Eile õhtul helistas mulle naabrimees Aare Viira, kes oli äsja lugenud postitust külaelust 60ndatel, kus ma märkisin muuhulgas, et ma ei oska seletada asjaolu, miks Habaja sovhoosi II brigaadi päevik on Vainu talus. Aare, kes 60ndatel oli ise küll alles poisike (millalgi enne taasiseseisvumist oli Aare ise muide Habaja sovhoosi direktor), pakkus mulle muheleval toonil välja mitu versiooni.
1. II brigaadi brigadir oli vana Lepp, kelle eesnime Aare ei teadnud, sest teda just nii kutsutigi. Vana Lepp elas Vainu talu vastas Sopi talus, ta olnud igavesti suur mees ja kihutanud troskaga mööda küla ringi. Vana Lepp olnud suur nalja- ja natuke ka napsumees. Ehk tuli ta mõnel õhtul Eki (minu vanaisa hüüdnimi) juurde lobisema ja unustas kaustiku. Et kaustik oli samasugune roheline, nagu tollal ilmselt igas majapidamises kasutusel olid, pani Eki ilmselt selle kaustiku sahtlisse, kuhu see ka jäi.
2. Vanasti oli Vainu õue peal kohalike sovhoositööliste toitlustamine. Vana talli varemete juures olid suured supikatlad ja seal käidi lõunal. Aarel endalgi oli meeles, kui ta poisikesena käis kartuleid panemas, kuidas siis lõunaks Vainu õuel suppi söödi. Ehk unustas ta siis selle päeviku maha.
Leidsin selle kohta ka ühe pildi, kus vanaema Ly suppi kallab.
3. 60ndate teises pooles hakati taaselustama Äksi pasunakoori. Proovid toimusid Äksis varumiskontori ruumides, kuid mõned proovid olid toimunud ka Vainul, kus elas poiste õpetaja Eki. Vana Lepa pojad Ahti ja Mati käisid mõlemad pasunakooris, ilmselt oli ka nende isa huvitatud ja käis seetõttu Vainul.
Pildil Eki (Edgar Teeveer) trompetiga teiste puhkpillide taustal. Eki mängis trompetit ja oli ka dirigent.
Aare seletas veel, et tol ajal oli Habaja sovhoosis kaks brigaadi, kes tegutsesid erinevates piirkondades. Üks brigadir oli vana Lepp, teine aga Uustalu Eeri. Viimane on olnud üsna kindlalt peakangelanna abikaasa prototüübiks Stella Noode traagilises autobiograafilises teoses "Tagasi koju".
Praegu umbes 80.aastane Stella Noode on kirjutanud kaks raamatut, mida soovitan kindlasti lugeda kõigil, kellele pakub huvi mõelda, kuidas oli seltsielu Äksi kandis vabariigi ajal, kuidas oli sõjaaeg, mida tõi kaasa nõukogude aeg. Eriti hästi on õnnestunud esimene raamat "Varastatud õnn", mis meenutas mulle natuke raamatut "Tuulest viidud". Pealtegelane oli sama kange naine ja sama sügavalt kiindunud ühte mehesse. Keda love-story külmaks jätab, saab siiski teada Äksi seltsielust, näidenditest, mida rahvamajas lavastati, pidudest, aga ka sõja algusest ning isegi Tallinna pommitamisest. Selle raamatu järg "Tagasi koju" oli minu meelest kirjanduslikult nõrgem. Ääretult sünge, must, masendav, traagiline. Aga peategelase väga raskete probleemide kõrval on näha sõjajärgset elu ka laiemalt riigis.
Kuigi Stella Noode on väitnud, et konkreetseid inimesi raamatutegelaste tagant ei ole mõtet otsida (vt intervjuud Stella Noodega siit), on vanemad külaelanikud vastupidisel seisukorral. Peale "Tagasi koju" ilmumist oli üks inimene, kes oli omal ajal Harmi kooliga seotud, lubanud raamatu autori lausa kohtusse kaevata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar