Umbes 80ndatel tõi Vainu Eki koju uue taime. Pidi olema hea meetaim ja muidu ka uhke. See sai istutatud kohe paraadukse ette, sellega koos sai isegi mitu pilti tehtud. Oligi uhke taim ja meeldis mesilindudele. Kui taim ära õitses, lõikas Eki selle maha. Taime vars oli seest õõnes mis õõnes ning tollal parajatel põnnidel - minul ja Otti poistel tuli idee lõigata see vars juppideks - nii sai ju binokli! Järgmisel päeval olid aga mõnel meist villidest rõngad silmade ümber. Keegi naabriperest oli sama käteräti kasutamisest villid kätele saanud. Natuke juurdlust ning vanemad tegid kurja juure kindlaks - karuputk!
Olgugi, et vahepeal ei elanud Vainul üle 10 aasta kedagi, ei hakanud karuputked massiliselt levima. Sel aastal varemete taga õitsema läinud viiel u 3-meetrisel taimel tõmbasime eile öösel kotid pähe. Nii et tegu ei ole tagasihoidliku katsega Christot järele aimata, vaid tunnustatud võttega karuputkede vastasel võitlusel :)
Foto umbes aastast 1985 - Vainu Eki ja Ly uhkelt karuputkega poseerimas.
Ülejäänud fotod on tehtud paar nädalat tagasi.
1 kommentaar:
Aastaid tagasi rahastati karuputke kui võõrliigi hävitamise projekti. Anti igavene uhke kaitseülikond, kummisaapad, peakate, respiraator ja kindad. Minu abikaasa oli üks nendest, kes selle projektiga tegeles. Tööd jätkus kogu suveks. Nüüdseks on see iga inimese isiklik asi, hävitada seda või mitte.
Olen olnud selle taime põletusest nii villis, et arst luges vigastused II astme põletusteks. Veel aasta hiljem tuli suvel pikkade varrukatga pluusi ning teksadega käia, sest nahal olid põletusest jäänud inetud tumedad laigud. Eriti ohtlik on see taim päikesepaistelise ilmaga.
Postita kommentaar