Tamme Eeri
kirjutas enda mälestustes: Edumeelsemate perede seas olid: Alansi Virumäe talu perepoeg Kaarel Illimar, kes Soomes agronoomiks oli õppinud ja kelle isa Tõnu Illimar oli Virumäe talu peremees. Kaarel oli Eesti Vabariigi ajal Vigala põllutöökooli juhataja. Tema joonistatud on hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses." Järgnev on portreelugu Virumäe talu (Pitkat varjanud Oskar Nõmmela Jaagu talu naabertalu) Karl (Kaarel) Illimari saatusest.
"Kooli esimese juhataja Karl Illimari elukäigust
Karl Illimarist nõustus jutustama tema tütar Saima Ljalina, kooli kauaaegne töötaja.
Karl lllimar sündis 29. jaanuaril 1886.a. Kosel Harjumaal. Taluperes oli 2 vanemat tütart ja kaks poega, kellest Karl vanim oli. Tookordse kombe kohaselt pärandati talu vanimale pojale. Karl Illimaril tuli teha valik: kas talu juhtimine või õpingute jätkamine. Tema valis viimase. Nii sai temast Soome Kurgjõe Põlluma¬janduskooli õpilane, kus ta kolm aastat õppis agronoomiat.
Kui 1910. aastal loodi Äksi piimaühisus, oli asutajate hulgas ka Karli isa Tõnu Illimar (1850-1918), Virumäe talu peremees. Karl Illimari joonistatud oli hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses, mis valmis 1912.a
Eestisse tagasi tulles asus Karl lllimar tööle põllumeeste keskseltsi ja abiellus oma esimese abikaasaga. 1912 sündis poeg Ants-Aarne Illimar. Karl Illimar avaldas kolm raamatut: „Ühenädalaline karjakaswatuse-kursus“, 1913; „Kodune piima hoidmine ja käsitamine“, 1914 ja „Raamatupidamise käsiraamat piimaühisustele“, 1921.
1913.a. avanes tal võimalus jätkata õpinguid Saksamaal Leipzigi Ülikoolis. Õpiaeg sai kesta vaid 2,5 aastat. Algas Esimene maailmasõda. Tuli pöörduda tagasi kodumaale. Sadamas ei lastud aga eestlasest üliõpilast laevale. Seni oli talle kodumaalt õpperaha makstud. Pangast viimast stipendiumi välja võttes selgus, et eksituse tõttu oli summale uks null juurde lisatud. Kaasasolnud teine üliõpilane oli küll keelitanud mitte raha tagasi viia, aga tookordne ausus tuli kasuks. Tänulik pangaametnik oli uurinud tema elukäiku ja kuulanud osavõtlikult lugu ebaõnnestunud kojusõidust, millega kaasnes ka töötaolek. Juhuse tõttu oli pangaametnik ülikooli ühe professori tuttav. Nii kutsuti Karl lllimar professori juurde, kes pakkus talle mõisavalitseja kohta, kuna tema onupoeg oma vaimse seisundi tõttu sellega hakkama ei saanud. Oma kodustele oli ta tihti seda lugu jutustanud ja lisanud, et tänu aususele oli ta raskustest pääsenud. Naljatades oli ka lisanud, et ausus tõstis ta ka härra seisusesse.
1919.aastal tuli Karl lllimar Eestisse tagasi ja asus uuesti tööle põllumeeste keskseltsi. Varem Saksamaalt lahkunud abikaasa oli vahepeal endale uue elukaaslase leidnud.
Uue elukaaslase leidis ta samast põllumeeste keskseltsist, kus Selma Mihkelson töötas raamatupidajana.
Kui Vigalas loodi põllutöökool, tehti Karl Illimarile ettepanek asuda selle kooli juhataja kohale. Kool avati 01.mai 1920 ning Karl Illimar oli kooli juhatajaks kuni 14.juuni 1941.
Saima Ljalina meenutab, et Vigala oli sellel ajal eriti ilus olnud. Koolijuhataja sai enda käsutusse kuus tuba "lossis", nendest üks oli nn. kabinet. Tütar Saima oli esimene laps, kes 1921 .aastal mõisahoones ilmale tuli. Parunitele oli see vaid suveresidentsiks olnud. Kuna mõisamööbel müüdi ära oksjonil, õnnestus Illimaridel osta sealt ilusat mööblit.
1922. aastal tuli Vigalasse ka esimesest abielust sündinud 9aastane poeg Arne. Saima Ljalina meenutab, et ema oli algul olnud kodune, alles hiljem sai temast mõisa raamatupidaja. Kodus oli tol ajal palju tööd olnud. Koolis käis rohkesti külalisi ja vastupidiselt tänapäevale võeti kooli külalisi vastu koolijuhataja kodus. Ema olevat alati hommikul kella kuuest üles tõusnud. Majas oli alati võõrast rahvast. Nii on tütrele meelde jäänud, et pesupäeval oli enamasti 40 lina pesta. Ema oli ka suurepärane kokk olnud. Isa oli koolitööga seotud.
Kuna kogu külaliste toitlustamine ja vastuvõtmine oli koolijuhataja peal, siis oli emal olnud abiks ka teenija. Saima Ljalina meenutab noort tütarlast Anna Alliksalu, Liisa Tompsoni ja Almat Märjamaalt. Peres elas ka vanaisa.
Vanemale pojale võeti koduõpetaja preili Pihlak, et valmistada teda ette edasisteks õpinguteks. Hiljem läks poeg Arne Tartusse, et õppida loomaarstiks.
Saima Ljalina meenutab, et mõisa kontorihoones töötas kuskil 1921.-1929.a. kaheaastane algkool, kus oli õpetajaks preili Villemson, kelle ema oli von Uexküllide kokk olnud. Koolis oli 15 kuni 10 last. Vahepeal, kui Peru kool põles, käisid ka selle kooli lapsed mõisa algkoolis. Preili Villemsoni mäletavad veel vanemad inimesed. Tal olevat olnud väga hästi teh¬tud puujalg ning talle oli meeldinud kohalik metsavaht Haller. Selle saatuse lahendas aga preili Villemsoni ootamatult saadud suur pärandus, mille järel Ameerikast härra Haller temaga ka abiellus. Hiljem asus perekond Haller elama Pärnumaale.
Koolijuhatajat Karl Illimari hüüdsid õpilased "piibumeheks", vahel "piibuks" tema piibu tõttu. Paljudel tolleaegsetel fotodel on ta piibu ja sonimütsi järgi kohe äratuntav. Mitmed fotod on tehtud Karl Illimari fotoaparaadiga. Esimene juubeliväljaannegi on tema enda fotodega illustreeritud.
Hea agronoomina oli ta väga lugupeetud mees ja samas alati kõigiga heas läbisaamises. Koolijuhatamise kõrval õpetas ta mitmeid õppeaineid, nagu füüsika, meteoroloogia, keemia, mineraloogia ja põllumajandusline tehnoloogia, botaanika, kultuurtehnika jt. Kõrvuti temaga töötas koolis õpetajana samuti Soomes õppinud Marta Allpere. Usuõpetust oli andnud kirikuõpetaja härra Jürgenson, kes elas kirikumõisas, keda tun¬ti ausa ja tõsiuskliku mehena. Kool tegi vahepeal muutusi oma õppeprogrammides. Tuli juurde uusi töötajaid.
01.jaanuar 1931 kuni 26.oktoober 1940 oli kooli õppemajapidamistalu valitseja Hermann Lindrop, kes oli Karl Illimariga ühes külas sündinud. Õppetalu paiknes Vigala mõisa südames. 1931.a oli kooli talul kokku 231ha maad, 176ha aia- ja põllumaad, 31ha heinamaad, 16ha karjamaad ja 8ha muud maad. Vilja- ja ilupuukoolis oli 10 tuhat kuni 15 tuhat noort puud.
14. juunil 1941. aastal oli tütar Saima kodus, olles eelmisel laupäeval lõpetanud 7. keskkooli, tolleaegse Lenderi-Kubu ühendatud gümnaasiumi. Pidanud küll veel hambaarsti juurde minema, aga rutanud siiski koju.
See päev muutis kogu pere elu. Algas eesti rahva kannatusteaeg - esimene küüditamine.
Nad olid tulnud kahekesi: üks venelane ja Aava, Aleks, keda oli kolm päeva enne vallas kinni peetud, et ta kedagi hoiatada ei saaks.
10. dets. 1940 anti Karl Illimarile kesk- ja kutsekooliõpetaja kutsetunnistus selle kohta, et esitatud andmeil töötanud koolis õppejõuna vähemalt viis aastat rahuldavate tulemustega. Tunnistusel seisab tolleaegse hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni allkiri. Sellest ei piisanud küüditajaile, kelle jaoks haritlaskond kujutas suurt ohtu.
Asjade kokkupanemiseks ei antud palju aega. Emal olevat olnud vaid mõni rubla raha. Isa palk, mille ta eelmisel õhtul toonud oli, asus kabinetis. Püssimees raha kõrvaltoast tuua ei lubanud.
Veoautoga viidi nad Ristile rongi peale, kus kohtuti tuttavatega perekond Medellidega Haapsalust. Kokku jäädi ka pärast Tallinnas teisele rongile panemist ja ka hiljem Venemaal.
Venemaale jõudes puhkes sõda ja tekkis lootus, et pääseb kodumaale. See jäi vaid hetkeliseks lootuseks. Pere paigutati Kirovi oblasti Kadovi turbarabasse. Elati 18 inimesega ühes toas. Karl lllimar lahutati perekonnast ja saadeti 15 aastaks sunnitööle Saragulka laagrisse. Seal olevat koos olnud nii poliitilised vangid kui ka kurjategijad. Kari lllimar sai laagris agronoomi koha. Oma oskusega inimestega hästi läbi saada oli ta kõigesuuremate "röövlitega" toime tulnud. Nii oli ta hiljem jutustanud üht vahejuhtumit laagri suurima ninamehega, keda hüüti Sašaks. Sel ajal oli Karl lllimar töötanud laagri kaupluses. Ühel päeval oli Saša sisse karanud ja nõudnud koheselt 1000ndet rubla. Laagris sai raha eest kõike. Vastuhakkamisel ei olevat ka olnud mõtet, sest Sasa õiendas kõigiga väga julmalt arveid. Oli vaid lisanud, et kui raha vaja tagasi, siis ütelgu. Algas hirm inventuuri ees. Puudujääk oleks kohe karistusaega pikendanud. Raha ei olnud aga kusagilt võtta. Inventuuri hommikul oli aga Sasa raha tagasi toonud ja hiljem koguni Karl Illimari kaitseks välja astunud. Isast ei olevat perekond väga kaua midagi teadnud. Esimese kirja isalt said nad 1943. aastal kaks päeva pärast ema surma.
Noore naisena leidis Saima lllimar endale elukaaslase Vladimiri. 1949. aastal sündis tütar Lia. Nimi tuli leida vene õigeusu kiriku ristitavate nimede hulgast. See nimi meenutas kodust Eestimaad.
1951. aastal 14. juunil, täpselt kümme aastat peale saatusliku teekonna algust kodusest Vigalast tuli teade 8 km eemal asuva Kirovi linna NKVDst, et tuldaks isale järele.
Saima Ljalina ootas oma teist last Pavelit. Ta meenutab, et ei ole niisugust valu ega häbi tundnud, kui ta oma isa nägi. Sõda oli ammu lõppenud. Inimesed riided selga saanud. Isal olid palja jala otsas mitu numbrit suuremad kalossid, püksid tagant katki, vana vatijope palja ihu peal. Nii olid nad soojal suvepäeval läbi Kirovi linna tulnud ja jalgsi kaheksa kilomeetrilise teekonna läbinud. Siis oli kusagilt püksiriie saadud ja Volodja ema oli õmmelnud püksid ja mõne särgi.
Isa oli tahtnud tööle minna, aga laagrist tulnuna oli sellega suuri raskusi olnud. Lõpuks sai ta tööriistade parandajaks "Mustpromi" (muusikariistade tööstus). Ka seal oli ta lugupeetud inimene olnud. Direktor ise oli NKVDs tema eest kostmas käinud, et lubataks töötada.
Pere elas viiekesi ühes pliidiga toas. Saima Ljalina ütleb, et vaatamata raskustele oli see tore aeg. Perekond oli lõpuks koos.
1956. aastal juulis lubati isa koju. Tütre kaasasõitmiseks ei antud luba. Kohaliku võimuesindaja soovitusel otsustati riskida. 1956. dets. Karl lllimar rehabiliteeriti. Viis kuud enne seda tuli elada ilma sissetulekuta. Seejärel määrati talle koolidirektori palga põhjal pension, 78 rubla kuus. Maakonna poolt maksti 300 rubla hüvitust.
Elama asuti Tammikule ühte tuppa. Maali Marja isale oli öeldud, et visaku see lllimar majast välja. Tema oli vastanud: "Mina seda ei tee. Ta on minu õpetaja." Tammikul elati kaks ja pool aastat. Siis koliti "jaama" kolmetoalisse korterisse, kus oli ka vesi sees. Lapsed said üle ukse otse vastasasuvasse kooliklassi minna. Seal elati koos 1964. aastani. Tihti külastasid endised õpilased Karl Illimari.
1961. aastal organiseerisid endised õpilased ja kolleegid Karl Illimarile 75. sünnipäevaks juubelipeo, kuhu oli kutsutud ka Marta Allpere. Juubelisünnipäevaks kinkisid vilistlased Mihkel Aitsami kujundatud fotoalbumi. Albumit lehitsedes võib näha fotodel mitmeid praegusi ja endisi
koolitöötajaid noorte inimestena – mõnda isegi raske ära tunda. Seda kaunist mälestust koos ühisfotoga hoiab tütar aukohal.
1963.a 5. septembril suri teenekas koolijuht ja agronoom. Vaatamata rehabilitatsioonil ei julgetud tookord lubada ärasaatmist kooli aulast, seda tehti mõisa kivisaalist. Karl Illimar puhkab Vigala kalmistul, kuhu uuesti taaselustunud, vahepeal keelatud, vilistlaste kokkutulekute ajal viib tee endisi õpilasi ja kolleege. Nii elab õpetaja ja tema elutöö edasi õpilastes ja küllap selles peitub selle elukutse võlu ja jõud. "
Heldur Rahuoja; Nädaline, 17.mai 1995
