Külaelu ja külajutud käivad kokku nagu sukk ja saabas. Seetõttu on mulle isegi poolnaljaga tehtud ettepanek, et külabloogis võiks olla eraldi rubriik "Külaklatš". See saab nüüd tehtud.
Esmalt õiendaksin ära ühe üsna vana asja. Nimelt olevat valla rahadega kaetud Vainu ja Kuusiku majapidamisteni viiv eratee. Vastus: see on VALE!
Selgitus: Kolu-Äksi tee on riigitee ja selle katmise musta kattega korraldas riigi Maanteeamet, mitte vald. Minu andmetel polnud tookord ka vallal teavet, et riigil on plaan Kolu-Äksi tee musta katte alla panna, sest tookord kogus vald hoolega infot külavanematelt nende kohtade kohta, kuhu oleks vaja tolmutõrjet teha - seda oleks siis vald samuti riigi Maanteeametilt tellinud.
Kõnealuste majapidamiste pererahvad tellisid ise oma kulu ja kirjadega materjali ja oma teeotsa teeparandustööd said tehtud oma jõududega. Meie tee oli näiteks nii kehvas seisus, et autost väljudes vihmaperioodil võis kindel olla, et vajud hüppeliigeseni püdela kruusa sisse. Linna tööle minnes tuli piinlikkusega saapaid helepruunist vedelast lagast puhastada, et inimese kombel välja näha :) Selle kuulujutu peale olid muide eriti solvunud (täpsustan igaks juhuks: solvunud muidugi naljaga pooleks, mitte siis päriselt solvunud) meie naabrid, sest ka naabripere sõidab seda teed mööda, me tegime tee paranduse kahasse ning esimestena läks just naabripere isiklik raha mängu :) Selle kuulujutu lõpetuseks mõni pilt ka 2007.a suvest.
Värskem jutt puudutab Harmi kooli saatusega seonduvat. Harmis
paar nädalat tagasi toimunud ümarlaual tutvustas Habaja perearst avalikku kirja ning mainis seejuures, et kirja koostamisel konsulteeris ta juristiga. See põhjustas kohapeal valla poolt pahameelt, justkui tähendaks juristiga konsulteerimine sõja kuulutamist. Ja nüüd arvatakse, et see jurist, kes selle sõjapasuna puhumisele kaasa aitas, olen mina. Sellele arvamisele võib õli tulla valada ka
artikkel tänases Harju Elus. Harju Elu ajakirjanik helistas eile mulle aga ilmselt vaid seetõttu, et Alansi-Kirivalla-Lutsu külade ajaveebis on Harmi kooli teemat kajastatud.
Minu panus kõnealuse kirja koostamisel on aga olematu. Ma nägin tol koosolekul proua Anne Ermelit teist korda elus, kuid ma ei ole temaga mitte kunagi omavahel ühtegi sõna vahetanud. Ma saan aru, et valla inimesi ärritab antud juhul ilmselt kõige rohkem teatav topeltmoraal - kuidas algatab sellise kampaania inimene, kes ise viis oma kolm last Kosele kooli?!
Sellegipoolest tahaks siinkohal öelda, et ei vald ega külaelanikud ei peaks kartma ei avalikke kirju ega selliseid allkirjade kogumise kampaaniaid. Nurga taga susimine ainult levitab negatiivset suhtumist, avalik kiri aga viib konflikti sellesse punkti, kus mõlemad pooled saavad oma seisukohti selgitada ning õhk loodetavasti klaarub. Kui ei ole just tegu mõne manipuleerijaga, kes ise intriigi tekitab ja endale sellisel viisil teed volikokku sillutada tahab, kuid ka sellisel juhul tuleb vallal oma tõde inimestele selgitada.
Sõltumata sellest, kuidas inimesed oma pöördumise pealkirjastavad, võib sisuliselt tegu olla kahe asjaga:
märgukirjaga: see on selline pöördumine, millega tehakse ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks või annab mingit muud teavet
selgitustaotlusega: see on niisugune pöördumine, milles isik taotleb asutuselt teavet, mille andmiseks on vajalik asutuse käsutuses oleva teabe analüüs, süntees või lisateabe kogumine (kui küsitakse lihtsalt mingi olemasoleva dokumendi väljastamist, on tegu teabenõudega) või kui inimene küsib selgitusi sellise seaduse või määruse kohta, mille see asutus on välja töötanud.
Harmi kooli toetuseks allkirjade kogumise kampaania probleem oli selles, et kirjas ei ole märgitud kirja koostajat. Ma ei kujuta ette, mis kaalutlustel proua Ermelit nõustanud jurist soovitas kirja koostaja nime ja kontaktid märkimata jätta. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus näeb ette, et kui kirja koostanud isikut ei ole võimalik kindlaks teha ja puuduvad kontaktandmed, siis võib jätta vastamata. Kusjuures - rõhk on sõnul "võib". Hea halduse põhimõte nõuab, et kohalikul omavalitsusel tuleb siiski pingutada ja püüda inimene välja selgitada. Antud juhul ütles proua Ermel avalikul koosolekul välja, et tema see oli, nii et vallal on vastamiskohustus.
Kui aga on tegu mõne nii tundliku teemaga, et keegi ei soovi end kirja algatajaks märkida, aga allkirju kogutakse märkimisväärne hulk, oleks hea halduse tavaga kooskõlas, kui vald küsimusega ikkagi tegeleks ja vastus esitatakse näiteks valla infolehes.
Sama seadus näeb ette, et sellistele pöördumistele tuleb vastata 30 päeva jooksul. Vajadusel saab tähtaega pikendada, kuid sellest tuleb inimesi teavitada. Vald peab kirja registreerima, see on omakorda jälgitav valla kodulehel olevas dokumendiregistris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar