(Täiendatud kell 13) - meie kandist on kadunud berhardiin ja üks teine laiguline koer

Kirivalla külast kadus eile berhardiin ja üks teine keskmist kasvu segavereline laiguline koer, samades värvides laigud kui bernhardiinil.

Palun kõigil, kel on teavet nende koerte liikumise kohta, teatada Aimele telefonil 52 22113.
Neid olla eile nähtud liikumas Kirivallast Kolu suunas.


Berna pilt pärit veebist.

Täiendatud: lõunaks said koerad leitud, aitäh teatajatele, naabrivalve meie piirkonnas töötab hästi :)

Huvitavaid kohti lähiümbruses: Polli loomaaed, Tuhala matkarada

Meie kolmekülaveebi eesmärk on tutvustada jõudumööda ka toredaid kohti lähiümbruses - kuhu teinekord isegi sõpradega väike väljasõit teha. Kõigile tuntud Tuhala Nõiakaevu, mille saatus jätkuvalt ohus on, vastas asub Polli loomaaed. Eelmisel kevadel sai seal kandis üks tuur tehtud. Otsustasin täna need pildid koos muljetega siin avaldada, sest paistab, et ega sellele talvele nii pea lõppu ei tule. Vaatame siis vahelduse mõttes kevadisi pilte :)

Loomaaias oli lubatud neid kitsekesi toita. Lastele see muidugi väga meeldis :) Päris väikestega tuleb muidugi ettevaatlik olla. Meiega kaasas olnud üks pooleteistaastane jõmm suutis ühe leivatükikese kitsekese suust välja noppida ja välkkiiresti endale põske pista :)

Selle sõbraliku kärssnina nimetus oli vietnami rippkõhtsiga.


See loom oli vist guanaco.

Isane paabu eputamas.

Enne Polli loomaaia külastamist tasuks kindlasti tutvuda nende kodulehega. Ehk tasuks isegi võtta üks grupp kokku ja tellida ekskursioon - saab kindlasti palju rohkem sotti, kui omapäi seal ringi vaadates.

Tuhala looduskeskus soovitab Tuhala nõiakaevu käia vaatamas kindlasti siis, kui kaev keeb, aga ka siis, kui see ei kee. Sest nimelt siis on võimalik oma silmaga näha karstilehtreid. On olemas ka matkarada, saab jalutada ja vaadata kõik augud ehk siis sisselangenud kohad oma silmaga üle. Otsustasime alustada ämma- ja äiaaugust. Selleks sõitsime Tuhala kiriku juurest mööda.

Tuhala kirik on ehitatud 1775-1777 mõisnik krahv Carl Johann Mellini poolt. Esimene karstiauk "Kirikuauk" ongi kiriku läheduses.

Siin kaob Tuhala jõgi maa alla ning ilmub maa peale taa Veetõusme allikate juurest, vt kaarti.

Ämma- ja äiaaugu juures jäime aga matkamisega hätta. Ämmaauk peakski olema auk, kus jõgi maa alla kaob. Äiaaugu leidmisega me enam hakkama ei saanud. Mina arvasin, et see on see auk, mis seal kohe kõrval on, noolega viit ei olnud siiski üheselt tõlgendatav. Me seltskond hargnes, jalgrada mööda läinud inimene sattus kellegi hoovi, kus oli vist ka keelav märk eramaa kohta. Meie proovisime piki jõesängi liikuda ning sattusime samuti ühe vana talumaja juurde (alumine pilt). Jõe ääres oli rohi nii kõrge, et sellest tihnikust koos väikeste lastega läbi murdma ei hakanud. Talumaja akende alt läbikõndimist pidasime ebaviisakaks, ning sinna me jalgsimatk lõppeski. Nii et soovitus - kui on soov võtta ette jalgsimatk, tuleks küsida Tuhala Looduskeskusest juhtnööre :)

Laulukonkurss "Kõue Noor Laulja 2010"

Kui me Harmi mõisakooli jõudsime, oli saal juba nii kõvasti rahvast täis, et organiseeriti täiendavaid istumisvõimalusi :) Pole ka ime - tegu on Kõue valla traditsioonilise lauluvõistlusega, kus osalevad kuni 18.a noored lauljad kogu vallast. Kui kontsert ei oleks alanud juba kell 17, oleks ehk publikumi veel rohkem olnud.

Kontsert ise oli meeleolukas. Alguses esinesid päris väikesed lapsed, kellest mitmete puhul oli kiiduväärt eeskätt nende esinemisjulgus. Kuigi tegelikult olid kõik väga tublid. Esinemiskogemus suure saali ees on igal juhul palju väärt - jälle üks väikese kooli ja väikese valla eelis. Suurtes linnakoolides sellist võimalust juba naljalt ei ole (vähemalt nende Tallinna koolide põhjal, kus minul oli võimalus õppida). Või kui on, siis pääsevad seal soologa esinema ainult üksikud.

Kontsert pakkus aga ka nauditava muusikalise elamuse. Mida vanusegrupp edasi, seda paremaks läks ka lauluoskus. Mõni laulis nii hästi, et lausa kananahk tuli peale ja pisar silma!

Laulukonkursi žürii aru pidamas. Endine vallavanem Andres Õis ja igihaljas Heidy Tamme.

Laulukonkursi üldvõitja on Kataleena. Õnnitleme Kataleenat ja vahva tüdruku ema Kadrit, kes on aktiivsematele naistele tuttav Kõue maanaiste seltsi Kõue Krõõdad noore esinaisena :)

Žürii liige Heidy Tamme jagas noortele mitmeid õpetussõnu. Kõrvu jäi mõte, et ainuüksi väga hea lauluoskus "ei müü". Selleks, et jääda silma ja olla konkursil edukas, peab olema ka lavalist sarmi, liikumisoskust. Üks soovitus oligi harjutada edaspidi ka liikumist. Kui nüüd mõelda iga vanusegrupi võitjale, siis tõepoolest said kõrgemaid kohti need, kes ilmselgelt tundsid end laval hästi, pingevabalt. Eks see pingevabadus tule jälle omakorda kogemustega, mida rohkem esinemisi, seda turvalisem tunne on laval seista. Jääme siis järgmist aastat ootama, kas õpetajad ja noored lauljad võtavad järgmisel korral tunnustatud laulupedagoogi juhiseid tõsiselt.

Lõpetuseks andis Heidy Tamme ise väikese kontserdi, panneks aegumatute hittidega kogu publiku rokkima ja kaasa rõkkama, kuidas aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka. Nii et kõik said oma silmaga näha, mis on see lavaline sarm, mis publiku koheselt võidab. Ja kusjuures, Heidy Tamme näeb tegelikult ka sama kena välja nagu klantsajakirja piltidel :)

Ajalooline teede lahknemiskoht Kirivallas

Foto: Valdo Praust

Kirivalla külas võib näha ajaloolist teede lahknemiskohta, millele juhtis esimest korda tähelepanu Valdo Praust oma ettekandes. Vasakule läheb tee, mida mööda me täna igapäevaselt sõidame, paremale (või isegi otse) on puude vahel märgata kunagise talitee trassi. Mäletatavasti hargnes talitee hiljem soo peal, nii et siit sai sõita nii Mahtrasse, Tamsile kui ka üle Siuge Paide peale. Mis oli selle talitee tähtsus omal ajal, on meil täna teadvustamata.

Kujutis: Maa-ameti kaardiserver.

Kui vaadata Maa-ameti kaardiserveris ajaloolist tsaariaegset verstakaarti, hakkab silma, et põhitee keeraski otse alla Sääsküla ja ajaloolise, juba rootsiaegsel kaardil eksisteeriva Seljamäe kõrtsu peale. Alansile minev tee tundub suisa vähemtähtsam või siis kehvem, sest see on tähistatud punktiirina.


1935-39 kaardil on vastupidi, punktiir suundub talitee trassile, Alansile ja Äksi läheb tugevam tee.

Pärandkultuuri andmebaas näitab, et Kirivalla-Tamsi taliteega paralleelselt on säilinud 1.maailmasõja aegsed kaevikud. Mis oli põhjus, et sinna kaevikud tehti?

Kirivalla küla vanima elaniku Tamme-Eeri mälestustest leiab mõndagi nende teedega seonduvat, mis puudutab 2.maailmasõda. Saame teada, et Siuge peale minev talitee oli kasutusel ka suveajal.

"Venelaste tulekuga natsionaliseeriti tehased, kauplused. /.../ Puhkpilliorkestrite pillid korjati ära, samuti raadiod. 14.juuni küüditamisest algas metsaelu - öösiti kodus magada ei julgenud. 22.juuni sõja algusest asusime päris metsa - hakkasid tulema "mopi" käsud. Meie valla täitevkomitee esimees hukati metsavendade poolt ja abiesimehel lasksid Kõus olnud vene õhuvaatlusposti sõdurid õlast läbi, nii meie Kõue täitevkomitee oli rivist väljas, käske ei tulnud, käsklusi hakati saatma Kuivajõe valla kaudu. Oli väga kuiv suvi. Rabas võis sambla sees hästi magada, kui poleks närv pingul olnud. Oli jänese elu, iial ei võinud teada, kuspoolt pauk tuleb.

On meeles üks haarang, mis meile korralati. Olime 11 mehega õhtul magama asunud endi karjamaadele. /.../ Öösel ärkasime suure kära peale ja jooksime üle Sääsküla talu põllu kraavi pidi Suursoo poole. Oli hästi udune hommik - olime üle põllu saanud, rappa jõudnud, kui selja tagant käisid automaadivalangud. Tõnu talu ainuke poeg, kes oma talu uudismaa heinarõugu alt oli üles ärganud, langes sellest valangust, saades kuuli pähe. Läksime Suuresoo peal asuvasse Leithammeli metsavendade laagrisse, et neile teatada, mis sünnib. Laagrisse me ei jäänud. Olime ilma relvadeta, meist polnud seal kasu.

/.../

Leithammeli mehed pidasid hävituspataljoniga lahinguid Särge küla all ja Mahtra lähistel. Metsadesse hävituspataljon siis minna ei julgenud, kammisid ainult metsa ääri. Selleks tegid nad suurt kära meie karjamaadel, tulles mööda taliteed karjamaa metsast läbi, et endil hirm nahas oli. Hävituspataljon toodi Siuge külast Kirivalla Seljamäe talu juurde. Säält hargnes karjamaadele ja Sääsküla talu suunas. /.../

Sõja alguses saksa sõjavägi liikus kiiresti meie poole. Venelased taganesid kabuhirmus. Türi lähistel hakkasid venelased vastu ja lahingud käisid mitu päeva kuni vene üksused Türi maha jätsid ja taandusid Ojasoo mõisa ja Kirivallas Kirivalla Kuivajõe piirile, kus Kääri metsa vahel ja Soibilli talu lähedal tee ülesse õhkisid ja tankimiinidega mineerisid. Saksa väeüksused aga kohe järgi ei tulnud ja me olime eikellegimaal. Patrullid käisid mõlemalt poolt. See oli kõige raskem aeg. Sellel ajal lasksid venelased iga päev maha inimesi, keda kätte sain. Ojasool lasksid maja August Soone, Eduard Abramsi, Heinrich Pärna, Anton Liimandi ja raugad Ojandi, Jüri Lembergi ja Sootemäe."

Ojasoo mõisa ait, kus augustikuus 1941 kuritöö toime pandi.

"Kirivallas oleks sama saatus osaks saanud 11 inimesele. Nimelt meie küla inimesed panid oma paremad ja ka vajalikumad asjad vankrite peale ja liikusid mööda taliteed Siuge küla poole Mikkuri talu heinamaale. Tee aga oli juba suureks kasvanud ja vene patrull hakkas ikka kaugemale järgi tulema. Ühel hommikul vara võtsid nad sealt heinamaalt kinni 11 inimest ja hakkasid nendega Kirivalla küla poole liikuma. Millegipärast Sääsküla talu juurest võeti otse kurss Siimu rohuaia nurga peale ja sealt teed mööda Klaokse talu küüni poole, kus aga juba saksa sõdur küüni ääres valves olnud. Venelased ehmunud hirmsasti, öelnud "neemets, jop või matt" ja pannud jooksu. Nii pääsesid need 11 inimest ära.

Sellel hommikul algas sakslaste uus pealetung, kus Siuge küla all heinamaale olid kahurid pandud ja tulistama hakkasid. Õhtuks olid saksased Kohilast ja Lehmjalt läbi ja järgmine päev vabastati Tallinn.

Nende 11 pääsenu kõigi nimesid ma ei tea, seal olid Patsikatku ja Tõnikse rahvas, aga kes veel, seda ei tea."