (parandage mind, kes teab paremini, aga nii palju kui mina olen vaadanud arhiivimaterjale, ei olnud Harmi mõisavallas teist Vanakubja talu):

"Kose kihelkondas Harmi valdas Vanakubja talu taga jões olla üks sügavam koht, keda rahvas hüüab Hansu hauaks. Sellesse hauda uppuda sagedasti lapsi. Kord on üks noormees läind sellest hauast mööda ja näind seal ilusad naisterahvast ennast pesema. Noormees vilistand, mispeale naisterahvas on kriiskand nii valju häälega, et noormees maha kukkund ja ehmatusest haigeks jäend." Rehepapi andmebaas, ERA II 31, 440 (11)

Asta ei olnud selle legendiga kursis, küll aga oli selles paisukohas üks kaunis sügav koht, mitte siis Vanakubja poolses servas, vaid teises, Vainu poolses servas. Seal oli sügav koht, inimesed käisid ujumas seal. Asta rääkis, et vanasti suurvee ajal olid kõik sillad pühitud, Vanakubjalt Alansile sai siis ainult Lutsuküla kaudu, seal oli sild kõrgemale tehtud ja jõgi oli sealt juba kraaviks süvendatud.

Asta: "Vana-peremees Juhanil olid suured kalamehe säärikud, suurvee ajal tema tõmbas saapad jalga ja viis lapsed ikka üle jõe tee peale, et kooli saaks. Ükskord saabas läks katki, Juhan viis Äksi parandusse ja tellis: "Olge head lapsed, tooge saabas parandusest ära, siis ma saan teid jälle üle jõe viia". Meie siis tulime õega kahekesi, hirmus suur saabas, kuidas sa seda tassid. Ühel oli siis pöid üle õla ja teisel säär, nagu palk õla peal, ja tuleme siis kahekesi nii vapralt sealt ja Tamme-Eeri tuli meile vasta ja küsis:"Saabas, kuhu sa tüdrukud viid?!""

Mis Vanakubja talukohast sai? Maja seiskord läinud järjest kehvemaks ja nii lõhuti see ära peale 1964.aastat. Vana taluaset meenutavad võimsad põlispuud ning kivihunnikud.

Kellel veel on mälestusi Vanakubja taluga seoses, palun lahkesti ühendust võtta!