Habaja rahvatantsurühm 15. Intervjuu Aare ja Signe Viiraga

2006.a suvel Rakveres toimunud meeste tantsupeol jäid fotograafile silma Habaja nahkpüksid ja nende sees olev Aare Viira, nii et Aarest sai Postimehe kaanepoiss. 14.detsembril toimus Harmi mõisa saalis Habaja rahvatantsurühma 15.juubel, vaata väikest videolõiku Habaja segarühma esinemisest siit (soovitus: kliki "watch in high quality", muidu on väga ruutus, ja vaata kindlasti lõpuni, lõpp on äge) ja pildigaleriid siit.

Jõulu teisel pühal käisime naabritel Viiradel külas, vaatasime vanu albumeid ja rääkisime ligi kolm tundi sellest, kuidas üldse Habaja segarühm sündis, mis kõik on selle 15 aasta jooksul juhtunud, mis on tulevikuplaanid. Kindlasti on igal endisel ja praegusel tantsijal oma lugu ja omad mälestused, mismoodi tema jaoks asi alguse sai või mismoodi asjad arenensid. Alljärgnevalt pisike kokkuvõte huvitavamatest juhtumistest siiski vaid Aare ja Signe mälestuste järgi, sest antud ajaveeb keskendub vaid Alansi, Kirivalla ja Lutsu küladele ja külainimeste lugudele.

Habaja segarühm loodi 15a tagasi, kuidas üldse tekkis mõte luua rahvatantsurühm?

Signe: meie Kaarel oli koolipoiss ja Anne (Ermel) tegi siis Harmi koolis koolinoorte tantsurühma. Me läksime tantsupidu vaatama, istusime kellatorni juures idapoolses tribüünis, mis oli peatribüüni poolt vaadates kõige kaugem ots üldse. Meie istusime isaga aga meelega sinna. Ma ei tea üldse, mis tervel väljakul toimus, ma vaatasin ainult oma poega. Kui ilus see oli ja kui hästi minu poeg tantsis! Kui tulime tantsupeolt, süvenes mõte, et kui meie poeg nii hästi tantsib, ehk me ise ei ole kehvemad.
Aare: siis saigi vaikselt siin ja seal seda mõtet rääkima hakatud. Konkreetselt sai see mõte välja käidud siinsamas Alansil, tänase Väljamäe majapidamise juures oli üks üritus, tehti lõket ja mingi seltskond oli koos.
Signe: seal olid kõik hoos, jaa-jaa, teeme ära!
Aare: pärast muidugi selgus, et kõige kõvemad toetajad kadusid siiski vaikselt ära. Aga hakkas minema, tuli teisi juurdegi. Kõik olid kohalikud inimesed.

Mis neid inimesi motiveeris? 90ndate alguse ajad ei olnud ju lihtsad ajad?
Aare: võib-olla selles asi oligi. Rahareformist oli aasta möödas, asjad olid enam-vähem paika loksunud. Esimesel aastal seadsime eesmärgiks tantsupeole pääsemise. Legendaarne on esimene ülevaatus, kus hindajad nägid probleeme tantsuoskuses, aga: "see-eest vaata, millised mehed!".
Signe: Tänapäeval ei ole see ilmselt võimalik, et tantsupeo hooajal pannakse rühm kokku, minnakse tantsupeole ja saadaksegi tantsupeole.

Esimesel tantsupeol 1994:

mehed vasakult: Kalev Kõverjalg, Märt Maiberg, Jüri Kovalevski, Jaak Ermel, Andrus Aro, Aare Viira, Ants Aasmets, Toomas Salm

naised vasakult: Merike Liibert, Lea Maiberg, Galina Kovalevskaja, Ulvi Maspanov, Anne Ermel, Signe Viira, Õnne Aro, Marit Aasmets, Eve Salm

Kuidas te nii kiiresti rahvariided saite?

Signe: Anne oli juhendanud varem Habaja naisrühma, naiste riided olid olemas. Enamik naisi ostsid oma riided välja, käised tikiti ise. Meeste riided lasti teha, esimesed riided olid sinised. Tumesinised villased sukad, tumesinised püksid ja vatid. Punased vestid said tehtud eruopeade jaoks, nahkpüksid said tehtud veelgi hiljem.

Olen kuulnud, et Habaja rühm on kõvasti välismaal esinemas käinud?

Aare: Kohe järgmisel suvel oli europeade´i projekt, ehk siis üle Euroopa tantsurühmade festival.

Alumisel pildil Europeade Šveitsis.

Aare: Siis ei olnud ju inimestel niisuguseid võimalusi reisida.

Signe: esimene europeade toimus Hispaanias. Inimesed ei olnud eriti kuskil Lääne pool käinud. Kujutad ette, tollal bussiga sõita läbi terve Euroopa Hispaaniasse ja tagasi, see oli sel ajal ikka täiesti ennekuulmatu!

Aare: Rebane oli enne seda käinud 2 korda europeade´il ja oli selleks ajaks saanud vankri peale. Tookord Hispaaniasse läks juba 11 bussi, piirid olid vabaks läinud. Rebane saavutas selle, et terve väljakutäis oli eesti kava. Hiljem hakati osavõtjate arvu piirama. Teised riigid olid hakanud kaebama, et mis europeade, see on just nagu eesti-hispaania tantsupidu!

Europeade´ga kaasnes üks vahva asi - esinemine Tallinnas vanalinna päevadel. See oli justkui eelproov.

Europeade´i programm võimaldas turismi ka? Saite ikka näha ka teisi riike või oli üks kõva tantsimine ainult?
Signe: Rebane tegi programmi nii, et alati oli aega. Esimesed 3 reisi, kus ma käisin, meeldisid mulle tohutult - Hispaania, Itaalia, Šveits, seetõttu sai terve Euroopa läbi sõita, see oli lihtsalt super! Elamus oli juba sõita bussiga praamiga Rootsi, sealt sõita läbi Rootsi, Taani, Saksamaa. Juba suure laevaga sõitmine oli tookord elamus. Reis ikka maksis päris palju, umbes 4000 krooni, selleks korjati raha terve aasta. See kestis ka kolm nädalat, nädal sõiduks, nädal koha peal, nädal tagasisõiduks. Samas prooviti kokku hoida, kus vähegi võimalik. Meil oli võetud neljane kajut kaheksa inimese peale veealusel tekil, laev mürises, katsu magada! Tee peal sai aga magatud ka telkidega bensuka kõrval, keegi ära ka ei ajanud. Nüüd tundub täiesti uskumatu.

Milliseid eredamaid hetki meenub seoses nende reisidega?

Aare: Hispaania reisil oli meil bussiga paras jama, seal kaotasime kaks päeva. Taanis me ei saanud bussiga enam praami peale. Ma kauplesin ühe rekkamehega, kes aitas bussi aku ära laadida. Praami pealt maha tuli buss juba lükata. Hommikul lükkasime Kopenhagenis bussi uuesti käima. Juba kodust väljudes jäi buss nii kaua hiljaks, et me hakkasime juba kahtlema, kas me üldse laeva peale jõuame.

Vastutulevad autod vilgutasid, me ei saanud aru miks, sest bussil ei töötanud ükski andur. Siis selgus, et tagumine ots põles! Tuli politsei kohale ja hädaabi, tõmmati lindid ümber, buss veeti teelt ära mingile platsile. Kaks plikat, reisijuhid olid kaasas, kes ei osanud midagi teha. Kaks päeva molutasime, lõpuks helistasime kohvikust ise Eestisse (mobiile ju toona ei olnud veel). Bussifirma lubas, lubas, lõpuks ütes, et pange see buss põlema, on mul kasulikum. Siis orgunniti asja kohapeal ja saksast toodi generaator. Lõpuks kolmandal päeval oli nii kaugel, et saadi buss suure hädaga käima. Eriti üle 60 sõita ei saanud, iga natukese aja tagant tuli kuskile sisse pöörata ja vett peale kallata. Hispaaniasse venitasime ikka välja. Seal läks roolivõim. Seiklusi oli igasuguseid.
Signe: Me istusime tagapingil, see põrand läks tulikuumaks, kondikat ei olnud, isegi jalgu maha ei saanud panna, panime kotid ja jalad kottide peale.

Aare: Järgmise reisiga oli ka jama, Eestis juhtis bussijuht tähelepanu sellele, et Kesk-Euroopas olid sellised üleujutused, et liiklus oli ka kohati suletud. Otsustasime viimasel hetkel minna praamiga, aga tookord ei käinud praamid iga päev. Nii läksime kellegi juurde Kaberneeme telkide ja kogu kraamiga ja olime poolteist päeva seal!

Signe: iga kemmerg oli selline avastusretk - kust vesi tuleb, kust stardib automaatika. Kuidas avaneb uks, kui linki pole, kuidas üldse peenest kemmergust välja saada, kui uks on puhas elektroonikavärk.

Signe: Prahas käisime restoranis "Šveigi juures", sel reisil oli meil kaasas Reinu tuttav pillimees Aasakas. Seal Šveigis sai restoranis tellida hapendatud sardelle - mingis purgis ujusid jubedad ollused! Aasakal oli vaja ikka see pull ära teha ja need hapendatud sardellid ära proovida. Ära ta sõi selle, aga pillimees oli pärast mõneks ajaks rivist täitsa väljas.

Aare: kui teist korda olime Prahas ja Šveigis käisime, näitasime neile pilti eelmise aasta reisist. Eks me tegime seal pulli ka, laulsime ja siis nad lubasid meil seina peale kirjutada Habaja RRS nime. Sama seina peale oli kirjutanud ka Lennart Meri. Kui satute Prahasse Šveigi juurde, siis vaadake! Eks see oli ikka paras tükk sebimist, ega see lihtsalt ei käinud.

Aare: Hispaanias oli meil ööbimiskohas taldadega wc-sse oli veetud dušš, see oli üldse ainuke võimalus end pesta ja samas ainuke võimalus kemmergus käia, kaks ühes. Kujutad ette, tuled esinemast, nahk läbimärg ja ise üleni tolmune, lähed wc-sse, et enne pesu veel hädal käia, kui teisel tuleb mõte dušsi alla minna! Keeras väljast vee, kuuled halba ennustavat kriuksatust, ja teine sai tsahhh jääkülma vett peale! Hispaanias oli see nagu vene värk.

Aare: Šveitsi reisi puhul - Rebane oli enne hoiatanud, et üle mägede ei tohi minna, andnud vastavad juhised, kust kaudu sõita. Inimesed aga hakkasid sõna võtma, et kiirtee kemmerguid nähtud küll ja lähme ikka vaatame Alpi mägesid. Bussijuht vaeseke polnud ka kunagi mägedes käinud, ei osanud ka vastu väita midagi. Bussil ei olnud aga niisugustele mägedele vastavaid pidureid! 2000 meetri kõrgusel oli osa inimesi näost sõna otseses mõttes täiesti rohelised. Keegi istus vahekäiku maha, ei julgenud kuskile vaadata, kui teised lõõpisid autovrakkidest kuristikus. Bussijuhil oli lõug krampis ja kui ühe vaateplatvormi juures peatus tehti, selgus, et ühe laagri juurest tilgub õli... Laupäeval remonditöökodadesse helistamisel paluti lahkesti esmaspäeval alles uuesti ühendust võtta.

Aare: Prantsusmaal oli repertuaaris kepitants. Sellega on saanud mitu korda nalja. Ükskord oli tantsupeol, kui oli koos Kapakuga, Leida tuli minu juurde salaja ja palus abi. Ta ütles, et ei julge enda omadele kõssatagi, et kepid jäid koju! Läksime Narva maantee kodutarbe poodi, endal olid rahvariided seljas, esinemine pidi kohe hakkama. Seal olid väiksed lasterehad, mis olid täiesti kasutatavad. Muruluuad lasin otsast ära kruvida, see oli siin Eestis. Prantsusmaal oli sama jama, ka polnud keppe kaasas. Läksime igavesti suurde marketisse, sobivad harjavarred olid täiesti müügil. Enne kassat oli pildiraami töökoda. Ega nad seal peale prantsuse keele muud ei rääkinud, kuid käte-jalgadega saime enam-vähem selgeks tehtud, et vaja hari ära võtta ja keskelt pooleks lasta. Kassapidajal olid aga silmad krõllis - juppe oli kõvasti rohkem, pooltel oli ribakood ja pooltel mitte. Selline triangel!

Kuidas europeade´i kultuuriprogramm oli, kes seda korraldas? Vaatan, et olete käinud siin härjavõitlust vaatamas ja puha.

Aare: iga rühma juurde oli määratud üks kontaktisik, kes kõike korraldas. Talle sai öelda soovid ja võimalust mööda ta ikka arvestas sellega.
Signe: Itaalias oli meil kena itaalia noorik kontaktisikuks. Mehed hakkasid peale ajama, et lähme martini tehasesse ekskursioonile ja ta organiseeriski selle!

Albumites võib näha tohutult palju kauneid kohti, mida teil oli võimalik nende reiside käigus külastada, olgu siin paar pilti Veneetsiast ära toodud.

Pilte on teil aastatega kogunenud mitu-mitu albumitäit. Kes teil põhiline pildistaja oli?

Signe: Pilte tehti sadade kaupa, alati oli traditsioon, et peale reisi tuldi meil uuesti kokku, siis oli suur piltide vaatamine ja tellimine.

Kuidas toimus ühinemine Kapakuga?

Aare: See toimus kuidagi töö käigus. Leida (Tiis) oli meie juhendaja. Peale üht järjekordset tantsupidu ei olnud ei Kapakus ega Habajal kaheksat paari välja panna. Kats (Kadri Tiis, Leida minia) hakkas tasapisi ka Leidaga koos trennis käima. Ma käisin tal seal Uuemõisas alati järel. Siis tegid nad ettepaneku, et üks teeb ühe trenni ja teine teise. Ja et kummaski rühmas pole kaheksat paari koos, et võiks treenida ka koos. See oli peale teist ja enne kolmandat tantsupidu.

Saksamaa europeade´il käisime eraldi rühmadena, Taanis käisime aga koos. Nii see vaikselt läks. Ilma suure arutluse või rahvahääletusega. Ühel hetkel Leida taandus, siis sai tehtud Katsiga ametlik leping, et ta hakkab Habaja juhendajaks.

Nüüd on Kapak otsustanud, et Kapak ei jätka enam liitrühmana, koos Habajaga, vaid üksinda Kapakuna ning senised Habaja tantsijad on nüüd lihtsalt Kapaku tantsijad. Seda on nad põhjendanud mulle sellega, et meil on praegu kahe rühma peale 8-10 paari ning kahte eraldi rühma ei ole võimalik tantsupeole välja panna.

Signe: ühised trennid hakkasid millalgi pärast eelmist ja enne 2004.a tantsupidu. 2004.a tantsupeol käidi kahe eraldi rühmaga, mis oli võimalik ainult seetõttu, et Kats sai mõned endised Kose noorterühma tantsijad kampa.

Pilt 2004.a tantsupeost. Punaste vestidega mehed ja punaste peakatetega naised on Habaja tantsijad.

Esimene rida vasakult: Tõnno Tiis, Rein Hordo, Jaak Kõiva, Heiki Valliste, Andrus Padar, Tiit Jõgisoo, Aare Viira, Joonas Urgas, Tõnis Kristal, Kaspar Kärner

Keskel: Pille Tiis, Annely Hordo, Laura Salumaa, Marika Sõrmus, Monika Mikiver, Ave Murutalu, Tiia Karron, Signe Viira, Kristi Kõiva, Kätlin Voolrand, Piret Eeron, Marina Kuuseoja, Kristel Peel

Taga: Märt Rusi, Erika Suvi, Andrus Aro, Õnne Aro, Mikk Altmets, järgmised kaks inimest on külalispaar Keikalist, Edik Jakimovitš, Ruve Rebane

Mis saab Habaja Rahvatantsu- ja Rahvamuusika Seltsist?

Aare: vallale olen olukorrast teatanud. Valla toetus on olemas, et Habaja RRS jätkaks.

Signe: hetkel ei ole tantsijaid, ega siis rühma ei pea likvideerima. Rahvariided on olemas. Habaja RRS ei pea ära lõpetama, kui momendil ei ole inimesi. Asi tuleb uuesti üles ehitada. Ega elu selle pärast seisma ei jää. Poole hooaja pealt, eriti tantsupeo hooajal ei ole võimalik uut rühma käivitada.

Aare: Poole hooaja pealt ei hakka ma ka Habaja rühmale kuuluvaid riideid välja nõudma. Las suvel toimub tantsupidu ära, seejärel kogume Habaja riided kokku ning vaatame, mis edasi saab, kuidas me saame kokku rühma tantsijaid ja kuidas me saame uue juhendaja. Elame, näeme!