Esmaspäeva õhtul toimus Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi õhtu teemal Hiied ja runolaulud. Kõneles Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juht ja Maavalla Koja tegelane Ahto Kaasik. Õhtu oli tohutult põnev ning inspireeriv. Kuulsime meie kaugete esivanemate, põliste maainimeste tavadest ja kommetest. Kui täna igaühel on teatav aukartus kiriku ees ning isegi mitteusklike perede lapsed teavad, mida kirikus teha või mida mitte teha, siis Soome-Ugri rahvastel olid omad "kirikud", kus palvetati, kus rasketel aegadel hingerahu saadi või kus ka teatud rõõmsatel puhkudel ande viidi või koguneti.
Maausku maarahva usk kestis edasi ka peale ristiusu vastuvõtmist. Lugesin selle kohta ka üht põnevat raamatut "Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten", mille pealkiri eesti keeles võiks olla "Eestlaste ebausklikud tavad ja kombed". Raamat, mis on arvatavalt koostatud Forseliuse poolt, avaldati esmakordselt Boecleri poolt 17.sajandi neljandal veerandikul, kuid et see ei olnud tollasest tsensuurist läbi käinud, konfiskeeriti teosed 1685. 1848 avaldati see raamat uuesti ja siis hiljem 1854 koos Fr. Kreuzwaldi kommentaaridega. Seda viimati nimetatud versiooni ma lugesingi, kus sissejuhatavalt märgitakse, et vaene lihtsameelne talurahvas peab pühaks teatud kohti: puud, allikad, künkad, hiied ja kivid. Lugedes seda raamatut ja peale eilset hiite õhtut hakkad ikka mõtlema, kus siis meie külade rahva pühapaigad olid. Et ma veel vastava rahvapärimuseni ei ole jõudnud, on abiks kaardimaterjal.
Maausku maarahva usk kestis edasi ka peale ristiusu vastuvõtmist. Lugesin selle kohta ka üht põnevat raamatut "Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten", mille pealkiri eesti keeles võiks olla "Eestlaste ebausklikud tavad ja kombed". Raamat, mis on arvatavalt koostatud Forseliuse poolt, avaldati esmakordselt Boecleri poolt 17.sajandi neljandal veerandikul, kuid et see ei olnud tollasest tsensuurist läbi käinud, konfiskeeriti teosed 1685. 1848 avaldati see raamat uuesti ja siis hiljem 1854 koos Fr. Kreuzwaldi kommentaaridega. Seda viimati nimetatud versiooni ma lugesingi, kus sissejuhatavalt märgitakse, et vaene lihtsameelne talurahvas peab pühaks teatud kohti: puud, allikad, künkad, hiied ja kivid. Lugedes seda raamatut ja peale eilset hiite õhtut hakkad ikka mõtlema, kus siis meie külade rahva pühapaigad olid. Et ma veel vastava rahvapärimuseni ei ole jõudnud, on abiks kaardimaterjal.
Alansi küla juures olevas vanas saunike külas - Lutsu külas - on Hiie kinnistu, mis asub teisel pool Alansi oja, tänasel Maa-ameti kaardil Hiie kinnistu punaste joontega tähistatud.
Kui vaadata nüüd Alansi küla 17.sajandi lõpu kaarti, siis selle Hiie kinnistu koha peal on üks tingmärk (vt kaardi allosas, sõnast Igamägi pisut paremale, justkui puu).
Ja kui nüüd vaadata Alansi 1850.a kaarti (ei ole päris põhja-lõuna suunaline, vrd jõe kulgemise järgi) on siin ligidal märgitud ka üks allikas (all vasakul enne paisukohta tähistatud saksa keeles Quelle).
Pühade allikate kohta kirjutati Boecleri raamatus, et ohvriallikate arv oli väga suur, pea igal külal oli oma ohvriallikas. Allikaid oli lausa mitu eri liiki: ilma-hallikad, elo-hallikad, püha-hallikad ja silma-hallikad. Ilma-allikatena olid kõige tuntumad allikad, millest said alguse pühad jõed. Rahva uskumuse järgi on need jõed põhjatud. Iga surelikku, kes proovib jõe sügavust mõõta, tabab jumalate viha ja needus, mitmete aastase pikkuse ebaõnn. Ilma-allikatesse ohverdati varasematel aegadel sokupäid.
Eluallikatele omistati noorendavad ja tervistavad jõud.
Silma-allikaid oli ka väga arvukalt. Neid kasutasid silmahaiged, kes allikatele ka ohtralt ohvriande tänutäheks tõid. Silmaohvriallika tänuannid võisid olla üsna pisiasjad, suled, natuke villa jms. Väga harva toodi vaskmünte. Sageli kaabiti hõbeehte küljest hõbevalget ja lausuti seejuures:
Eluallikatele omistati noorendavad ja tervistavad jõud.
Silma-allikaid oli ka väga arvukalt. Neid kasutasid silmahaiged, kes allikatele ka ohtralt ohvriande tänutäheks tõid. Silmaohvriallika tänuannid võisid olla üsna pisiasjad, suled, natuke villa jms. Väga harva toodi vaskmünte. Sageli kaabiti hõbeehte küljest hõbevalget ja lausuti seejuures:
Höbe walget hallikale
Selgust saosse silmale
Vanarahvas uskus, et vana isa uputab igal kevadel allikasse külma kivi ja igal sügisel sooja kivi, et allika vesi oleks suvel värske ja puhas ning talvel seevastu ära ei külmuks.
Selgust saosse silmale
Vanarahvas uskus, et vana isa uputab igal kevadel allikasse külma kivi ja igal sügisel sooja kivi, et allika vesi oleks suvel värske ja puhas ning talvel seevastu ära ei külmuks.
Tulles lõpetuseks tagasi esmaspäevase õhtu juurde, siis mainin veel, et teatri No99 etendatud Runolaulud oli võimas. Jõuline, ürgne, võimas, taustaks isand Kaasiku fotogalerii pühapaikadest, nii nendest, mis looduses kenasti alles, kui ka nendest, mille pühadust on rikutud sinna elamute ehitamise, mobiilmastide püstitamise, suusakeskuse rajamisega.
NB: Maavalla Koja kodulehel kogutakse allkirju, et looduslikud pühapaigad oleksid samamoodi kaitstud kui muud pühakojad.
3 kommentaari:
Valvekommentaator peab vajalikuks üht-teist lisada:
Üldiselt, nagu kristliku maailma osas, kus suvaline kirikus käiv inimene teeb seda harjumuisest või oma arusaamade alusel, mis on muutunud 2000 aastaga elavast õpetusest, pühakirja tõlgendustest, kirikusõdadest, on muinasusu käsitlsemine hoopis keerukam, õhtumaailma malli järgi seda liistule tõmmates veel mõtetum - nende saksa blogijate jaoks tuli välja väline külg, mida nad võrdlesid kristliku maailmaga, riitused, mis näisid ca. samad välja. Kui palju oli aga selleks ajaks säilinud nö. omausku, kuigi kõik tõsiusksed maausulised seda mööda rinda prõmmides kinnitavad et seda on siiamaani - kuid ilmselt väga vähe ning vaid väline nähtav külg - koogutamine, kordamine ja manamine, kuigi need võivad olla tühised väga praktiliste toimningute ilmingud - ei tasu lasta ennast mistahes usust pimestada.
Tänud valvekommentaatorile arvamust avaldamast :) Ei ole ise ei üht ega teist usku, aga mulle meeldis esmaspäeva õhtul isand Kaasiku kirjeldus, et olid vanasti inimestel mingid kohad, kus käidi, kus oldi ja kust saadi hingerahu. Seda hingerahu võib tänapäeva inimesel hädasti vaja olla.
Aga küsimus ka - kas oled või on keegi teine kohanud seda puu sümbolit nagu selle keskmise kaardi peal, Kirivalla sama perioodi kaardi peal on ka miskid sarnased puujullad koos miski sõnaga.
See puu märk on tõesti tähelepanuväärne leid, minu poolt läheb küsimus edasi laiemale ringile.
Postita kommentaar