22.jaanuari 2009 "Eesti Ekspressis" ilmus P.Erelti artikkel "Musta Surma ja nälja küüsis", kus on antud ülevaade Eestit läbi ajaloo tabanud suurtest katku- ja näljahädadest, kus surma sai lugematu arv inimesi. Kel endal ei seisa meeles, millal meie esivanematel head, millal halvad ajad olid, kunas must katk laastas, kunas ikaldus näljahäda kaasa tõi, nende jaoks annab see artikkel hea kokkuvõtte, mis loob ka vajaliku tausta vanade kaartide, hingeloenduste jms lahtimõtestamisel.
Kõige varasem seni leitud kaart Kirivalla küla kohta on pärit aastast 1696. Selle aja kohta kirjutatakse viidatud artiklis:
"1629. aastal Rootsi võimu alla saanud Eesti koges seejärel pikka rahu- ja hingetõmbeaega, mille vältel tabas maad 1657. aastal küll katk, ent pärast seda kasvas rahvaarv taas jõudsalt, ulatudes 1695. aastal 400 000 piirile. 17. sajandi lõpp tõi aga tõelise katastroofi. Aastatel 1695–97 tabas Põhja-Euroopat mitmel aastal järjest ikaldus, mida Eestis teatakse kui suurt näljaaega. See viis hauda umbes viiendiku Eesti elanikest ehk 70 000 – 75 000 inimest. Midagi nii hirmsat kui aastad 1694–96 ei oska tänapäeva põllumehed isegi ette kujutada. Christian Kelchi kroonika järgi oli terve 1694. aasta suvi külm ja vihmane, hein hävis, rukis ikaldus. Septembri öökülm hävitas odra, nisu, läätse, herne ja aedviljad. Juba oktoobri algul saabus talv käreda pakase, sügava lume, tuiskude ja tormidega, mis kestsid 1695. aasta märtsi lõpuni. Lumi sulas alles mai lõpuks, kõik tööd hilinesid ja viljasaak jäi väga väikeseks.Sügisel aga läks ilm ootamatult soojaks ning 1696. aasta veebruari algul hakkasid puud lehte minema ja sirelid õitsema. Kuid ega talv taeva jää – 7. märtsil tuli see suure külma ning rohke lumega. Kevadet polnud, suvi hilines ligi kaks kuud ning viljasaak jäi olematuks. Kõige hullem oligi seetõttu 1696/97. aasta talv, mida kirjeldab ilmekalt Kelchi kroonika: “Sel talvel jätsid paljud mehed maha oma naised, naised oma mehed, lapsed oma vanemad. Päeval ja öösel kuuldi nii linnades kui külades, nii küla- kui sõjateedel säärast häda- ja nälgakannatajate kaebekisa, et kividki oleksid pidanud kisendama.”"
Kirivalla ja Imuti külad (Kirriwall Byy, Immota Byy) 1696. EAA.1.2.C-IV-63
Loendatud on järgnevad majapidamised (eesnimed on ka olemas, aga nende väljalugemine on kaunis keerukas, mistõttu ma neid siia märkima ei hakanud):
Kopli
Warsame
Warsame
Sureperre
Trino
Wadda
Wadda
Hanso
Kahar
Sibbi
Wadda
Retsep
Retsep
Seljame
"Kirriwall" külakeskus ei ole 17.sajandi lõpul sugugi seal, kus on see täna ja kus oli see ka muinasajal (vt järgmist pilti); 1696 oli seal hoopis suur welly ehk suur väli. Tookord asus külakeskus hoopis selle mäe otsas, kus täna Kääpa on majapidamine.
Eraldi küla oli "Immota byy", tänase Imuti talu (Roositalu) juures. Tänapäevalgi tuttavate kohanimedena leiab kaardilt Kaskevälja (kus on täna Kaskemäe majapidamine) ja Kuusikuvälja (tänase Kuusiku majapidamise kandis), kus oli ka tolle kaardi peal üks majake olemas.
Sarnane kaart on on Eesti Ajalooarhiivis ka Alansi küla kohta, aga dateeringuks on pakutud 17.sajandi lõpp.
Alansi küla 17.saj lõpp (Alant) EAA.1.2.C-IV-57
Alansi külakeskus on samas kus muinasajal (vt järgmist pilti) ja tänagi, kuid asustus oli kõvasti tihedam. Ka Lööra kuulus Alansi küla juurde ning kirjas on säärased majapidamised - 24 nimetust:
Lera
Knapa
Toma
Gennese
Ullego
Lene
Tobia
Neo
Neo
Neo
Tito
Tito
Otte
Retzep
Hanso
Lera
Herma
Kleitso
Henno
Ustallo
Klaso
Kubia
Hanso
Hanso
Wanno
Tänaseni olemas siis Otti, Tiidu, Kubia koha peal on Vanakupja talukoht. Kuigi Lööra (ka Lõõra) Uus-Harmi kõrvalmõisahoonena on hävinud, elab Lööra kui kohanimi edasi Lööra lillhernestele spetsialiseerunud talu ärinimes "Lööra Lilled".
Tolleaegsetest kohanimedest on tänaseni kasutusel Võtikmetsa, Aukemäe, Patermägi, kus asuvad sama- või sarnasenimelised majapidamised.
Ajalooarhiivis on hunnik materjale, millest saab meie kandi kohta tarkust juurde uurida ja teada näiteks seda, mis ajast millised talunimed pärit on; kuidas on meie külad erinevatel aegadel asustatud olnud.
Ajalooliste kaartide uurimine on omamoodi ajalooallikas - igale künkale ja metsatukale antud nimi viitab omakorda kunagi toimunule. Nii võib teha järeldusi, kuhu võidi matta katkuohvreid, kuhu lahinguis langenuid (varu aega ja loe selle kohta mõttega Juhani kirjutist Kääpa Kuusikust. Alansi küla 1850.a hiigelsuure kaardi pealt leidsin ühe kahtlase koha nimega "Todeskatko", "der Tod" on teatavasti saksa keeles surm, Todes on eesliide surma-, aga võimalik ka, et see tähendas vanas eesti keeles ka miskit hoopis muud).
Nii et ajaloolisi killukesi on loodetavasti tulevikus siin veel tulemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar