esmaspäev, 22. veebruar 2010

Juriidiline korrektsus vs terve talupojamõistus

Seekordne kirjatükk on ajendatud Viivi Laaneti destruktiivsest artiklist Kõue Kuulutaja veebruarinumbris, mis puudutab ka meie külasid.

Lugedes Kõue valla ametliku väljaande Kõue Kuulutaja veebruarikuu väljaannet, täpsemalt Viivi Laaneti artiklit, tekitas see minus päris mitmesuguseid emotsioone. Esialgu tundus see päris naljakas. See läks aga kiirest üle ning mul hakkas häbi. Häbi, pettumus ja pahameel. Kõue valla ametlik infoleht publitseerib jätkuvalt endise maanõuniku Viivi Laaneti ebaviisakaid, sapiseid, kohati suisa laimu sisaldavaid artikleid.

Nüüd on siis põhjaliku vaatluse alla võetud Juhani koostatud Kõue valla infokaart. Asi, mida paljud teised peavad Kõue vallas 2009.a Aasta Teoks. Igavesti vahva asi, mida meie sõpradele jagada, mis tekitab huvi meie valla vastu, aitab kindlasti kaasa turismi arendamisele ning kaugemas plaanis loodetavasti ka uute töökohtade tekkele, ettevõtluse arengule. Kaardi koostamise protsess oli nii läbipaistev kui võimalik. JS ajaveebi kaudu oli võimalik olla kursis, esitada ettepanekuid, teha parandusi. Lisaks korraldati suvel mitu infokoosolekut. Kaart oli kuni selle trükkiminekuni Kõue Rahva Maja seina peal, kus kõigil oli võimalus lisatud lehtedele veel viimaseid märkusi teha.

Leian, et tagantjärgi kriitika on iseenesest vajalik. Soovitavad ju eksperdidki lõpetada iga projekti debriifinguga, et õppida tehtud vigadest (ja vigu ju ikka tekib) ja tuvastada, mida järgmistes projektides teisiti ja paremini teha. Asi on aga kriitika laadis. Kriitika peab olema konstruktiivne, edasiviiv.

Viivi Laaneti artikkel on ilmselt üks parimaid näiteid destruktiivsest kriitikast. Nimetada seda kaardi legendi magedaks, seal sisalduvat infot labaseks blufiks ja rämedaks puussepanekuks, milline sõnakasutus endise maanõuniku ja nüüd väärikat pensionipõlve pidava proua Laaneti poolt?! Minu jaoks rikub see sapisus ning kahetsusväärne destruktiivsus artikli uudisväärtust, mida seal kahtlemata ka esineb. Miks selline toon? Kas see on niisugune sõna- ja arvamusvabaduse eeskuju, mida anda meie valla noortele? Kas niisugusena soovime end näidata võõrastele, kes Kõue Kuulutajat lugema satuvad? Jumal tänatud, et Kõue Kuulutaja on noorte jaoks ebahuvitav, et nad arvatavalt seda artiklit lugema ei satugi.

Ja viimaks – miks valla infoleht (seda küll Viivi Laaneti isikus) kritiseerib neid inimesi, kes midagi valla hüvanguks ära teevad, ja ei kritiseeri neid, kes käed rüpes istuvad ja alati kõiges halvas riiki/valda süüdistavad? Kõue vald peaks lubama oma ametlikus väljaandes avaldada ainult kriitikat, mis on avaldatud konstruktiivsel, viisakal, inimväärikust austaval viisil. Möönan, et vahel võib ka konstruktiivne kriitika olla teravas toonis, seda piiri on mõnikord raske määratleda. Aga vald peaks siin kindlasti selgeks tegema oma tegevuse tagajärjed. Kas tagajärg võib olla see, et ühe andeka inimese motivatsioon teha midagi Kõue valla heaks võib saada ajutiselt või igaveseks häiritud, kas võib tagajärg olla ka see, et ka teised aktiivsed inimesed hakkavad hoiduma tegudest, millele võib järgneda põhjalik lahmimine valla infolehes? Rääkimata õiguslikest tagajärgedest, võimalikud kahju hüvitamise kohtuasjad, millele juhtisin tähelepanu juba aasta tagasi. Ja kui see tõesti valda ei huvita või kui see ongi, mida soovitakse, siis ongi ju selge, keda valida vabariigi aastapäeva aktusel valla aukodanikuks.

Artikkel sisaldas nii mõndagi, mis meie külasid puudutab, seetõttu pean vajalikuks esitada enda kommentaarid.

"Alansi ja Kirivalla külade põlistalud olid endise Triigi valla kõige jõukamad. Ilmselt tegi rahvas tööd ega viitnud aega pühas hiies õhkamise ning kividesse aukude uuristamisega."

Kurb ja solvav on kuulda, kuidas endine maanõunik näitab enda suhtumist meie külade esivanemate tavadesse ja kommetesse, kuidas ta meie ajalugu labastab. Alansi ja Kirivalla on 3000-4000 aastat vanad külad. Meie siin oleme uhked oma ajaloo üle, oleme uhked nende jälgede üle, mis looduses, maapinnas, inimeste mälestustes veel vanadest aegadest on jäänud. Püha hiis oli muistse inimese kirik, sinna ta läks hingerahu otsima, usku, lootust ja jõudu saama. Sama kehtis püha puu, püha allika kohta. Me teame, et Alansi ja Kirivalla olid võimsad külad. Seetõttu on meie mure siin pigem, et meil ei ole täna enam piisavalt andmeid kõigi võimalike pühakohtade kohta. Alansil on Muinsuskaitseameti andmetel kultusekivi, põletusmatuse kalmekoht, muinasasulakoht, Kirivallas vaid muinasasulakoht. Alansi Piksemägi (järgneval pildil) kui võimalik pühakoht ootab veel uurimist, kindlasti tuleb veel ja veel vanu inimesi otsida ja neid küsitleda.


Muide, Kreuzwaldi uurimustöö (järgneval fotol kõnealuse raamatu kaanepilt) kohaselt ei suretanud ka ristiusk kohalikke maausulisi tavasid välja. Ikka käidi salaja pühal allikal, ikka ohverdati salaja pühale puule. Veel 19.sajandi keskel!


Taunin eestlaste ajaloo naeruvääristamist. Pigem on mul tänapäeva inimeste pärast mure, kuivõrd enamik ei ole enam ei kristlased ega üldse mingit usku. Inimesed ei leia töötavat mudelit hingerahu leidmiseks, otsivad lohutust alkoholist.

"Suured vaatavad ikka väiksematele ja kehvematele ülalt alla. Kes võttis julguse nimetada Lutsuküla Alansi saunakülaks?"

Vastus – mina, Alansi, Kirivalla ja Lutsu külade külavanem, tegin seda antud kaardiprojekti kontekstis. Kuid mitte ainult. Kõik kohalikud vanemad inimesed räägivad, et Lutsukülas elasid Alansi suurte talunike saunikud. Ei tahaks küll uskuda, et see asjaolu paneks tänaseid Lutsuküla inimesi end kuidagi vähemväärtuslikena tundma?

"Saunad asusid põhitalumaadel. Alansi küla talumaadel ei asunud mitte ühtegi Lutsuküla majavaldust, vaid nad said asundustaludena maad 1919.aasta maareformi käigus. Tol ajal põlistalude maid ei puudutatud, st ringi ei mõõdetud, ei vähendatud. Lutsukülas olid väikesed 2-6 ha talukohad. Küla algne nimi on Lutsuküla, mitte Lutsu."

Palun vaadake nüüd ise Alansi küla 1850.a kaarti, milles on Alansi suurte talude piirid välja mõõdetud selliselt, nagu need 1880ndatel ka müüki pandi. Pildi kvaliteet ei ole kõige parem, kuid selgelt on näha punane joon Lutsuküla ümber, selgelt on näha ka kiri "Lutsokülla". Kordan - Alansi 1850.a kaardil (Tallinna Linnaarhiiv, Hagemeistrite fond).


Kust siis selline arusaam, et Lutsu küla tekkis alles 1919?! Selline möödapanek seab minu jaoks kahtluse alla ka kõik muud Viivi Laaneti enesekindlal toonil esitatud väited. See möödapanek seletab ka seda, kuidas Alansi, Lutsu ja Kirivalla külade piiride märkimine nii valesti läks. Küla nimetamine Lutsukülaks või Lutsu külaks on minu jaoks asja sisulist olemust mittemõjutav nüanss.

Kirjatükis käsitletakse ka Äksiga seonduvat, õigesti märgitakse, et see oli varem osa Alansi külast. Seetõttu toon selle teksti ka siin ära.

"Äksi küla ei ole ajalooline küla, vaid nimetatud alles 1999.aastal kohalike tungival soovil. Ta on Alansi küla osa. Nime on ta saanud Eksi talu järgi. Rahvasuu on seda paika küll kogu aeg nimetanud Äksiks. Siin on esimene Harmi koolimaja (sest kogu Alansi küla territoorium asub Harmi mõisa maadel). Sellel hoonel on pikk lugu - külakool, rahvamaja, raamatukogu, lühikest aega külanõukogu, ETKVLi ladu, praegu elamu. Äksis on kaunis maakiviehitis – kohalike eesrindlike talupoegade poolt asutatud piimaühistu meierei. Äksis oli ka valla valduses olev väljamõõdetud laadaplats. Selgituseks – Äksis ei toodeta lippe, vaid lipuvardaid."

Äksi oli kunagi oluline teede ristumiskoht. Kes käis Valdo Prausti ajalooloengut kuulamas Kõue Rahva Majas, sellele ei peagi rohkem seletama. Äksis oli ka Äksi (Eeksi) kõrts, tõendatav 18.sajandi teisest poolest pärit andmetega. 19.sajandi lõpus-20.sajandi alguses asus seal Tamme-Eeri mälestustele tuginedes ka litsimaja. Kõrts oli omaaegne tankla ja hotell üheskoos, väga kõnekas fakt piirkonna ajaloo mõttes - kõrts tekkis ikka olulise trassi äärde, tühja koha peale polnud seda mõtet ju rajada. Seetõttu mina viiks Äksi küla nime ajaloo pigem ikkagi Eeksi kõrtsule.

"Äksi rändrahn on märgitud väga valesse kohta. See on rändrahn, mitte kultusekivi nagu kaardi legendis kirjas on."

On kahju, on Viivi Laanet oma naabruskonda väga hästi ei tunne. Äksis on kultusekivi ning Äksis on ka rändrahn. Need on kaks eraldi objekti.

Kujutis on pärit Maa-ameti veebist.

Viivi Laanet kirjutab ka Habajal Fresko maja kohta, millega meie küladel küll otsest seost ei ole, küll aga võiks see koht tulevikus saada ka meie külade inimeste jaoks talveperioodi ühisürituste pidamise kohaks:
„Fresko kinnistu“ on väga isikupärane endise omaniku poolt õnnestunult valitud nimi, mis on kohalike poolt omaks tunnistatud. Mispärast peab teda nimetama veel küla majaks, seltsikeskuse majaks, külakeskuseks? Las ta olla lihtsalt „Fresko“. Talukivi Äri ei asu selles hoones, vaid tunduvalt varem ehitatud hoones, küla keskuseks on ta kindlasti. Kahju ainult, et seesama „Fresko“ kogub oma katusepakkumisega kriminaalset kuulsust."

Tõstatan retoorilisena küsimuse, kuidas peaks keegi mittekohalik saama aru, kui kaardi peal on kirjutatud ühele objektile "lihtsalt Fresko" ning kuidas (ning kas üldse) peaks isegi kohalik aru saama, et Fresko-maja ja Habaja pood ei ole juriidiliselt samad hooned?
Viimane lause nõuab nüüd küll vallalt selgitamist. Fresko omanik on Kõue vald. Kõue vald kogub katusepakkumisega kriminaalset kuulsust, mis mõttes?! Kas keegi vallast ikka luges enne läbi, mida avaldatakse?

"Harmi küla ja Harmi mõis on saanud tänapäeval suure armastuse, tähelepanu ja pideva muutumise objektiks. Viiskümmend aastat tagasi oli teada, et kui laps läks Harmi, siis ta tee viis koolimajja, Harmi mõisast ei rääkinud keegi kunagi. Tänapäeval Kõue valla lehte uskuma jäädes lapsed õpivad küll koolimajas, rahva ürituste ajaks muundub koolimaja Harmi mõisaks. Sildid tee ääres teavitavad aga Uue Harmi mõisast. Kui see mäng ikka tõesti raha sisse toob,
eks siis peab edasi mängima. Kinnistu juriidiline nimi on Harmi Kooli."


Juriidiline korrektsus versus terve talupojamõistus. On olemas lausa Eesti mõisakoolide ühendus, kuidas segab kedagi ühe hoone nimetamine vastavalt sellele, mida rõhutada soovitakse - kas koolimajaks, mõisaks või mõisakooliks?

5 kommentaari:

villy ütles ...

lugesin, imestusin ja oksendasin samuti. Siin pole tervel mõistusel miskit teha, selle isikuga vaidlustesse laskumine või tema tekstides leiduvate faktivigade ümberlükkamine on sama kasutu, kui pealinnapea isiku puhul. ignoreerige lihtsalt. sama soovitaks valla ametliku (meie raha eest välja antava) ajalehe toimetusele - kõik, mis postkastis leidub, ei vääri trükkimist. Ja kui mahtu täis ei tule, tehke leht õhem. väkk, tõesti.

Monika ütles ...

Tänud, Villy, kommentaari eest :) Eks see postitus oligi viimane avalik karjatus valla suunas. Mitteavalikult olen vallale seda sarnase sisuga sõnumit öelnud korduvalt, juba rohkem kui aasta jooksul, alates sellest kurikuulsast hundiloost. On huvitav, et valda ei tee murelikuks ka võimalik sadadesse tuhandetesse ulatuda võiv moraalse kahju hüvitamise nõue?

Juhan ütles ...

Siiski, on osutatud kahele reaalsele veale kaardil.

Vallalehe postkastis ei leidu ilmselt palju lugusid, mida avaldada - ühe põhjusena, et autorid valivad seltskonda, kelle tekstide vahel ilmuda.

Kui poleks olnud seda lugu, nalju internetist, suvalise kolme raamatu kirjeldust ja sebrakoogi retsepti, poleks nagu lehtegi olnud.

Ahjaa, midagi ju otsustati kult-spordi-hariduskomisjonil, et kuidas lehte paremaks saaks, aga kus on selle otsuse protokoll?

Monika ütles ...

Juhan, kirjutasin oma arvamuses ka, et kahtlemata on VL tekstis ka mõni tõetera (midagi, mis kvalifitseerub uudisväärtuseks), kuid see kaob selle sapi sisse ära. Tema stiil mõjub ärritavalt, tema sõnastus on nii segane ja mõte lünklik, et seda asjalikku iva ei nopi sealt välja, vähemalt mitte esimesel korral.

Kultuurikomisjoni kohta - kuni ma ei ole protokolli näinud (ja ma ei ole seda siiani näinud) ja et hääletamist kui sellist ju ei olnud, siis ma tagantjärgi ei teagi, kas otsustati siis midagi või kujutas arutelu endast lihtsalt heietamist kuskile välja jõudmata? Samas sai ju tehtud üsna selge ettepanek küsida seltsidelt arvamusi ja ettepanekuid infolehe parandamiseks. Sellest eelneval koosolekul ütlesin, et valla toetuste andmise seltsidele võiks siduda kohustusega kirjutada mõni lugu KK-s (muidugi siis olema ka valla garantii, et GVL kohe järgnevalt nende inimeste ja tegude lahkamist ette ei võta). Võib-olla võtta see teema üles 1.aprillil KRM-s seltsingute päeval?

Kadri ütles ...

Aga mina ei suutnud seda juttu läbi lugeda. Ma proovisin mitu korda, aga ma ei suutnud, ei tahtnud, ei viitsinud. Halb hakkas. Aga ma tean, et külarahvas naerab, sest põnev on teise inimese tampimist jälgida. Piinlik on...
Alguses ma mõtlesin artikli stiilile. Et ühest küljest ju tore, äkki meelitab lugemagi või nii, aga lõpuks viskas ikka üle ja aina enam süvenes kahtlus, kas autor ikka ise teab, mida räägib, on ta faktid üle kontrollinud. Ja et seda sappi mõnele ikka nii palju antud on. Nüüd siis selgub, et ikka on puusse pannud.
Ja siis ma mõtlesingi faktidele. Olgu peale, et kõiki fakte pole reaalne üle kontrollida, aga kui on selgunud, et ühe inimese jutus on palju vasturääkivusi, siis ei tohiks tema juttu rohkem avaldada. Nii ju tiražeeritakse tahtlikult valefakte.