V.Laanet Lutsuküla ajaloolistest persoonidest

Las koerad hauguvad, küll karavan läheb edasi! Öeldu kehtib suurepäraselt Kõue Kuulutaja väljaandmisele. Tee mis sa teed neid ettepanekuid, ei väära see KK väljaandmise stiili ja sisu. Las siis olla pealegi, parafraseerides ühte teist mõtet arvan, et ju siis Kõue valla rahvas väärib sellist lehte. Kellele see meeldib ja kes selles "vürtsi igavasse külaellu" näevad, ei pidanud ka seekord pettuma. Mina aga noppisin välja miskit Lutsuküla kohta ja avaldan need lõigud siinkohal:

"Igas külas tuleb tänapäeval välja selgitada üks laiemalt tuntud inimene, kelle väärikas vari on riivanud küla püha pinda või kes oma suursugused jalatallad on toetanud sellele. Sobib ka, kui ta kopsud on kasvõi paar korda tõmmanud küla magusat õhku. Mõni neist on minule teada.

Mõnda aega elas Lutsukülas eelmise vabariigi aegne 1902. a sündinud kapteni aukraadis ohvitser Valdek Tartlan, Tondi sõjakooli kasvandik, 1. detsembril 1924. a punaste rünnaku kasarmule üle elanud mees, kes kuni 1960. aastani elas vale nime all, mil ta organitesse välja kutsuti ning teatati, et ta ei ole see mees, kellena esineb. Puhaste paberite kätte andmisel kahetses eesti nimega ja eestikeelne tegelane siiralt ja südamest: „Kahju, et ei ole 1945. a, oleks su lihtsalt pannud seina äärde ja annaks tina.“ Organite järelevalve alla jäi ta eelmise riigikorra lõpuni. Ta poeg olevat tabavalt öelnud : „Nagu meie imetleme vanu maju, kive ja puid, nii nemad käivad sind perioodiliselt üle vaatamas ja imetlemas.“ Surres jäi tal 98. eluaasta täitumisest puudu kaks päeva. (kirjutatu on kooskõlastatud tütrega)

Sepa talu omaniku Otsa Maali tütar oli omal ajal nimeka koduuurija abikaasa. Mehe eriliseks
huvialaks oli soomaagist rauasulatuskohtade väljaselgitamine. Iga kord, kui ma palusin proual saata dokumendi selle kohta, et ta oma ema tütar on, saatis ta mulle pika kirja sellest, kui väärikas mees oli ta abikaasa ja millised teened tal eesti rahva ees olid. Loodan, et ta ikka Lutsukülas ka käis, see abikaasa. Selleks, et ta lapselapsed saaksid oma osa pärandist, pidin ma nad isiklikult SOS-lastekülast üles otsima. Nende laste pärast ma nime ei avalda.

Isiklikult oli mul au tunda Betty’t, väga terava silma ja keelega naisterahvast. Nooruses oli ta olnud teenijaks Alansi küla taludes. Palju oli tal tähelepanekuid ja lugusid taluperenaistest, oleks olnud ainult tol ajal nii palju oidu, et need lood meelde jätta. Ma ei mäleta, et meestest oleks rääkinud. Tema metsavennast elukaaslase kinnivõtmisel kasutati teda elava kilbina, sest mehel oli püstol. Vast see mehe elu ka päästis, sest nagu ta ise olevat tunnistanud, ta oleks
lasknud, kui Betty’t ees ei oleks olnud. Mees tuli Siberist eluga tagasi ja elas kõrge eani, aga Eesti iseseisvuse taastamist ta ei näinud.

Külas oli ka mees, aktiivne nõukogude korra kehtestaja, kelle olemus oli teada, hoiti temaga
vastamööda minemast ja üldse oli parem tema juuresolekul suu kinni hoida.

Küla oli sünnikohaks ka mehele, kes teadis täpselt, mil moel määrati minu onu ja vanaisa saatus. Selle ilmsikstulek oli meie perele suureks, kuidas öelda, vapustuseks, et see kõik käis niimoodi. Viin oli see, mis mehe lobisema pani ja vast ka südametunnistus vaevas."

Allikas: Viivi Laanet. "Davai budjem žit družno!" - Kõue Kuulutaja, aprill 2010, lk 14.