Iidsed looduslikud pühapaigad

Mõni aeg tagasi kirjutati Eesti Päevalehes, et pärimuseuurijad ja loodusteadlased võtavad sel kevadel rahvusvahelise projekti käigus Raplamaal ja Muhumaal põhjaliku uurimise alla iidsed looduslikud pühapaigad, millest mõned on plaanis edaspidi huviväärsustena turistidele välja reklaamida. Uurijate üheks oluliseks tööriistaks on kindlasti kaart. Vaatame, mida kaartidelt meie kodukandis leida võiks.

Alansi hiiekoht ajaloolisel kaardil. Kuidas Alansi hiiekoht hävitati, kirjutasin siin.

´

Hiie kinnistu tänasel kaardil.

Järgneval pildil on Tõnnimait ja Tõnni täna Ojasoo ja Sange vahelisel alal. Nimed, mis võivad viidata vanale pühakohale.


Tänased kohanimed Tõnnipõllu ja Tõnsu - samamoodi piisav pidepunkt, et uurida edasi.

Allpool sama koht ajaloolise kaardi peal - Tõnnisoo.




Järgneval ajaloolisel kaardil on paremal pool teed, Kasest pisut lõunas koht Hiitemäe. See asub Habajalt Saumetsa poole, veel Kõue vallas, enne maakonna piiri.



Sama koht tänasel aerofotol. Kasest lõunas Hiitemäe kohas asub nüüd veidral kombel vastupidise nimega kinnistu "Lohu".

Habaja küla taga, Kuivajõe ääres asus ajaloolisel kaardil koht Hiienurme.



Tänapäeval samas kohas niisugust ega sarnast kohanime ei ole.

Tõsine hiiekoht paistis olema aga Alansi ja Kirivalla naabruskonnas tänases Kanavere-Karla külade paikkonnas, Põlluaasa lautade kandis. Kinnistu nimed: Hiievälja, Hiiemäe, Hiiesalu, Hiiepõld, Hiieotsa, Hiie ja Suur-Hiie, samas kaitsealused pühad Kurena künnapuud, mis on kaitse alla võetud 1960.a ning vastavas ürikus tähistatud ka sõnaga "hiis". Viidatud 1960.a dokumendist saab teada veel, et Kosel asus (asub veel tänagi?) püha allikas, ohvriallikas, asukohaga vana kultuurimaja (tänase pastoraadihoone?) taga.

Kui keegi oskab nimetatud objektidele veel mõningaid lisada või hoopis teab, kus on siinsete pühakohtade kohta midagi rohkem uuritud ja kirjutatud, võiks neid teadmisi lahkesti edasi jagada.

Kuidas üks ajalooring on täitunud. Hinnuantsu talus elab täna 320 a tagasi sündinud Hinno Hansu järeltulija!

Nagu juba öeldud, käib intensiivne töö külade talude ajaloo kirjapanemisega. Selle töö käigus saame teada, kes on kõige elupõlisemad elanikud ning kes kõige värskemad sisserändajad. Kõige vahvam uudis on see, et Hinnuantsu tänane peremees Joel on selle Hinno Hansu, kelle nime järgi talu kunagi nime sai, otsene järeltulija!

Pärast ränka Põhjasõda oli Kirivalla külas ellu jäänud vaid 5 perekonda. kelle seas Seljama Hinno nimeline majapidamine. Hinno on küll ise hukka saanud, ent tema naine Anna on elus. Elati neljakesi, sh Hinno poeg Hinno Hans koos naisega, neil olid hobune ja lehm. Kirikudokumentidest ning teistest Saaga andmebaasi kaudu kättesaadavatest revisjonidest ilmneb, et Hinno Hansul oli poeg Jaan, kes on märgitud kui Innahansu peremees. Siitpeale ongi Hinnuansu (või muud sarnased kirjapildid) saanud talukoha nimeks Seljamäe Hinno poja Hinno Hansu ((1691-1769) järgi. Nagu pildil esitatud joonisest näha on, oli Jaani pojapoeg Mart Kirivalla Klaukse peremees. Mart elas sel ajal (1800-1858), mil hakati talupoegadele panema perekonnanimesid. Mardi perekonnanimeks sai Tewert. Mardil sündis poeg Tõnno (1826), kes osales ka Mahtra sõjas, ning lahkus seepeale Eestist Krimmi. Krimmis sündis poeg Daniel, kes naases Eestisse ja ostis 1911 (ehk siis täpselt 100 aastat tagasi) Vainu talu. Siitpeale on Vainu talu olnud Teeveeride suguvõsa käes. Danieli tütretütre pojapoeg on tänane Hinnuantsu peremees Joel. Talukohas, mille nimi on tekkinud 320 aastat tagasi sündinud kauge esiisa järgi :)

Lisan enda joonise kohta täpsustavalt, et selle kohta, kas Hinnuantsu tookord sama koha peal oli kus see täna asub, ei ole kindlaid andmeid. Võimalik on hoopis, et Hinnuantsu asus koos kõigi teiste (välja arvatud Seljamäe ja Kuusiku kõrtsud, mis asusid kohe maantee ääres) majapidamistega koos kobarkülas, ning hoone koliti alles 19.sajandi teisel poolel toimunud maareformi käigus tänasesse asukohta.

Suur-suur tänu nende andmete eest taas Tõnu Meldrele!

PS: ülalpool nimetatud inimestel oli mõistagi rohkem lapsi, kajastasin siin ainult neid, kes on otseselt asjassepuutuvad.

Otto Zoege von Manteuffel ja Lööra mõis (parandatud)

Sattusin Eesti Päevalehes avaldatud artikli peale, mis puudutab baltisaksa kunsti. Artiklit illustreeriva maali juurde on kirjutatud: "Otto Zoege von Manteuffel. Kunstnik kõrgub seinal oleva portreena üle perekonna."

Otto Zoege von Manteuffel on sellest ajaveebist mitmel korral läbi käinud. Otto isa oli meeskohtunik Karl Magnus Zoege von Manteuffel (sündis Ojasool 1789, suri Harmis 1844), Otto vanim vend Maximilian oli mäletatavasti see Harmi mõisnik, kes Alansi küla reformida tahtis, kes taludele saksakeelsed nimed pani ja siia päris sakslased peremeesteks tõi.

Kunstnik Otto oli Karl Magnuse kolmandana sündinud laps, kes sündis Tallinnas, aga pidas pulmad 1871.a Harmi mõisas. Otto oli tuntud kunstniku Wilhelm von Kügelgeni õpilane, aastatel 1841-1845 õppis ta Düsseldorfi Akadeemias. Wilhelm jällegi oli Ojasool Otto sugulasega abiellunud Gerhard von Kügelgeni poeg.

Kui uurida Balti aadli genealoogilist käsiraamatut, siis nähtub, et Otto perekonnal olid tihedad seosed Lööra mõisaga. Otto vanem venna, Karl Magnuse teisena sündinud lapse - poja Gregori sünnikohaks on märgitud Lööra mõis (1819).

Kunstnik Otto enda tütar Helene ja tema kaksikvend Otto sündisid 1878 Lööras. Otto ema, Karl Magnuse lesk Dorothea suri Lööras 1865. Otto õde ja Karl Magnuse üheksandana sündinud tütar Natalie suri 1881 Lööras vanatüdrukuna.

Tulles tagasi selle kirjutatüki juures viidatud maalile, on mind ka varem vaevanud küsimus, kas see võib olla maalitud Lööras? Selle maali kohta on varem KUMU kodulehel olnud kommentaar:

"Perekonnaportree interjööris kujunes biidermeierajastul suguvõsa traditsioonide, harmoonilise eraelu ja selgelt määratletud soorollide sümboliks. Vasakul on kunstnik kujutanud ennast, keskel teeb käsitööd kunstniku ema, keda ümbritsevad elu lõpuni vallalisteks jäänud tütred. Seinal rippuval maalil on kunstniku isa Karl Magnus Zoege von Manteuffel, kes portree maalimise ajaks oli juba surnud. Grupiportree ei viita mitte ainult baltisaksa aadlike tüüpilisele elulaadile, vaid ka põimunud sugulussuhetele: Karl Magnus Zoege von Manteuffeli õed olid abielus vendade Kügelgenidega."

Lööra mõisa 1910.a ostnud pere järeltulijate õdede Malle ja Mairega vesteldes kirjeldasid nad maja interjööri. Ühes toas oli heledate kahhelkividega suur kamin. Enamgi veel, hoone pööningul olnud suur kirst, mille sees oli päris palju maale. Mis neist sai, on teadmata. Tassiti tõenäoliselt laiali, kui nõukogude võim pere kulakuks tegi ning hoone üle võttis...

Maali Otto Zoege von Manteuffeli perekonnast võib kvaliteetsemal kujul vaadelda EKM digitaalses arhiivis (kliki väiksele pildile ning kliki siis uuesti pildile). Ühte Otto maali "Jeesuse haudapanek" võib näha ka Kose kiriku leerisaali seinal.

*******************
Tektsi on tehtud 10.02.2010 kell 18:34 parandus. Täpsustatud andmetel ei olnud Karl Magnus see, kes Alansi küla reformis, vaid tema vanim poeg Maximilian. Karl Magnus suri juba 1844, aga Alansi küla reform toimus 1859. Tänud taas Tõnu Meldrele Valtust!

Alansilt Virumäelt pärit Kaarel (Karl) Illimari elukäigust

Tamme Eeri kirjutas enda mälestustes: Edumeelsemate perede seas olid: Alansi Virumäe talu perepoeg Kaarel Illimar, kes Soomes agronoomiks oli õppinud ja kelle isa Tõnu Illimar oli Virumäe talu peremees. Kaarel oli Eesti Vabariigi ajal Vigala põllutöökooli juhataja. Tema joonistatud on hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses." Järgnev on portreelugu Virumäe talu (Pitkat varjanud Oskar Nõmmela Jaagu talu naabertalu) Karl (Kaarel) Illimari saatusest.

"Kooli esimese juhataja Karl Illimari elukäigust

Karl Illimarist nõustus jutustama tema tütar Saima Ljalina, kooli kauaaegne töötaja.

Karl lllimar sündis 29. jaanuaril 1886.a. Kosel Harjumaal. Taluperes oli 2 vanemat tütart ja kaks poega, kellest Karl vanim oli. Tookordse kombe kohaselt pärandati talu vanimale pojale. Karl Illimaril tuli teha valik: kas talu juhtimine või õpingute jätkamine. Tema valis viimase. Nii sai temast Soome Kurgjõe Põlluma¬janduskooli õpilane, kus ta kolm aastat õppis agronoomiat.

Kui 1910. aastal loodi Äksi piimaühisus, oli asutajate hulgas ka Karli isa Tõnu Illimar (1850-1918), Virumäe talu peremees. Karl Illimari joonistatud oli hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses, mis valmis 1912.a

Eestisse tagasi tulles asus Karl lllimar tööle põllumeeste keskseltsi ja abiellus oma esimese abikaasaga. 1912 sündis poeg Ants-Aarne Illimar. Karl Illimar avaldas kolm raamatut: „Ühenädalaline karjakaswatuse-kursus“, 1913; „Kodune piima hoidmine ja käsitamine“, 1914 ja „Raamatupidamise käsiraamat piimaühisustele“, 1921.

1913.a. avanes tal võimalus jätkata õpinguid Saksamaal Leipzigi Ülikoolis. Õpiaeg sai kesta vaid 2,5 aastat. Algas Esimene maailmasõda. Tuli pöörduda tagasi kodumaale. Sadamas ei lastud aga eestlasest üliõpilast laevale. Seni oli talle kodumaalt õpperaha makstud. Pangast viimast stipendiumi välja võttes selgus, et eksituse tõttu oli summale uks null juurde lisatud. Kaasasolnud teine üliõpilane oli küll keelitanud mitte raha tagasi viia, aga tookordne ausus tuli kasuks. Tänulik pangaametnik oli uurinud tema elukäiku ja kuulanud osavõtlikult lugu ebaõnnestunud kojusõidust, millega kaasnes ka töötaolek. Juhuse tõttu oli pangaametnik ülikooli ühe professori tuttav. Nii kutsuti Karl lllimar professori juurde, kes pakkus talle mõisavalitseja kohta, kuna tema onupoeg oma vaimse seisundi tõttu sellega hakkama ei saanud. Oma kodustele oli ta tihti seda lugu jutustanud ja lisanud, et tänu aususele oli ta raskustest pääsenud. Naljatades oli ka lisanud, et ausus tõstis ta ka härra seisusesse.

1919.aastal tuli Karl lllimar Eestisse tagasi ja asus uuesti tööle põllumeeste keskseltsi. Varem Saksamaalt lahkunud abikaasa oli vahepeal endale uue elukaaslase leidnud.

Uue elukaaslase leidis ta samast põllumeeste keskseltsist, kus Selma Mihkelson töötas raamatupidajana.

Kui Vigalas loodi põllutöökool, tehti Karl Illimarile ettepanek asuda selle kooli juhataja kohale. Kool avati 01.mai 1920 ning Karl Illimar oli kooli juhatajaks kuni 14.juuni 1941.

Saima Ljalina meenutab, et Vigala oli sellel ajal eriti ilus olnud. Koolijuhataja sai enda käsutusse kuus tuba "lossis", nendest üks oli nn. kabinet. Tütar Saima oli esimene laps, kes 1921 .aastal mõisahoones ilmale tuli. Parunitele oli see vaid suveresidentsiks olnud. Kuna mõisamööbel müüdi ära oksjonil, õnnestus Illimaridel osta sealt ilusat mööblit.

1922. aastal tuli Vigalasse ka esimesest abielust sündinud 9aastane poeg Arne. Saima Ljalina meenutab, et ema oli algul olnud kodune, alles hiljem sai temast mõisa raamatupidaja. Kodus oli tol ajal palju tööd olnud. Koolis käis rohkesti külalisi ja vastupidiselt tänapäevale võeti kooli külalisi vastu koolijuhataja kodus. Ema olevat alati hommikul kella kuuest üles tõusnud. Majas oli alati võõrast rahvast. Nii on tütrele meelde jäänud, et pesupäeval oli enamasti 40 lina pesta. Ema oli ka suurepärane kokk olnud. Isa oli koolitööga seotud.

Kuna kogu külaliste toitlustamine ja vastuvõtmine oli koolijuhataja peal, siis oli emal olnud abiks ka teenija. Saima Ljalina meenutab noort tütarlast Anna Alliksalu, Liisa Tompsoni ja Almat Märjamaalt. Peres elas ka vanaisa.

Vanemale pojale võeti koduõpetaja preili Pihlak, et valmistada teda ette edasisteks õpinguteks. Hiljem läks poeg Arne Tartusse, et õppida loomaarstiks.

Saima Ljalina meenutab, et mõisa kontorihoones töötas kuskil 1921.-1929.a. kaheaastane algkool, kus oli õpetajaks preili Villemson, kelle ema oli von Uexküllide kokk olnud. Koolis oli 15 kuni 10 last. Vahepeal, kui Peru kool põles, käisid ka selle kooli lapsed mõisa algkoolis. Preili Villemsoni mäletavad veel vanemad inimesed. Tal olevat olnud väga hästi teh¬tud puujalg ning talle oli meeldinud kohalik metsavaht Haller. Selle saatuse lahendas aga preili Villemsoni ootamatult saadud suur pärandus, mille järel Ameerikast härra Haller temaga ka abiellus. Hiljem asus perekond Haller elama Pärnumaale.

Koolijuhatajat Karl Illimari hüüdsid õpilased "piibumeheks", vahel "piibuks" tema piibu tõttu. Paljudel tolleaegsetel fotodel on ta piibu ja sonimütsi järgi kohe äratuntav. Mitmed fotod on tehtud Karl Illimari fotoaparaadiga. Esimene juubeliväljaannegi on tema enda fotodega illustreeritud.

Hea agronoomina oli ta väga lugupeetud mees ja samas alati kõigiga heas läbisaamises. Koolijuhatamise kõrval õpetas ta mitmeid õppeaineid, nagu füüsika, meteoroloogia, keemia, mineraloogia ja põllumajandusline tehnoloogia, botaanika, kultuurtehnika jt. Kõrvuti temaga töötas koolis õpetajana samuti Soomes õppinud Marta Allpere. Usuõpetust oli andnud kirikuõpetaja härra Jürgenson, kes elas kirikumõisas, keda tun¬ti ausa ja tõsiuskliku mehena. Kool tegi vahepeal muutusi oma õppeprogrammides. Tuli juurde uusi töötajaid.

01.jaanuar 1931 kuni 26.oktoober 1940 oli kooli õppemajapidamistalu valitseja Hermann Lindrop, kes oli Karl Illimariga ühes külas sündinud. Õppetalu paiknes Vigala mõisa südames. 1931.a oli kooli talul kokku 231ha maad, 176ha aia- ja põllumaad, 31ha heinamaad, 16ha karjamaad ja 8ha muud maad. Vilja- ja ilupuukoolis oli 10 tuhat kuni 15 tuhat noort puud.

14. juunil 1941. aastal oli tütar Saima kodus, olles eelmisel laupäeval lõpetanud 7. keskkooli, tolleaegse Lenderi-Kubu ühendatud gümnaasiumi. Pidanud küll veel hambaarsti juurde minema, aga rutanud siiski koju.

See päev muutis kogu pere elu. Algas eesti rahva kannatusteaeg - esimene küüditamine.

Nad olid tulnud kahekesi: üks venelane ja Aava, Aleks, keda oli kolm päeva enne vallas kinni peetud, et ta kedagi hoiatada ei saaks.

10. dets. 1940 anti Karl Illimarile kesk- ja kutsekooliõpetaja kutsetunnistus selle kohta, et esitatud andmeil töötanud koolis õppejõuna vähemalt viis aastat rahuldavate tulemustega. Tunnistusel seisab tolleaegse hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni allkiri. Sellest ei piisanud küüditajaile, kelle jaoks haritlaskond kujutas suurt ohtu.

Asjade kokkupanemiseks ei antud palju aega. Emal olevat olnud vaid mõni rubla raha. Isa palk, mille ta eelmisel õhtul toonud oli, asus kabinetis. Püssimees raha kõrvaltoast tuua ei lubanud.

Veoautoga viidi nad Ristile rongi peale, kus kohtuti tuttavatega perekond Medellidega Haapsalust. Kokku jäädi ka pärast Tallinnas teisele rongile panemist ja ka hiljem Venemaal.

Venemaale jõudes puhkes sõda ja tekkis lootus, et pääseb kodumaale. See jäi vaid hetkeliseks lootuseks. Pere paigutati Kirovi oblasti Kadovi turbarabasse. Elati 18 inimesega ühes toas. Karl lllimar lahutati perekonnast ja saadeti 15 aastaks sunnitööle Saragulka laagrisse. Seal olevat koos olnud nii poliitilised vangid kui ka kurjategijad. Kari lllimar sai laagris agronoomi koha. Oma oskusega inimestega hästi läbi saada oli ta kõigesuuremate "röövlitega" toime tulnud. Nii oli ta hiljem jutustanud üht vahejuhtumit laagri suurima ninamehega, keda hüüti Sašaks. Sel ajal oli Karl lllimar töötanud laagri kaupluses. Ühel päeval oli Saša sisse karanud ja nõudnud koheselt 1000ndet rubla. Laagris sai raha eest kõike. Vastuhakkamisel ei olevat ka olnud mõtet, sest Sasa õiendas kõigiga väga julmalt arveid. Oli vaid lisanud, et kui raha vaja tagasi, siis ütelgu. Algas hirm inventuuri ees. Puudujääk oleks kohe karistusaega pikendanud. Raha ei olnud aga kusagilt võtta. Inventuuri hommikul oli aga Sasa raha tagasi toonud ja hiljem koguni Karl Illimari kaitseks välja astunud. Isast ei olevat perekond väga kaua midagi teadnud. Esimese kirja isalt said nad 1943. aastal kaks päeva pärast ema surma.

Noore naisena leidis Saima lllimar endale elukaaslase Vladimiri. 1949. aastal sündis tütar Lia. Nimi tuli leida vene õigeusu kiriku ristitavate nimede hulgast. See nimi meenutas kodust Eestimaad.

1951. aastal 14. juunil, täpselt kümme aastat peale saatusliku teekonna algust kodusest Vigalast tuli teade 8 km eemal asuva Kirovi linna NKVDst, et tuldaks isale järele.

Saima Ljalina ootas oma teist last Pavelit. Ta meenutab, et ei ole niisugust valu ega häbi tundnud, kui ta oma isa nägi. Sõda oli ammu lõppenud. Inimesed riided selga saanud. Isal olid palja jala otsas mitu numbrit suuremad kalossid, püksid tagant katki, vana vatijope palja ihu peal. Nii olid nad soojal suvepäeval läbi Kirovi linna tulnud ja jalgsi kaheksa kilomeetrilise teekonna läbinud. Siis oli kusagilt püksiriie saadud ja Volodja ema oli õmmelnud püksid ja mõne särgi.

Isa oli tahtnud tööle minna, aga laagrist tulnuna oli sellega suuri raskusi olnud. Lõpuks sai ta tööriistade parandajaks "Mustpromi" (muusikariistade tööstus). Ka seal oli ta lugupeetud inimene olnud. Direktor ise oli NKVDs tema eest kostmas käinud, et lubataks töötada.

Pere elas viiekesi ühes pliidiga toas. Saima Ljalina ütleb, et vaatamata raskustele oli see tore aeg. Perekond oli lõpuks koos.

1956. aastal juulis lubati isa koju. Tütre kaasasõitmiseks ei antud luba. Kohaliku võimuesindaja soovitusel otsustati riskida. 1956. dets. Karl lllimar rehabiliteeriti. Viis kuud enne seda tuli elada ilma sissetulekuta. Seejärel määrati talle koolidirektori palga põhjal pension, 78 rubla kuus. Maakonna poolt maksti 300 rubla hüvitust.

Elama asuti Tammikule ühte tuppa. Maali Marja isale oli öeldud, et visaku see lllimar majast välja. Tema oli vastanud: "Mina seda ei tee. Ta on minu õpetaja." Tammikul elati kaks ja pool aastat. Siis koliti "jaama" kolmetoalisse korterisse, kus oli ka vesi sees. Lapsed said üle ukse otse vastasasuvasse kooliklassi minna. Seal elati koos 1964. aastani. Tihti külastasid endised õpilased Karl Illimari.

1961. aastal organiseerisid endised õpilased ja kolleegid Karl Illimarile 75. sünnipäevaks juubelipeo, kuhu oli kutsutud ka Marta Allpere. Juubelisünnipäevaks kinkisid vilistlased Mihkel Aitsami kujundatud fotoalbumi. Albumit lehitsedes võib näha fotodel mitmeid praegusi ja endisi
koolitöötajaid noorte inimestena – mõnda isegi raske ära tunda. Seda kaunist mälestust koos ühisfotoga hoiab tütar aukohal.

1963.a 5. septembril suri teenekas koolijuht ja agronoom. Vaatamata rehabilitatsioonil ei julgetud tookord lubada ärasaatmist kooli aulast, seda tehti mõisa kivisaalist. Karl Illimar puhkab Vigala kalmistul, kuhu uuesti taaselustunud, vahepeal keelatud, vilistlaste kokkutulekute ajal viib tee endisi õpilasi ja kolleege. Nii elab õpetaja ja tema elutöö edasi õpilastes ja küllap selles peitub selle elukutse võlu ja jõud. "


Heldur Rahuoja; Nädaline, 17.mai 1995

Tänud artikli ja foto eest Tõnu Meldrele!

Külapiiride paikaajamine vol 2: Alansi ja Siuge vahelise piiri vaidlused

Jätkame ajalooliste ürikute teemal. Siuge on samuti muinasajast pärit küla nagu Alansi ja Kirivalla, olles ühtlasi ka Kirivallast järgmine küla Tallinn-Paide taliteel.

Osa sellest taliteest on näha ka ülemisel muinsuskaitse all olevaid objekte tähistaval kaardil, Siuge külakeskusest loodesse suunduv tee. Ajad muutuvad ning tänaste haldusüksuste seas pole Siuget olemaski - see, kunagi ka Harmi mõisale kuulunud küla on nüüd osa Tamsi külast, kuuludes seega täna Rapla maakonda.

Võib-olla seoses sellega, et Dekenid hakkasid neile kuulunud Siuge küla tükkideks jagama, tekkisid kohtuvaidlused Siuge-Alansi vahelise piiriga seoses.

Esimene istung toimus 6.jaanuaril 1501 Harju Meeskohtus. Kõige tulisem vaidlus käis maa-ala üle, mis on kivist silla juures Siuge-Alansi teel. Kellele kuulub kivist sild?!Vaidlusaluse maatüki suhtes kutsuti tunnistusi andma Alansi (Allanas) ja Habaja (Appa) talupojad, et kinnitasid, et vaidlusalune maa ja põllutükid on aegade algusest saati olnud nende oma, sama kinnitasid ka kloostrineitsite ja Kõue talupojad (die Bauern der Klosterjungfrauen und die Bauern von Köw). Esimene otsus piiri kohta pärineb 6.maist 1501, Alansi küla nimi kirjutati seal Allinatz. Esiletoomist väärib sellest lahendist ka vastaspoole väide, millega üritati Habaja talupoegade väiteid näidata ebausaldusväärsetena: nad ei ole elupõlised talupojad, vaid sisserändajad (wäre nicht Erbbauer zu Appay, sondern es wären allzumal Einkömmlinge). Meenutuseks - kui Alansil oli selleks hetkeks juba paar-kolm tuhat aastat elatud, siis Habajal tekkisid esimesed talukohad 15.sajandi esimeses pooles ehk teisisõnu, Habajal polnud elu käinud veel 100 aastatki.

Siinkohal tekib muidugi ka küsimus, kus siis meie kandis ometi see klooster oli?! Õige vastus on tegelikult see, et siin on silmas peetud tõenäoliselt Tamsi või Vaopere talupoegi, sest Tamsi küla omanik oli alates 1286 Tallinna Püha Mihkli Nunnaklooster, kes tegutses kunagi tänase Gustav Adolfi Gümnaasiumi ruumides, ka Vaopere ja Kuimetsa kuulusid kloostrile.

Järgmine kohtuasi toimus Siugel 19.juunil 1633. Siuge (Siuck), Habaja (Abbiat) ja Alansi (Allandes) külade vahelise piiri kohtulik tuvastamine.

Püüan siin pisut edasi anda kohtuotsuse teksti: "Nimelt ristikivist, mida meile näitas Rittmeister Berendt Taube ja mis paistab kui nurgakivi, millel on kõik neli nurka välja raiutud ning mis tähistab kolme mõisahärra omandi piiripunkti, nimelt Kuimetsa, Harmi ja Siuge; siis proua Wagneri poolt meile näidatud üks õõnsus või koobas ühe Kuimetsa söötis seisva talukoha Pundipere (Punti Perre) läheduses, mida ta peab kohaks, mis tähistab kolme mõisahärra piiripunkti. Milline koobas, peale seda kui sealt ei leitud mingit kivisütt (Kohle??) nagu tavapärane oleks olnud, pidi tähistama kolme mõisahärra piiripunkti, ei õnnestunud meil tuvastada, vaid leidsime sealt hoopis ristikivi. Ja siit edasi minnes leidsime veel ühe ristiga kivi. Sealt edasi nägime veel üht ristikivi enne tammi, tammi juurest läksime üle paremat kätt suure kasepuu juurde, kus pidi ka üks ristikivi olema, mida me ei leidnud. Et seal hiljuti, veel mõne aasta eest oli olnud ristikivi, kinnitasid meile vande all Harmi talupojad. Seetõttu tuleb sinna uuesti ristikivi panna. Sealt edasi otsejoones mööda mäge, kuhu tuleb samuti panna ristikivi, ristikivist ära pöörata mädasoos asuva allika suunas, Siuge küla ligidal /…/. Edasi sirgelt üle mädasoo jällegi kohta, kus kohtuvad Kuimetsa, Siuge ja Harmi, ühe puu (Grenenbaum?) juurde, mis on kahe ristiga tähistatud, kuhu tuleb samuti ristikivi panna. Ja mina kui meeskohtunik koos kahe kaasistujaga kinnitan, et see jäägu piiriks ka edaspidi.

Kuid see, mida proua Wagnersche koos oma väimehe ja teiste sõpradega väidab oma piiri ja valdused, nimelt alates sellest samast suurest kasepuust kulgevat piir hoopis järgmiselt; suure kasepuu juures olevat olnud ristikivi, mida tema enda talupojad kinnitasid, ning millisesse kohta me määrasime uue ristikivi asetamise, sealt edasi edela suunas üle sillla, mis asub Siuge küla all, sillast pöörata lääne suunas kuni veekoopani (Wasserkuhle?), sealt edasi loode suunas, sealt lääne suunas, siis taas edela suunas, seejärel lõunasse, siis mädasoos asuva veekoopa juurde, sealt edasi lääne suunda, kus asub ristikivi."

18. juunil 1635 on allkirjastatud järgmine dokument:

"Esmalt alates ühest piirikivist, mis Kuimetsa, Harmi ja Siuge maid eraldab, Pundipere (Puntiper) all, kus on põld, mis Jacob Deckeni ajal ühendati Saumetsa maatükiga, kuuluvana Habaja küla maade hulka, vastavalt vanale kohtuotsusele aastast 1501. Ja siit edasi kuni kivini enne tammi, ja nii edasi mööda tammi paremat kätt kasepuuni, sest seal peab olema tunnistajate jutu järgi ristikivi. Sealt läbi põõsa Kerwaste Zilloni mööda Alansi teed (auf dem Allandschen Weg) Siuge all, kus peab ka olema ristikivi, lähtudes seitsme talupoja vande all antud tunnistustest, seal kivisilla juures peab ka olema ristikivi. Sellest kivisillast edasi mädasoo allika juurde, mis peaks olema üle kallatud tugeva täitega (mit hartem Gruss umschüttet) Mannrichteri otsuse järgi. Sealt edasi Grenenbaumi suunas, millel peab Mannrichteri otsusest lähtuvalt olema kaks ristimärki ning selle läheduses ka ristikivi, mis Mannrichteri otsuse järgi peab olema piirimärgiks Tammistu, Siuge ja Harmi maade eristamiseks, sealt edasi lähevad Harmi ja Tamsi piirid vastavalt vanadele piiridele.

Alla on kirjutanud: Otto Wrangell

Fromholt Tiesenhusen

Ewerdt Bremen

Jürgen Maydell

Hanss von Rechenberk

Hinrich Hastuer

Kaardimaterjali vaadates arvan, et vaidlus käis nende maatükkide üle, mis on Saumetsa juures. Pundipere on tõenäoliselt pärandkultuuri kaardil märgitud Pundi talukoht. Kivist sild "Alansi teel" võis olla ilmselt Siuge ja Habaja veski vahelisel teel üle Alansi oja minev sild, juhul kui tol ajal eksisteeris kivist sildasid ka üle jõgede. Ja miks Alansi tee, mitte Habaja tee - sest Alansi oli tollal suur ja tähtis. Habajale mõisa ehitamiseni oli veel pisut aega - Habaja mõisa sünniaasta on teatavasti 1646.

Pildid ja kaardimaterjal: Maaameti geoportaal.

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.

Kõue Kuulutajas oli artikkel Harmi mõisast

Võtsin end kokku ja kirjutasin heade inimeste palvele vastu tulles artikli KK-sse seoses hiljuti toimunud mõisapäevaga. Jääme siis "põnevusega" ootama, millise järje see kirjatükk saab teadagi kelle poolt. Kopeerin selle artikli siiagi (avaldatud detsembrikuu Kõue Kuulutajas).

Pilt pärit Unustatud Mõisate blogist.

Uue-Harmi mõisas toimus mõisaajaloopäev

Monika Mikiver

Harmi-Ojasoo piirkond ja mõisate teke

Tänase Harmi ja Ojasoo külade alal asus võimas neljast külast koosnev Harmi (Hermæ) külade kogum (Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke), kui 1219-1220.aastatel viidi Taani võimu poolt läbi külade loendus. Kuivajõe äärne viljakas pinnas oli arenguks soodne, kokku 25 adramaa suurune Harmi oli meie valla suurim. 1 adramaa oli põlluala, mida suutis aastaringselt harida 1 mees 1 hobusega. Teadlaste hinnangul võrdus 1 adramaa 8 hektariga, seega tänastes mõõtudes tähendab 25 adramaad 200 hektarit. Ühes, Harmseleke nimelises külas oli ajalooürikutele tuginedes juba enne 1325 aastat mõis. Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus liikus ordu sõjavägi Paidest Tallinna peale läbi meie kandi külade, mille käigus peeti Kanaveres suur lahing. Tee peal põletati ja hävitati enamik külasid, nii hävis ka Harmseleke mõis 1343.

Ojasoole, mis saksakeelsetes ürikutes kannab nime „Harm“, rajatud mõisast koos kahe vesiveskiga on esimesed kirjalikud andmed aastast 1417, ordu maameistri läänikirjast. 1646.aastast pärineb juba Harmi uues mõisas alla kirjutatud piirileping, milles on detailselt kirjeldatud Uue-Harmi (Neu-Harm) ning Vana-Harmi (Alt-Harm) mõisale kuuluvad maatükid. Nimetatud aastaarvu peetaksegi Uue-Harmi mõisa sünnikuupäevaks.

Jaan Krossi "Keisri hull" ja Uue-Harmi mõis

19.sajandi alguses valmis Uue-Harmi mõisa uus peahoone, mille ehitustööd kulgesid Vana-Harmi mõisas elanud mõisniku Peter Zoege von Manteuffeli juhtimise all. Tegu on sama inimesega, kes on üks tegelaskuju Jaan Krossi teoses "Keisri hull". Mõisnik on raamatu peategelase, liiga demokraatlike riigikorralduslike ideede eest vangistusse mõistetud ning hulluks tembeldatud Timo von Bocki õe Elisabethi abikaasa, keda raamatus kirjeldatakse järgmiselt:

„Möödunud nädala jooksul jõudsid Manteuffelid kevadepori kiuste kahe jumitu killavooriga pärale. Ja mittegi veel terve perekond. Aga kokku ikkagi enam kui piisavalt. Endine jämeda sinaka lõuaga ja musta nudipeaga Peeter, kes on jõudnud oma toheda nina juba igale poole sisse toppida. Ja tema endiselt nohune ja püüdlik, aga mitte kõige vastumeelsem Elsy. Ja lainetavate pagariemandavolüümidega viieteistkümneaastane Claire, kes oma paksusehämmeldusest tüütu, aga teinekord vist ka päris vaimuka lobisemisega üle saab. Ja üheteistkümnene mustapäine naaskel Emma. Ja kümneaastane Max ja kuuene Alex, kaks hästi tedretähnilist marakratti. Kusjuures kolm vanemat poega, Gerhard, Otto ja Carl, on kõik juba üle kahekümne ja tegutsevad mujal, kaks esimest ohvitseridena kroonus, nagu ma aru sain, ja viimane Tartu suurkoolis tuhteerimas.“

Kirjeldatud mõisahärra tegevust Uue-Harmi mõisas meenutab meile hoone parempoolses otsaseinas olev kivi, mis kannab aastaarvu 1809 ning nime Peter Zoege von Manteuffel.

Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust sündis maailma muutnud kirurg

Et tegu ei olnud vähetähtsa karjamõisaga, sellest annab tunnistust 1850ndal aastal toimunu. Sel aastal peeti Harmi mõisas üks väärikas pulmapidu - Peteri vennapoeg Hermann Gustav Zoege von Manteuffel abiellus 1850.a Harmi mõisas ühe märkimisväärse noore preili Bertha Heinriette Wilhelmine Parrot´iga. Preili Bertha vanaisa, prantslasest teadlane Georg Frederic Parrot oli 1801.a kaitsnud doktorikraadi, uurides keemia ja füüsika mõjusid arstiteadusele ning 1802.a saanud taasavatud Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks. Võime vaid oletada, kui elitaarne seltskond sellele pulmapeole kogunenud oli.

Seitse aastat hiljem sündis Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust üks tore poisslaps, kellest sai hiljem maailmakuulus arstiteadlane ja kirurg Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel. Nimelt võttis tema esimesena kasutusele keetmise teel steriliseeritud kirurgilised kummikindad. 1897 avaldatud teadusartiklis soovitatud "keedetud käed" ("gekochte Hände") avaldas mõju antiseptilise kirurgia arengule terves maailmas. Varem opereeriti enamasti paljakäsi.

27.novembril toimus Zoege von Manteuffeli sihtasutuse korraldatud mõisaajaloopäev

Eelnevast tekstist joonistub välja, miks loodud sihtasutus just sellist nime kannab. Uue-Harmi mõisa ajalugu võib peita endas veel palju põnevaid saladusi.

27.novembril olid kohalikud ajaloohuvilised kogunenud Uue-Harmi mõisa, et nautida esimest Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse poolt korraldatud mõisaajaloopäeva. Kohaletulnuid tervitas avakõnega direktor Tiiu Jalg, kes kõneles Uue-Harmi mõisahoones tegutseva Harmi kooli tänasest olukorrast, muredest ja tulevikuväljavaadetest. Järgnevalt tervitas kuulajaid Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse käivitaja Sirje Kautsaar, kes tutvustas sihtasutuse eesmärke, milleks on aidata kaasa nii Harmi kooli kui mõisamaja olemasolule ja arengule. Mõisa ajaloo uurimine on üks eesmärkidest. Sihtasutus on asunud tegema koostööd Arhiivikooliga, mille käigus koostatakse mõisamajja ajaloolist materjali tutvustavad stendid.

Ürituse põhiettekandja oli ajalooarhivaar pr T. Oja, kelle ettekande teemaks oli mõisate osa kohaliku elu mõjutamisel ning kes esitas ülevaate mõisate kujunemisloost.

Harmi kooli kunstiõpetaja J. Soomets kõneles mõisate restaureerimisest. Saime näha huvitavaid fotosid Kose-Uuemõisa, Vodja, Ojasoo, Triigi, Harmi mõisatest. Huvitav oli kuulda siseviimistluse trendide muutumisest. Kui vahepeal oli moes püüda taastada kõik ühe teatud ajastu stiilis, siis nö viimane mood on hoopis lasuurimine. Mõte on nüüd hoopis selles, et kui remondi käigus seinad paljaks võtta, on seal näha väga erinevatest ajastutest jälgi, erinevaid kihistusi. Lasuurimisel kaetakse sein poolläbipaistva ainega, nii et see väga erinevates värvides sein jääb näha, kujutades endast omamoodi kunstiteost, mis kõnetab meid ajaloolisusest hoopis enam kui kunstlikult pätsistiilis seinakrohv, mis peaks meenutama keskaegset seina. Eilse ajalooürituse lõpetas õpetaja Mare Kivistik, kes tutvustas Harmi kooli osalemist kolmandat hooaega suvises külastusmängus „Unustatud Mõisad“.

Ettekannete vaheajal rõõmustas ajaloohuvilisi mõnus kohvilaud magusate kookide, karaski ning Võtikmetsa talu kodus küpsetatud leivaga.

Üritus toimus kohaliku omaalgatuse programmi toetusel.

Allikad

Käesolevas kirjatükis on ajalooliste andmete esitamisel tuginetud järgmistele allikatele:
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland, Görlitz, 1930
• Baltisches historisches Ortslexikon, Volume 1. Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, 1985.
• Est- und livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. Fr.G. von Bunge ja R. von Tolli, 1856.
• Geschichte der Medizin. Von der Antiseptik zur Aseptik. Heinz Flamm, 2009.

Rikas Alansi Kaubi ja vaene mõisahärra Deken

Eelnevas kirjatükis sai antud ülevaade Dekenide perekonnale kuulunud valdustest. Tegelikult ei olnud Dekenid alati nii heal järjel, nagu arvata võiks. Nimelt õnnestus ühel Alansi talupojal end vabaks kaubelda tänu sellele, et mõisnik oli rahahädas ja temal, Alansi küla kõrtsmikul, läks hästi.

On olemas kirjalik artikkel Mihkel Aitsami sulest EW ajast pealkirjaga "Eesti soost mõisnikud-vasallid ja vabad talupojad, mille kohaselt on Tallinna Linnaarhiivis säilinud Alansi Kaubi priikirja originaal. Artiklis selgitatakse:

"Siia juurde tuleb lisada, et kaubi koht oli meieaja mõiste järele midagi postijaama ja ööbimiskoha taolist.

Kui Tallinnast väljusid kaupmehed ametipidajad ja teised reisijad, siis esimene peatus oli Vaidas ja teine Alansil. Nii leidub Tallinna magistraadi raamatuis sissekandeid, et Tallinna raesaadikud peatusid 1545. ja 1547. aastal "Alanansi Kaupe" juures.

Kuigi Kaubi ostis end ja oma poja Hindreku vabaks pärisorjusest, ei saanud ta endale liikumise või teise kohta asumise õigust mitte, vaid jäi oma koha külge köidetuks edasi. Müüjad jätsid endile õiguse Kaubit ja ta järeletulijaid endale tagasi nõuda, kui nad läheksid "võõra härra" juurde elama. Nagu teisest ürikust selgub, võis selle kitsenduse põhjustajaks olla Kaubi rikkus. Dekenid elasid pillavalt, olid vaesed ja vajasid laenu. Kellelt siis minna laenama, kui mitte rikkalt Alansi Kaubilt?

Vasalli priiskav elu tõi vaesuse

Dekeni sugukonnale kuulusid juba 1462 Ojasuu, Uuemõisa, Habaja ja Paunküla mõisad Kose kihelkonnas. Jakob Dekeni järglased said Jakobi surma järel küll mitu mõisat, kuid ei suutnud neid kinni pidada. Kaubi põlves kaenasid Dekenid Tallinna kodanikult Hans von Grabelt 600 riiamarka ja pantisid Ojasuu mõisa. Kuna laenu ei suudetud tasuda, võttis Grabe Ojasuu mõisa üle. Ülevõtmisel selgus, et Dekenid olid pantinud ka Kaubi kinnisvara Grabele. Nüüd hakkas Kaubi oma õigust jalule seadma kohtu teel. Ta esitas kohtule oma priikirja, mis tunnistati seaduslikuks ja Kaubil jäi tema vabadus ja priimehe õigused edasi.

/.../

Viimased märkused Alansi Kaubi kohta leiduvad 1558.a. Siit peale kaovad igasugused jäljed. Kas sai Kaubi ja ta perekond algavas Vene-Liivi sõjas surma, või läksid nad sõja jalust mujale elama, selle kohta puuduvad igasugused teated. Endine Alanansi küla on alles ja hüütakse lühemalt Alansi külaks. Kaubi nimelisi talusid leidub mitmel pool veel praegugi."

PS: Selle infokillukese eest võlgnen väga suure tänu Tõnule Valtust, kes on ise põhjalikult tegelenud meie naaberküla Karla küla ajaloo uurimisega.

Meie külade ajalugu - Dekenite aeg

Pildil saksa ordu rüütel, pärit siit.

15.sajandi teisest poolest kuulus see kant siin Dekenitele. Iseloomustamaks rüütli varanduslikku seisundit toon siinkohal ära toorevõitu tõlke mõnest dokumendist, kust nähtub, kui palju külasid veel Dekenile kuulusid ning selle perekonna kukrut täita aitasid. Kui küsida, miks ma neid toorevõitu tõlgitud asju üles panen - loodan, et mõni minust hulka nupukam inimene neid lugema satub ja kommenteerimisega edasi aitab. Tekst on pisut konarlik ka seetõttu, et tol perioodil kasutati lepingute alguses niivõrd peeneid, samas aga pikki ja lohisevaid viisakusvormeleid, et jäin nende ümbersõnastamisega jänni. Teine märkus puudutab tolleaegseid mõisteid, mis vajavad veel mõnest spetsiifilisest sõnastikust täiendamist. Hetkel on üsna raske aduda, mis vahe oli tol perioodil sõnadel mõis, talukoht, küla, külakoht, mõisakoht jmt. Veel kord juhin tähelepanu, et kuni Uue-Harmi mõisa veel ei olnud rajatud, ei olnud kellelgi põhjust kasutada mõistet Vana-Harmi. Seega kus siin nimetatakse Harmi mõisa, on mõeldud tänases mõttes Vana-Harmi ehk Ojasoo mõisa.

Jacob Deken, rüütel, sõlmib oma poegade Jacobi, Andrease ja Jürgeniga pärandi jagamise kokkuleppe, 21.aprillil 1462.

Käesolevaga teavitame kõigile, et mina Jacob Deken, rüütel, härra Jacobi poeg, oma abikaasa Margareta teadmisel ja tahtel, ühelt poolt, ning meie vennad Jacob, Andreas ja Jürgen Deken, härra Jacobi pojad teiselt poolt, et mina, Jacob Deken, rüütel, sõlmisin oma poegadega sõbraliku kokkuleppe järgmisel viisil:

Mina, Jacob Deken, ja minu abikaasa Margareta jätame endale meie endi eluajaks Neuenhof zum Neuenhofe (Kose-Uuemõisa) koos veski ja järgmiste küladega:

Kurinoia (Kurena), koos 6 kasutuses oleva talukohaga (Gesinde) ja ühe poolmaaga (Halbhäkner), Karol (Karla), 13 kasutuses oleva talukoha ja ühe poolmaaga, Siegenurm (Söönurme?) ühe talukohaga, Kirimekki (Kirimäe) 6 talukoha ja ühe poolmaaga, Leve (Leva?) 3 talukohaga, Kanaveer (Kanavere) 6 talukohaga, Turdi 1 talukohaga, Kolo (Kolu) 1 talukohaga, Saudel 5 talukohaga ja ühe poolmaaga, Harol 3 talukohaga ja ühe poolmaaga, Tono 1 talukohaga ja Saudelisse mineva silla juures ühe sepa ja vabadikuga (Freier) Kuninganwomesi juures, Idenpere 2 talukohaga, Katties (Kadja?) 5 talukohaga, Pollik (Põlliku?) 1 talukohaga, Siwke (Siuge) 6 talukohaga. Nendest mõisatest (?) on praegu kasutuses 59 talukohta, 5 poolmaad, üks sepp ja üks vabadik. Kadja, Põlliku ja Siuge külasid ei pea ma enam kasutama rohkem kui oma eluajal, need peavad pärast minu surma minu poegadele Jacobile, Andreasele ja Jürgenile kuuluma, ilma mistahes koormiseta, ülejäänud mõisad (Güter?) seevastu peavad pärast minu lahkumist olema minu abikaasa Margareta kasutuses ja valduses, ilma igasuguse koormiseta meie vendade poolt. Pärast tema surma peavad need kuuluma minu poegadele.

Edasi peavad minu pojad pärima ja saama enda omaks Harmi (= Ojasoo!) mõisa (Hof) koos kolme veski ja mõisale kuuluvate külade ja mõisadega (Dörfern und Gütern): Pauwenküll koos 9 kasutuses oleva talukohaga ja ühe vabadikuga ühe adramaa maaga, ühe kingsepaga poole adramaa maaga, majapidamised (Hofstätte) Pauwenküll juures koos 1 talukohaga, Kirover (Kiruvere) 1 talukohaga, Harde (Ardu) küla koos 8 kinnistuga ja ühe poolmaaga, Silmes (Silmsi) 4 talukohaga, Oiel 3 talukohaga ja 1 poolmaaga, Lepo ühe talukohaga, Harmi (Ojasoo) 5 talukohaga, Hapaie (Habaja) 6 talukohaga, Varsemekki (Varsamäe Kirivalla juures?) 2 talukohaga, Kurvalde (Kirivalla) 7 talukohaga, mõisas (auf der Hofstätte) 1 talukoht., Adenotz (Alansi) 12 kinnistuga. Nendes üksustes on praegu kasutuses 60 talukohta, üks vabadik, üks kingsepp ja paks poolmaad (Halbhäkner).

Edasi söötis seisvatest maaüksustest (Hofstätten) ja söötis seisvatest küladest (Dörfern): Rölenhoff ja Illever, Seesküll (Sääsküla?) ja Kantküll (Kantküla?), Hofstätte Silmes (Silmsi) ja Nurmes ja Klein-Nurmes.

/Edasi reguleeritakse tütardele ehete, pulmakulude jmt hüvitamist./

Peale selle jääb mulle, rüütel Jacob Dekenile koos oma abikaasaga meie eluajaks kalakasvatus (Fischerei), mis asub Harmi (=Ojasoo!) mõisa juures järvedes, veskipaisudes ja ojades, samuti reserveerime me endale küttepuud (Zimmerholz?) nii Harmi juures kui ka teiste mõisate (Gütern) juures, kus meil parasjagu mugavam on.

Kui me mõlemad oleme surnud, siis saavad Uuemõisa ja üleval nimetatud maaüksused ja külad nagu ka Revali toomkirikus olev pärand (Erbe auf dem Dom zu Reval) nimetud vendadele ja nende pärijatele.

Jürgen Deken müüb oma vennale Jacobile pool Harmi mõisast etc.

23.detsembril 1466

Järgneval antakse teada, et mina Jürgen Deken, härra Jacobi poeg olen austades enda auväärse armastatud isa ja ema teadmist ja tahet otsustanud sõlmida kindla kauba oma armsa venna Jacob Dekeni ga järgneval viisil:

Esmalt olen ma oma nimetatud vennale müünud ja talle üle andnud (aufgelassen) pool Harmi mõisast, kõigi veskite, veskikohtadega (Mühlstätten?), külade, (Dorf- und Hofstätten), mis asuvad Kose kihelkonnas, koos kogu juurdekuuluvaga, nagu me mõlemad vennad, Jacob ja mina, oleme ära jaganud, ja nagu me oma vennale Andreasele täielikult rahalikselt oleme hüvitanud, ja mõisatega, mis Andreas ise oma osaks välja valis, koos õigusega seda vabalt käsutada etc.

Peale selle m olen mina Jürgen Deken müünud oma vennale Jacobile oma osa Siuge (Synke) külast, mis asub Juuru kihelkonnas, ja Siuge külast ka oma isa ülalpidamiseks kuni tema surmani, samuti oma osa Harmi mõisast, nagu üleval kirjeldatud, tingimusega, et minu isa surma korral pärib Jacob minu osa Siuge külast ning samuti minu isa ülalpidamisosa (Leibzucht?) säilib ja pärandatakse lastelastele.

Kui aga Jacob sureb ilma lihaste pärijateta, siis siis peab nimetatud osa Jacobi ja minu järeltuligatele minema. Kui minu vend Jacob ei saa meie venna Andreasega Siuge küla kolmanda osa suhtes kokkuleppele, siis peab ka see kolmandik, nagu teised kaks osa, kuuluma minule ja minu pärijatele.

Jürgen Deken kannab Revali komtuuri ja Harju Meeskohtu ees ette Harmi mõisa osa pärimise oma vennale Jacobile

7.augustil 1467

Loetelu:

Harmi mõis koos mõisa ees asuva veskiga, ja nn uus veski ja vanad veskikohad, küla-, mõisa- ja talukohad (Hofstätten, Gütern Dörfern und Dorfstätten), ja nimeliselt: külad: Harmi, Lope ja Oiel, külakohad Sesskull, Illever ja Harmselike, külakohad Rolenhoff, (nach des genannten Hofes Mark gelegen), külad Alansi (Adanatze) ja Kirivalla (Kirewalde) (koos Hofstätte´ga), külad Habaja (Apai) ja Varsamäe (Varsemeki) ja külakohad Saumetsa (Zaumetze), mis kõik asuvad Kose kihelkonnas, nagu talupojad aegade algusest on omanud;

Sinna juurde ka Jürgeni osa Siuge (Sinke) külast, mis asub Juuru kihelkonnas.

Järgneb tingimuse kirjeldus.

Jacob Deken, rüütel, annab Harju Meeskohtu ees tunnistusi Kirivalla ja Kirimäe külade vahelise piiri kohta

29.detsembril 1472

Mina, Jacob Deken, rüütel, olles täie mõistuse ja tugeva mälu juures, annan tunnistusi Kirivalla (Kiriwalde) ja Kirimäe (Kiremecki) külade vahelise piiri kohta, nagu see aegade algusest on olnud (järgneb piirimärkide kirjeldus), samuti mõisakohtade (Hofstätte) Roleni ja Marki ning Korwele vahelise piiri kohta (järgneb piirimärkide kirjeldus, mida dokumendis ei olnud ära toodud).

Revali Komtuur (Hauscomthur zu Reval) ja Harju Meeskohas tõend seoses Harmi mõisa ostuga

29.septembril 1484

Härra Andreas Deken soovis müüa Harmi mõisa Claus Treidenile, kes soovis müügilepingu juurde jääda, Andreas Deken ei tunnista müüki. Kohus tegi otsuse, et müügilepingut ei toimu, mõis jääb Dekenile, kes eab tagastama Treidenile kogu tema poolt makstud raha.

Vennad Johann ja Dietrich Deken kinnitavad Brun Drolsshagenile eelisostuõigust Harmi mõisale

30.juunil 1546

Kinnituskiri, et võlg 1600 marga ulatuses on makstud?

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.

Külapiiride paika ajamine, vol 1

Üks vana võlg, minu kui külavanema auvõlg eeskätt Alansi küla elanike ees tahab likvideerimist kindlasti enne minu ametiaja lõppu, mis saab juhtuma 2011.aastal. See on Alansi küla piiride õigeks seadmine. Teema, millega hakkasin tegelema juba ammu, kuid valla poolt sooviti saada põhjalikumat seletuskirja. Pealegi keskendus mu esialgne joonis vaid Alansi ja Kirivalla vahelisele piirile, kuivõrd keset Alansi küla seisev Kirivalla piiritähis häiris Alansi küla inimesi kõige rohkem. Tegelikult on aga Alansi küla kõvasti väiksemaks tehtud ka mujalt. Uus kaart on juba joonistatud, aga põhjaliku ajaloolist tausta lahtiseletava seletuskirja koostamiseks pole senini aega jagunud. Järgnevalt siis vaatangi üle ajaloolise materjali, mille pinnalt see seletuskiri tuleb kokku panna. Ühtlasi saab selle ära kasutada meie külade ja valla arengukavade ajaloolise osa koostamisel. Täna kehtivas valla arengukavas on ajaloolise arengu käsitluses mitmeid apsakaid sisse sattunud.

Tuletame meelde, milles siis asi. Kui vaadata tänast kaarti, siis näeme hiigelsuurt Kirivalla küla ja sellest ehk Kirivallaga võrreldes viiendikusuurust Alansi küla.

Kasutatud pilt on üks fragment J. Soometsa poolt koostatud ja tema veebis avaldatud kaardist tähistamaks külaseltsi kuuluvaid külasid ja külavanematega külasid, vt Soometsa veebi.

Korduvalt on siin ajaveebis mainitud, et nii Kirivalla kui Alansi on 3000-4000 aastat vanad võimsad muinaskülad (arheoloogide hinnang lähtuvalt leidudest). Külasid on esimest korda kirjalikult nimetatud Taani hindamisraamatus, mis avaldati 1241. Sealt nähtub, et 17 adramaa suurune Alansi küla kuulus Taani kuningale, 15 adramaa suurune Kirivalla kuulus Heinrich Grabae´le. Meie piirkonna võimsaim keskus oli toona Kuivajõe kaldal asuvad Hermae külad (Harmi+Ojasoo) koos 25 adramaaga (kuulusid Heinrich von Libaec´ile). Alansist võimsam oli ka Kõue 19 adramaaga, mis kuulus Bertold von Swavae´le. Ette rutates - sel ajal ei olnud olemas Lutsu, Äksi ja Lööra külasid ega ka Habaja küla. Kuid eelnevat kokku võttes saame tõdeda, et 13.sajandi alguses oli Alansi suurem küla kui Kirivalla.

Järgmine kirjalik dokument, mis meie külasid nimetab, pärineb aastast 1417. See on dokument, kus on esimest korda nimetatud ka Habaja küla. Üldise taustsüsteemi meenutuseks: vahepeal olid toimunud Eesti alal ristisõda (eeskätt kuni 1227), 14.sajandi keskpaigas Jüriöö ülestõus, meie kandi kontekstis naaberkülas Kanaveres toimunud suur lahing. Pärast Jüriöö ülestõusu läks Põhja-Eesti taanlastelt Saksa ordu kätte.
Järgnevalt selle dokumendi konarlik tõlge.

25.jaanuaril 1417

Sifert Lander von Spanheimi läänikiri

Meie, vend Sifert Lander von Spanheim, Liivimaa ordu maameister, tunnistame, et meie oma auväärse kõrgmeistri (Hochmeister) võimust lähtuvalt, vastavalt meie ausate Saksamaa ordu ametikandjate liikmete nõule ja teadmisele, oleme läänistanud meie truule Jacob Ronnele, härra Jacobi pojale, ja kõigile tema õiguspärastele pärijatele, kõik järgnevalt loetletud mõi talud, külad ja mõisad, ja nimeliselt:

Harmi mõis (=tänane Ojasoo!) koos kahe veskiga, külad Oggil, Lepe (Lope? kunagine küla Ojasoo ja Harmi kandis), Kegel, Powenkul (Paunküla?) koos veskiga, Harde (Ardu), Symes (Silmsi?) koos mõisaga (Hofstätte), Kattyges (Kadja?), Soldeken, Sywke (Siuge), Warsemecke (Varsamäe), Appa (Habaja), Adonis (Alansi), Kuiwalde (Kirivalla), Adonise (Alansi) mõis (Hof zu Adonis) koos Kyrimecki veskiga (Mühlenstätte), Sygenurm (Söönurme?), Kirover (Kiruvere), külad (Dorfstätte) Nurmes, Illover, Sesskul (Sääsküla?) ja veerandik maast Haraguli (Aruvalla?) külas, mis on kuulunud Odert Parenbekele;

koos kõigi põllumaadega, olgu siis haritud või söötis, heinammadega (Heuschlägen?), aasadega, metsadega, karjamaadega, jne, veekogudega, ojadega, allikatega, jõgedega, tiikidega, tammidega ja kalakasvatustega, jahiõigustega, kõigi kasutusõigustega nii täielikus ulatuses, kui see üldse võimalik on, (….) omada ja pidada läänimõisana, sellise vabadusega, nagu ka teised rüütlid (Ritter und Knechte) Harjumaal ja Virumaal meie auväärse kõrgmeistri poolt on õnnistatud.

Antud välja Revalis, 1417 aastal, päeval pärast püha Pauli tagasitulekut.

Allikas: Brieflade.

PS: kui keegi arvab, et Adonise pidamine Alansi külaks on liigne loomingulisus, siis siinkohal tuginen Balti ajaloolisele kohanimeregistrile.

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.

Millised võisid meie külad välja näha 9.sajandil?

Arheoloogid on seisukohal, et Alansil ja Kirivallas võidi elada juba 2000-1000 aastat enne Kristust. Seega on meie külad (nagu ka mitmed teised külad Kõue vallas - Harmi, Ojasoo, Kõue jt) 3000-4000 aastat vanad. Nii pika aja jooksul on arusaam majast ja külast kõvasti muutunud. Võttes arvesse viimaseid aegu arvatakse sageli, et üks õige Eesti (kui ugrimugri) küla on hajaküla. See on loonud ettekujutuse, et nii on see aegade algusest saati olnud. Kui olen tuttavatele selgitanud, et vaadake, siinsamas Alansi keskuses oli Rootsi ajal 24 elamist püsti, tundub see uskumatuna. Nii see siiski oli. Miks - seda oskavad ajaloolased paremini selgitada. Mina võin vaid arvata, et ehk oli selliselt parem kaitsta oma küla. Olid ju ikkagi ajad, kui ka Eestis üks kihelkond käis teisi kihelkondasid röövimas. Millised meie külad võisid välja näha 9.-10.sajandil, sellest võib väikse ettekujutuse anda Āraiši rekonstrueeritud järveasula Cēsise lähedal, mida peetakse võrdlemisi autentseks ning kuhu me suvel sõprade soovitusel sattusime.

Patermaa talukohast

Patermaa (vanasti Patermäe) talu koha peal ei ole rootsiaegse kaardi peal veel midagi. Sealt üle tee asuva mäe koha peale, kus täna asub siloauk, on kirjutatud Patermäe. Alansi 1850.a kaardi peal on juba talukoht täiesti olemas. Siloaugumäge nimetatakse siin jätkuvalt Pater meggiks.

Patermaa nimetati Alansi küla saksastamise ajal Tannenhofiks. Kaardimaterjal: Alansi 1850.aastal, Tallinna Linnaarhiiv, Hagemeistrite fond.

Sama talukoht NL aegsel topokaardil (allikas: Maa-ameti ajaloolised kaardid, täpne aeg teadmata).

Eesti Wabariigi ajal elasid Patermäe talus Takenbergid. Ei saa jätta mainimata, et tegu on tänapäeva Kõue vallas ühe tuntuima inimese, endise maanõuniku ning Kõue Kuulutaja kurikuulsa kaasautori Viivi Laaneti onu koduga (Johannes "Juhan" Takenberg oli August Takenbergi vend). Kusjuures Jaan Takenberg (tõenäoliselt Juhani isa Jaan, aga ka Juhani vend on Jaan) oli pikki aastaid Harmi kooli hoolekogu esimees.

1949.aasta märtsiküüditamisel küüditati Juhani tütar Hilde. Selle kohta teatakse rääkida, et Juhanit ennast taheti küüditada, kuid teda ei olnud kodus. Üks linnavanamutt elas ka Patermaal. Kui küüditajad tulid kohale ning isa ei olnud, oli vanamutt öelnud, näe, tütar on siin, viige tema ja viidigi. Räägiti, et Hilde olid selle mutiga eelnevalt tülli läinud, ja seda seebirasvade pärast. Hilde pere oli siga tapnud ja Hilde tahtis seepi keetma hakata. Rasv oli läinud, vanaeit oli selle ära teinud. Selle seebitüli tõttu vist põrutaski vihaga, et viidagu tütar minema.

Kahekümneaastane Hilde oli küüditamise ajal viimaseid kuid rase. Hilde meest ei võetud kaasa, isegi kui ta ise tahtis oma lapseootel naisega koos minna. Mees sõitis siiski Siberisse järgi, tagasi Eestisse tulid nad juba kolme lapsega. Küüditamise materjalidest nähtub, et Juhan sõitis 1951 ka tütre juurde.

Allikas: küüditatute nimekiri

Peale küüditamist kaaluti Patermaale maakonnahaigla rajamist, aga otsustati see siiski Ravilasse teha, sest Ravilas olid paremad teeolud. Too maja Ravila külas, endine vallamaja, kuhu see haigla rajati, ei olevatki olnud suurem kui Patermaa maja.

Üsna peale küüditamist otsustas nõukogude võim selle maja võtta kokku ja viia Kosele. Patermäe oli kahekordne maja. Ei mingit eraomanike vahelist kokkulepet nagu tänapäeval. Lihtsalt keegi tähtis ametiisik tegi otsuse ja maja pakiti kokku ja viidi Kosele.

Tänasel päeval näeb kunagi Alansil Patermaal seisnud maja välja selline, nagu eelnevatelt piltidelt näha. Milline see kunagi välja nägi ning milline kurb sündmus peres aset leidis, viitab tolleaegne Alansi küla puudutanud lauluke:

"Patermäel on plekist katus

kalliks läks tal naise matus"

Peale maja teisaldamist oli Patermaa talukoht aastakümneid tühi, ainult vundament jäi ju alles, kuni kaheksakümnenda lõpus plaanis sinna maja ehitada Alansi külast Tiidu talust pärit tänane Ojasoo mõisa omanik Leo. Milles tema plaanid seisnesid ja kuidas Patermaast sai meie kandi suurtaluniku ning Habaja sovhoosi kunagise direktori Aare Viira ja tema pere kodu - sellest kunagi järgmisel korral.

Kuidas Alansi hiiesalu hävitati (täiend)

Olen siin varasemalt heietanud ja mõtteid mõlgutanud selle kohta, kus võisid asuda Alansi maausulised pühapaigad. Nüüd on saabunud pisut selgust selles osas. Vesteldes Alansi küla vanima elaniku Otti Astaga, kes elab Alansil küll alles alates 1936, kuulsin, et Vanakubja talukoha juures olnud haavasalu, mille kohta öeldud ka hiiesalu. Seal oli kümmekond haava, mis kasvasid pargi moodi, jõe kaldal. Asta sõnul nimeti seda hiiesaluks ja räägiti ka nii, et kui kaks allikat lähestikku on, pidavat see olema mingi hiis. Aga seal olnud nii, et üks allikas oli jõe kaldal ja teine kohe sepapaja juures, õige lähestikku. See asus kohe Vanakubja kõrval, rattakuuri kõrval, Vanakubja talukompleksist Sopi koha suunas (mitte Lutsuküla suunas, kus asub täna Hiie-nimeline kinnistu).

Täiendatud: juba saabus ka vastupidine arvamus, et see asus siiski Vanakubjast Lutsuküla suunas. Ja et haavasalu oli sealkandis midagi väga eksootilist, tolleaegsed lapsed ütlesid, et haavalehed on justkui hõbemündid.

Kas seal hiiesalus käidi tol ajal veel midagi tegemas, mingeid maausulisi kombeid talitamas? Asta sõnul ajal kindlasti enam mitte, kuigi sel ajal elasid külas mõned maausulised inimesed. Päris huvitav oli kuulda, kui ebausklikult kristlased maausuliste peale vaatasid. Külanaised olevat rääkinud, et sellest on jama, et see (hiiesalu) ei ole Jumalast. Vana-Kubjal hobused ei pidanud vastu, osteti terve hobune, natukese aja pärast suri ootamatult ära. Seda seostas külarahvas Jumala kättemaksuga, sest taluperemees oli taarausuline. Jaagu Oskar (Oskar Nõmmela, kes varjas Johan Pitkat) oli taarausuline, üks aasta võttis külm kartulid ära ning kartulikuhi läks mädanema - kristlastest külaelanike sõnul Jumal karistas, sest ta olnud hiieusuline.

Hiiesalu kohta märkis Asta veel, et Tallinnast käis üks ajaloolane (Juhan /.../ ) ja ütles, et neid puid ei tohi maha võtta, need on hiiepuud.

Ükskord tuli Asta töölt ja kõik puud oli maha võetud - maaparandustööde tegijadte poolt. Kellelgi olevat olnud sauna vaja Kuivajõel ehitada ja sauna siseviimistluseks olnud haaba vaja. Üks maaparandusmeestest oli Vana-Kubja naabertalu Sopi talu üks perepoegadest. Asta palus tal jätta alles Vana-Kubja leinajalakas, lootuses, et ta kaevab selle siis ise üles ja istutab Ottile, kus ta siis ise sel ajal elas. Kuid ei, mehed ei jätnud leinajalakat. Samuti võeti maha püramiidpaplid. Asta sõnul ei olnud siinkandis kuskil püramiidpapleid, mille tema isa oli istutanud. Isa oli veel Tallinnast kuskilt aiandist need toonud ja istutanud justkui väravaks tee juurde, mis viis haavasalusse. Need võeti ka maha. Haavasalus oli ka üks võimas tamm. Nii võimas ja vana, et viis meest oli vaja, et saaks tammel ümbert kinni võtta. Ka see võeti maha. Asta imestab, kuidas nad selle küll maha said saetud, kui see nii jäme oli?

Tammesid olnud üldse väga palju. Jõe äär - Soku oja - olnud tammesid täis. Kõik need tammed võeti siis maaparandustööde käigus maha.

Vaata Vanakubja kohta ka seda lugu.

V.Laanet Lutsuküla ajaloolistest persoonidest

Las koerad hauguvad, küll karavan läheb edasi! Öeldu kehtib suurepäraselt Kõue Kuulutaja väljaandmisele. Tee mis sa teed neid ettepanekuid, ei väära see KK väljaandmise stiili ja sisu. Las siis olla pealegi, parafraseerides ühte teist mõtet arvan, et ju siis Kõue valla rahvas väärib sellist lehte. Kellele see meeldib ja kes selles "vürtsi igavasse külaellu" näevad, ei pidanud ka seekord pettuma. Mina aga noppisin välja miskit Lutsuküla kohta ja avaldan need lõigud siinkohal:

"Igas külas tuleb tänapäeval välja selgitada üks laiemalt tuntud inimene, kelle väärikas vari on riivanud küla püha pinda või kes oma suursugused jalatallad on toetanud sellele. Sobib ka, kui ta kopsud on kasvõi paar korda tõmmanud küla magusat õhku. Mõni neist on minule teada.

Mõnda aega elas Lutsukülas eelmise vabariigi aegne 1902. a sündinud kapteni aukraadis ohvitser Valdek Tartlan, Tondi sõjakooli kasvandik, 1. detsembril 1924. a punaste rünnaku kasarmule üle elanud mees, kes kuni 1960. aastani elas vale nime all, mil ta organitesse välja kutsuti ning teatati, et ta ei ole see mees, kellena esineb. Puhaste paberite kätte andmisel kahetses eesti nimega ja eestikeelne tegelane siiralt ja südamest: „Kahju, et ei ole 1945. a, oleks su lihtsalt pannud seina äärde ja annaks tina.“ Organite järelevalve alla jäi ta eelmise riigikorra lõpuni. Ta poeg olevat tabavalt öelnud : „Nagu meie imetleme vanu maju, kive ja puid, nii nemad käivad sind perioodiliselt üle vaatamas ja imetlemas.“ Surres jäi tal 98. eluaasta täitumisest puudu kaks päeva. (kirjutatu on kooskõlastatud tütrega)

Sepa talu omaniku Otsa Maali tütar oli omal ajal nimeka koduuurija abikaasa. Mehe eriliseks
huvialaks oli soomaagist rauasulatuskohtade väljaselgitamine. Iga kord, kui ma palusin proual saata dokumendi selle kohta, et ta oma ema tütar on, saatis ta mulle pika kirja sellest, kui väärikas mees oli ta abikaasa ja millised teened tal eesti rahva ees olid. Loodan, et ta ikka Lutsukülas ka käis, see abikaasa. Selleks, et ta lapselapsed saaksid oma osa pärandist, pidin ma nad isiklikult SOS-lastekülast üles otsima. Nende laste pärast ma nime ei avalda.

Isiklikult oli mul au tunda Betty’t, väga terava silma ja keelega naisterahvast. Nooruses oli ta olnud teenijaks Alansi küla taludes. Palju oli tal tähelepanekuid ja lugusid taluperenaistest, oleks olnud ainult tol ajal nii palju oidu, et need lood meelde jätta. Ma ei mäleta, et meestest oleks rääkinud. Tema metsavennast elukaaslase kinnivõtmisel kasutati teda elava kilbina, sest mehel oli püstol. Vast see mehe elu ka päästis, sest nagu ta ise olevat tunnistanud, ta oleks
lasknud, kui Betty’t ees ei oleks olnud. Mees tuli Siberist eluga tagasi ja elas kõrge eani, aga Eesti iseseisvuse taastamist ta ei näinud.

Külas oli ka mees, aktiivne nõukogude korra kehtestaja, kelle olemus oli teada, hoiti temaga
vastamööda minemast ja üldse oli parem tema juuresolekul suu kinni hoida.

Küla oli sünnikohaks ka mehele, kes teadis täpselt, mil moel määrati minu onu ja vanaisa saatus. Selle ilmsikstulek oli meie perele suureks, kuidas öelda, vapustuseks, et see kõik käis niimoodi. Viin oli see, mis mehe lobisema pani ja vast ka südametunnistus vaevas."

Allikas: Viivi Laanet. "Davai budjem žit družno!" - Kõue Kuulutaja, aprill 2010, lk 14.

Ajalooline teede lahknemiskoht Kirivallas

Foto: Valdo Praust

Kirivalla külas võib näha ajaloolist teede lahknemiskohta, millele juhtis esimest korda tähelepanu Valdo Praust oma ettekandes. Vasakule läheb tee, mida mööda me täna igapäevaselt sõidame, paremale (või isegi otse) on puude vahel märgata kunagise talitee trassi. Mäletatavasti hargnes talitee hiljem soo peal, nii et siit sai sõita nii Mahtrasse, Tamsile kui ka üle Siuge Paide peale. Mis oli selle talitee tähtsus omal ajal, on meil täna teadvustamata.

Kujutis: Maa-ameti kaardiserver.

Kui vaadata Maa-ameti kaardiserveris ajaloolist tsaariaegset verstakaarti, hakkab silma, et põhitee keeraski otse alla Sääsküla ja ajaloolise, juba rootsiaegsel kaardil eksisteeriva Seljamäe kõrtsu peale. Alansile minev tee tundub suisa vähemtähtsam või siis kehvem, sest see on tähistatud punktiirina.


1935-39 kaardil on vastupidi, punktiir suundub talitee trassile, Alansile ja Äksi läheb tugevam tee.

Pärandkultuuri andmebaas näitab, et Kirivalla-Tamsi taliteega paralleelselt on säilinud 1.maailmasõja aegsed kaevikud. Mis oli põhjus, et sinna kaevikud tehti?

Kirivalla küla vanima elaniku Tamme-Eeri mälestustest leiab mõndagi nende teedega seonduvat, mis puudutab 2.maailmasõda. Saame teada, et Siuge peale minev talitee oli kasutusel ka suveajal.

"Venelaste tulekuga natsionaliseeriti tehased, kauplused. /.../ Puhkpilliorkestrite pillid korjati ära, samuti raadiod. 14.juuni küüditamisest algas metsaelu - öösiti kodus magada ei julgenud. 22.juuni sõja algusest asusime päris metsa - hakkasid tulema "mopi" käsud. Meie valla täitevkomitee esimees hukati metsavendade poolt ja abiesimehel lasksid Kõus olnud vene õhuvaatlusposti sõdurid õlast läbi, nii meie Kõue täitevkomitee oli rivist väljas, käske ei tulnud, käsklusi hakati saatma Kuivajõe valla kaudu. Oli väga kuiv suvi. Rabas võis sambla sees hästi magada, kui poleks närv pingul olnud. Oli jänese elu, iial ei võinud teada, kuspoolt pauk tuleb.

On meeles üks haarang, mis meile korralati. Olime 11 mehega õhtul magama asunud endi karjamaadele. /.../ Öösel ärkasime suure kära peale ja jooksime üle Sääsküla talu põllu kraavi pidi Suursoo poole. Oli hästi udune hommik - olime üle põllu saanud, rappa jõudnud, kui selja tagant käisid automaadivalangud. Tõnu talu ainuke poeg, kes oma talu uudismaa heinarõugu alt oli üles ärganud, langes sellest valangust, saades kuuli pähe. Läksime Suuresoo peal asuvasse Leithammeli metsavendade laagrisse, et neile teatada, mis sünnib. Laagrisse me ei jäänud. Olime ilma relvadeta, meist polnud seal kasu.

/.../

Leithammeli mehed pidasid hävituspataljoniga lahinguid Särge küla all ja Mahtra lähistel. Metsadesse hävituspataljon siis minna ei julgenud, kammisid ainult metsa ääri. Selleks tegid nad suurt kära meie karjamaadel, tulles mööda taliteed karjamaa metsast läbi, et endil hirm nahas oli. Hävituspataljon toodi Siuge külast Kirivalla Seljamäe talu juurde. Säält hargnes karjamaadele ja Sääsküla talu suunas. /.../

Sõja alguses saksa sõjavägi liikus kiiresti meie poole. Venelased taganesid kabuhirmus. Türi lähistel hakkasid venelased vastu ja lahingud käisid mitu päeva kuni vene üksused Türi maha jätsid ja taandusid Ojasoo mõisa ja Kirivallas Kirivalla Kuivajõe piirile, kus Kääri metsa vahel ja Soibilli talu lähedal tee ülesse õhkisid ja tankimiinidega mineerisid. Saksa väeüksused aga kohe järgi ei tulnud ja me olime eikellegimaal. Patrullid käisid mõlemalt poolt. See oli kõige raskem aeg. Sellel ajal lasksid venelased iga päev maha inimesi, keda kätte sain. Ojasool lasksid maja August Soone, Eduard Abramsi, Heinrich Pärna, Anton Liimandi ja raugad Ojandi, Jüri Lembergi ja Sootemäe."

Ojasoo mõisa ait, kus augustikuus 1941 kuritöö toime pandi.

"Kirivallas oleks sama saatus osaks saanud 11 inimesele. Nimelt meie küla inimesed panid oma paremad ja ka vajalikumad asjad vankrite peale ja liikusid mööda taliteed Siuge küla poole Mikkuri talu heinamaale. Tee aga oli juba suureks kasvanud ja vene patrull hakkas ikka kaugemale järgi tulema. Ühel hommikul vara võtsid nad sealt heinamaalt kinni 11 inimest ja hakkasid nendega Kirivalla küla poole liikuma. Millegipärast Sääsküla talu juurest võeti otse kurss Siimu rohuaia nurga peale ja sealt teed mööda Klaokse talu küüni poole, kus aga juba saksa sõdur küüni ääres valves olnud. Venelased ehmunud hirmsasti, öelnud "neemets, jop või matt" ja pannud jooksu. Nii pääsesid need 11 inimest ära.

Sellel hommikul algas sakslaste uus pealetung, kus Siuge küla all heinamaale olid kahurid pandud ja tulistama hakkasid. Õhtuks olid saksased Kohilast ja Lehmjalt läbi ja järgmine päev vabastati Tallinn.

Nende 11 pääsenu kõigi nimesid ma ei tea, seal olid Patsikatku ja Tõnikse rahvas, aga kes veel, seda ei tea."