neljapäev, 10. august 2006

Harmi mõisas peeti kunagi ühed ajalooliselt tähtsad pulmad

Õnnestuski leida Sirje jaoks lugu! Balti aadli genealoogilist käsiraamatut, mis on internetis kättesaadav, tudeerides vaatasin, kes siis täpsemalt Harmi mõisas elanud on.
Mõisaportaali järgi oli esimene Manteuffelite sugupuust pärit omanik Otto Reinhold Zoege von Manteuffel (1701-1749), kes omandas mõisa 1743. Otto Reinholdi pojapoeg on Karl Magnus Zoege von Manteuffel, kelle järgi ehk nimetati Alansi külas kinnistud Karlshofiks ja Magnushofiks. Tema poeg Otto on tuntud kunstnik, kelle C. T. von Neffi järgi maalitud altarimaal "Jeesuse haudapanek", 12. aprillist 1859 ehib Kose kiriku leerisaali. Üks teine Otto maal 1850ndatest "Autoportree ema ja õdedega" on üleval Kumus. Selle kohta on kirjutatud:

"Perekonnaportree interjööris kujunes biidermeierajastul suguvõsa traditsioonide, harmoonilise
eraelu ja selgelt määratletud soorollide sümboliks. Vasakul on kunstnik kujutanud ennast, keskel teeb käsitööd kunstniku ema, keda ümbritsevad elu lõpuni vallalisteks jäänud tütred. Seinal rippuval maalil on kunstniku isa Karl Magnus Zoege von Manteuffel, kes portree maalimise ajaks oli juba surnud. Grupiportree ei viita mitte ainult baltisaksa aadlike tüüpilisele elulaadile, vaid ka põimunud sugulussuhetele: Karl Magnus Zoege von Manteuffeli õed olid abielus vendade Kügelgenidega."

Vennad Kügelgenid olid 18.sajandil tuntud kunstnikud.

Ülal nimetatud Otto Reinholdi pojapoja poeg Hermann Gustav Zoege von Manteuffel (1826-1899) abiellus 1850.a Harmi mõisas ühe märkimisväärse noore preili Bertha Heinriette Wilhelmine Parrot´iga.

Ajalehes Postimees kirjutati selle kohta: "Manteuffelite ja Parrotite geenid segunesid XIX sajandi esimesel poolel tänu ühele abielule, mille tulemusena sündis ilma nimekas kirurg Maximilian Friedrich Werner von Manteuffel."

Tema 150. sünniaastapäeva puhul väljastas Eesti Post vastava eritempli ning avaldas oma kodulehel järgmise jutu:

Werner Zoege von Manteuffel sündis 13. juulil 1857. aastal Määri mõisas Virumaal mõisniku pojana. 1885. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja kaitses järgmisel aastal doktori kraadi. Oma erialal saavutas ta rahvusvahelise kuulsuse. Muuhulgas võttis ta esimesena kasutusele sterliseeritavad kummikindad, mis tema vastava artikli avaldamise järel aastal 1897 levisid üle kogu maailma. 1905. aastast tegutses ta professorina ülikooli kirurgiaõppetoolil. Ta oli ka Vene tsaari Nikolai II au-ihuarst. Werner Zoege von Manteuffel osales Vene-Jaapani sõjas Vene Punase Risti sanitaarvalitsuse ülemana, I maailmasõjas oli tegev Loodearmee peakirurg-konsultandina. Kui algas Eesti Vabadussõda, astus ta vabatahtlikuna tööle kirurgina Tallinna sõjaväehaiglasse. Tal olid suured teened Eesti Vabadussõjas nii tagalas kui rinde vahetusläheduses asuvates sõjaväelaatsarettides haavatute ja haigete arstiabi korraldamisel. 1921. aastal omistati Werner Zoege von Manteuffelile kindralmajor med. auaste ja pärast vabadussõda kujunes temast Eesti sõjaväe meditsiinipersonali organiseerija. Werner Zoege von Manteuffeli sõjalisi teeneid kroonisid I liigi 2. järgu Vabadusrist, ning paljud Vene ja teiste riikide autasud. Püha Stanislause ja Püha Anna ordeni kõik järgud, Püha Vladimiri IV ja III klassi aumärgid ning talle oli omistatud ka Preisi Krooni ordeni 2. järk. Werner Zoege von Manteuffel suri 14. märtsil 1926. aastal Tallinnas.

Tartu Toomemäel asuva Kuradisilla nimetus arvatakse olevat tulnud Manteuffeli nimest (Teuffel - sks k kurat) - seetõttu kuradisilla pilt ka ülaltoodud postkaardil.

Loe veel artiklit Postimehest, milles kirjeldatakse kirgurgi suuri tegusid:





Postimees kirjutas veel, et ka Määri Külade Selts tähistas suure kirurgi sünniaastapäeva. Tartu Ülikool koostas Werner Zoege von Manteuffeli 150.sünniaastapäeva puhuks temast raamatu.

All lisatud kujutis Balti aadli genealoogilisest käsiraamatust. Külili 8 tähendab abiellumist, mis toimus Neu-Harmis 1850 - ja lugu ongi olemas :)



Käsiraamatu järgi jäi mulje, et ka Lööra kõrvalmõisas oli päris vilgas elu. Mulle tundus, et Lööras peeti märksa rohkem pulmi ja sündis inimesi kui näiteks Harmis. Lööra mõis olevat olnud kena puust maja, mis olevat millalgi sovhoosi ajal maha põlenud. Mõisaportaalis pole Lööra mõisa kahjuks üldse nimetatud.

Kommentaare ei ole: