Ajalooline teede lahknemiskoht Kirivallas

Foto: Valdo Praust

Kirivalla külas võib näha ajaloolist teede lahknemiskohta, millele juhtis esimest korda tähelepanu Valdo Praust oma ettekandes. Vasakule läheb tee, mida mööda me täna igapäevaselt sõidame, paremale (või isegi otse) on puude vahel märgata kunagise talitee trassi. Mäletatavasti hargnes talitee hiljem soo peal, nii et siit sai sõita nii Mahtrasse, Tamsile kui ka üle Siuge Paide peale. Mis oli selle talitee tähtsus omal ajal, on meil täna teadvustamata.

Kujutis: Maa-ameti kaardiserver.

Kui vaadata Maa-ameti kaardiserveris ajaloolist tsaariaegset verstakaarti, hakkab silma, et põhitee keeraski otse alla Sääsküla ja ajaloolise, juba rootsiaegsel kaardil eksisteeriva Seljamäe kõrtsu peale. Alansile minev tee tundub suisa vähemtähtsam või siis kehvem, sest see on tähistatud punktiirina.


1935-39 kaardil on vastupidi, punktiir suundub talitee trassile, Alansile ja Äksi läheb tugevam tee.

Pärandkultuuri andmebaas näitab, et Kirivalla-Tamsi taliteega paralleelselt on säilinud 1.maailmasõja aegsed kaevikud. Mis oli põhjus, et sinna kaevikud tehti?

Kirivalla küla vanima elaniku Tamme-Eeri mälestustest leiab mõndagi nende teedega seonduvat, mis puudutab 2.maailmasõda. Saame teada, et Siuge peale minev talitee oli kasutusel ka suveajal.

"Venelaste tulekuga natsionaliseeriti tehased, kauplused. /.../ Puhkpilliorkestrite pillid korjati ära, samuti raadiod. 14.juuni küüditamisest algas metsaelu - öösiti kodus magada ei julgenud. 22.juuni sõja algusest asusime päris metsa - hakkasid tulema "mopi" käsud. Meie valla täitevkomitee esimees hukati metsavendade poolt ja abiesimehel lasksid Kõus olnud vene õhuvaatlusposti sõdurid õlast läbi, nii meie Kõue täitevkomitee oli rivist väljas, käske ei tulnud, käsklusi hakati saatma Kuivajõe valla kaudu. Oli väga kuiv suvi. Rabas võis sambla sees hästi magada, kui poleks närv pingul olnud. Oli jänese elu, iial ei võinud teada, kuspoolt pauk tuleb.

On meeles üks haarang, mis meile korralati. Olime 11 mehega õhtul magama asunud endi karjamaadele. /.../ Öösel ärkasime suure kära peale ja jooksime üle Sääsküla talu põllu kraavi pidi Suursoo poole. Oli hästi udune hommik - olime üle põllu saanud, rappa jõudnud, kui selja tagant käisid automaadivalangud. Tõnu talu ainuke poeg, kes oma talu uudismaa heinarõugu alt oli üles ärganud, langes sellest valangust, saades kuuli pähe. Läksime Suuresoo peal asuvasse Leithammeli metsavendade laagrisse, et neile teatada, mis sünnib. Laagrisse me ei jäänud. Olime ilma relvadeta, meist polnud seal kasu.

/.../

Leithammeli mehed pidasid hävituspataljoniga lahinguid Särge küla all ja Mahtra lähistel. Metsadesse hävituspataljon siis minna ei julgenud, kammisid ainult metsa ääri. Selleks tegid nad suurt kära meie karjamaadel, tulles mööda taliteed karjamaa metsast läbi, et endil hirm nahas oli. Hävituspataljon toodi Siuge külast Kirivalla Seljamäe talu juurde. Säält hargnes karjamaadele ja Sääsküla talu suunas. /.../

Sõja alguses saksa sõjavägi liikus kiiresti meie poole. Venelased taganesid kabuhirmus. Türi lähistel hakkasid venelased vastu ja lahingud käisid mitu päeva kuni vene üksused Türi maha jätsid ja taandusid Ojasoo mõisa ja Kirivallas Kirivalla Kuivajõe piirile, kus Kääri metsa vahel ja Soibilli talu lähedal tee ülesse õhkisid ja tankimiinidega mineerisid. Saksa väeüksused aga kohe järgi ei tulnud ja me olime eikellegimaal. Patrullid käisid mõlemalt poolt. See oli kõige raskem aeg. Sellel ajal lasksid venelased iga päev maha inimesi, keda kätte sain. Ojasool lasksid maja August Soone, Eduard Abramsi, Heinrich Pärna, Anton Liimandi ja raugad Ojandi, Jüri Lembergi ja Sootemäe."

Ojasoo mõisa ait, kus augustikuus 1941 kuritöö toime pandi.

"Kirivallas oleks sama saatus osaks saanud 11 inimesele. Nimelt meie küla inimesed panid oma paremad ja ka vajalikumad asjad vankrite peale ja liikusid mööda taliteed Siuge küla poole Mikkuri talu heinamaale. Tee aga oli juba suureks kasvanud ja vene patrull hakkas ikka kaugemale järgi tulema. Ühel hommikul vara võtsid nad sealt heinamaalt kinni 11 inimest ja hakkasid nendega Kirivalla küla poole liikuma. Millegipärast Sääsküla talu juurest võeti otse kurss Siimu rohuaia nurga peale ja sealt teed mööda Klaokse talu küüni poole, kus aga juba saksa sõdur küüni ääres valves olnud. Venelased ehmunud hirmsasti, öelnud "neemets, jop või matt" ja pannud jooksu. Nii pääsesid need 11 inimest ära.

Sellel hommikul algas sakslaste uus pealetung, kus Siuge küla all heinamaale olid kahurid pandud ja tulistama hakkasid. Õhtuks olid saksased Kohilast ja Lehmjalt läbi ja järgmine päev vabastati Tallinn.

Nende 11 pääsenu kõigi nimesid ma ei tea, seal olid Patsikatku ja Tõnikse rahvas, aga kes veel, seda ei tea."