Kuusiku pererahvas rääkis täna vahva loo. 90ndate algus, Kuusiku pere on juba mõned aastad taas Kuusiku talus elanud, neil on olemas juba esimesed mullikadki. Ühel heal päeval oli kärbseid juba nii palju, et tuli mürgitada.
(Nooremale või linnainimesest lugejale seletuseks, et vanasti, kui igas majapidamises ka loomi peeti ning veel ei olnud neid poppe putukaid valgusega meelitavaid tapjalampe, olid toad ikka kärbseid täis. Mäletan isegi lapsepõlvest, kui tüütud need putukad olid - neid tuli ikka õhtul kärbsepiitsaga taga ajada, muidu ei lasknud nad magada. Et piits väga efektiivne ei olnud, siis kasutati vahetevahel ka mürgitamist, nõuka-ajal dihlofossi, hiljem juba Raidi vm muid õhku pihustatavaid mürke).
Peale mürgitamist tuli mõistagi aknaid lahti hoida ja tubasid tuulutada, mürgine hais välja lasta. Kuusiku pereisa ütles just pereemale, et nüüd oleks aeg aknad kinni panna, kärpsed on tapetud ja muidu tulevad uued kärbsed sisse, kui õuele sõitis mitu võõrast autot, kõik inimesi täis, kes teatasid, et nemad on Kärbsed ja neil on kokkutulek!
Ilmnes, et kunagi olid Kuusiku kõrtsus nende kauged esivanemad elanud, ning nüüd olid Kärbesed, Kerbesed ja muud sarnase nimekujuga sugulased otsustanud oma kaugete esivanemate kunagist pesapaika vaatama tulla :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar