Ka mõnes teises ajaveebis, mida jälgin, tõusetus Tallinn-Paide talitee teema: vt Nahkanuia ajaveebist ja samal teemal ka Weissensteini blogist; Tallinn-Paide taliteest natuke põhjalikumalt uuesti Weissensteini blogist ning viimaks ka Aksel Orasi temaatilist poeemi "Seitse paari musti härgi" Juhani ajaveebi vahendusel. Teema läks nii põnevaks, et päris tõsine plaan oli minna Maanteemuuseumisse, kus 7.veebruaril toimus pärandkultuuripäev: "Meie maa, meie tee", kuid kahjuks seekord ei õnnestunud.
See-eest laenutasin raamatukogust eelnevas diskussioonis viidatud Väino Eineri raamatu "Korilasrajast kiirteeni", mis osutus päris põnevaks lugemiseks. Olles harjunud liikuma põhiliselt autoga asfalteeritud teedel, mille vald vajadusel juba hommikul enne seitset lumest puhtaks on lükanud, tekivad seda raamatut lugedes paeluvad kujutluspildid, kuidas võis muinasajal välja näha aislohisteed (hobune + aisad + nende külge kinnitatud koorem) ehk purilateed. Tõepoolest, ratastega vankri leiutamiseni oli veel aega.
Muinasaegse maantee kohta kirjutab Einer: "Kaubaliikluses mängisid endiselt väga suurt rolli veeteed. Maismaal teisaldati kaupu kas kandeloomadel - härgadel, hobustel või inimese seljas. Niimoodi võis päevas läbida umbes 30 k. Kaugusemõõduna oligi sel ajal kasutusel päevateekond. Muinasajal siinmail teid ei ehitatud ega parandatud. Teejoont valides tuli äärmiselt hoolikalt jälgida ortograafilisi, hüdrograafilisi ja geoloogilisi tingimusi. Kogemuste põhjal valiti teekohaks kõvema pinnasega kõrgemad paigad. Vanu teid vaadeldes jääb selline mulje, et need on nagu nivelliiri abil juhitud künkalt künkale, vältides isegi vaevumärgatavaid nõgusid. Soodest püüti mööda minna. Sageli olid teed väga liivased, kulgesid läbi metsa ja teiste asustamata alade ning jäid raskesti läbitavas ratsagi." (Einer, lk 52).
Mingit teedeehitust toona ei olnud, sest elu ei olnud Eestis veel ühiskondlikult organiseeritud. Küll aga ehitati ja korrastati muinasajal vaid linnustesse ja pelgupaikadesse viivaid teid, eriti seal, kus linnus asus keset sood. Sinna ehitati roigastee. Vaata sel teemal väga põnevat kirjutist Virkasaare salajasest sooteest, kus avastatud palktee dateeriti ekspertiiside tulemusel 16.sajandi teise poolde.
Kus olid meie külade toonaste elanike pelgupaigad? Koduloouurija Sirje Saulep arvab: "Ohu korral otsis muistne inimene pelgupaika kõrvalises kohas. Eriti pakkusid kaitset raba- ja soosaared, varjule mindi ka looduslikesse koobastesse. /.../ Meile kõige lähem pelgupaik asus praeguses Kaiu vallas ja seda nimetati Iida urgeteks." Kas tõesti võis see pelgupaik nii kaugel olla, kuigi Mahtra raba mitmete rabasaartega oli siinsamas?
13.sajandi teedevõrgu kohta teeb Einer oletusi nii muinsasulakohtade põhjal kui ka jälgides 1241.a Taani Hindamisraamatu külade järjekorda, eeldades, et need ametimehed, kellele tehti toona ülesandeks külade loenduse läbiviimine, liikusid mööda tolleaegseid põhitrasse. Tallinnast viisid põhiteed kas üle Pärnu või üle Viljandi Riia peale, kusjuures Viljandi peale minev tee kulges üle Nabala, Tuhala, Kirivalla-Alansi, Kuimetsa, Vahastu, kusjuures Vahastu ligidal olev Maasilla raba viitab sellele, et 13.sajandil oli sealne teelõik roigastee.
Kaart Einer, lk 59
Einer põhjendab teetrassi säärast asukohta sellega, et Tallinna ümbrus oli toona hõredasti asustatud, Pirita jõel Saulas polnud koolmekohta (sild ehitati sinna alles 1346.a paiku) - seetõttu kulges toonane tee praegusest Lääne pool.
Taliteede kohta kirjutab autor: "Pikk põhjamaine talv võimaldas luua jää ja lumekate peale teise, lühema teedevõrgu, mis ei kattunud suvisega. Ainult põlislaantes langesid suverajad kokku taliteedega." (Einer, lk 65).
"Taliteed on sajandeid olnud meie maa majanduses ja ajaloos tähtsal kohal. Veel meie sajandi esimesel poolel olid need asendamatud metsaheinamaadelt, jõeluhtadelt ja soosaartelt heinaveol; ka küttepuud ja ehituspalgid veeti metsast välja valdavalt taliteega. Sageli lühendas talitee siis ka talumehe linnasõite, veskile, vallamajja või kirikusse minemist; üle soo sõideti saaniga jõuluajal sugulastele külla ja taliteed mööda mindi metsatöödele kodust kaugematesse laantesse. /.../ Rahvapärimustes on säilinud küllalt palju teateid vanade, kuigi just mitte muinasaega või muidu kaugemasse minevikku ulatuvate taliteede kohta. Kuid iga aastaga jääb vähemaks inimesi, kes oskavad maastikul ette näidata kunagist taliteed, inimesi, kes ise neid mööda sõitnud ja tunnetanud talviste soode ja metsasihtide romantikat. Need teed moodustavad olulise osa meie mineviku kultuurkeskkonnast ja neil on kindel koht teede ja liiklusajaloos. Seetõttu tuleks kõik teadmised neist talletada." (Einer, lk 66-67).
Seepeale küsisin oma ema käest, keda kohalik rahvas mäletab ehk Urve Teeveeri nime all, kas tema ka midagi kohalikest taliteedest oma lapsepõlvest veel mäletab. Ema elas Alansil alates 1947, mil ta oli 6-aastane. Ta mäletas küll Kirivalla-Mahtra taliteed, mida tema lapsepõlve ajal talvel veel usinasti kasutati. Hobune rakendati ree ette, laps pakiti teki sisse nii kõvasti, et ei saanud suurt käsi ega jalgu liigutada, ning põrutati üle talvise raba Mahtra peale, sealt juba üle Juuru Rapla kanti sugulastele külla.
Kohalikest teedest rääkides mainis ta veel Löörast otse Kose-Ristile kulgenud metsateed, mida kasutati intensiivselt veel siis, kui Urve Teeveer Kosel keskkoolis käis (1956-1960). Sealt sai vajadusel ka jalgi kodu poole tuldud. Talvel oli paras tegu, et Lööras jõest üle saada. Koolmekoht oli väga kiire vooluga, see sageli ei jäätunud üldse. Kohe selle kõrval olevat aga olnud sügav hauakoht.
Lõpetiseks veelkord Mahtra juurde tagasi tulles: emale meenus, et nad käisid perega Mahtras 1958 Mahtra sõja 100.juubelit puhul, mil seal peeti vabaõhuetendus Mahtra sõja teemal. Et päris suur osa publikust ei olnud etendust teiste peade tagant näinud, olevat publiku seas üks paras mahtra lahti läinud - maast oli rabatud suuri mättaid, loobitud nendega teisi inimesi, suur rüselus ja kaklus, nii et etendus oli tulnud lausa ära katkestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar