Kõue Krõõdad tähistasid marjapunapäeva

Täna, enne kukke ja koitu olid Kõue Krõõdad juba üleval, otsisid välja heleda seeliku ja pearäti, abielunaised ka põlle ette ja võtsid kaasa punase joogi ning asusid teele. Esimene treffpunkt oli Paunaste ristis, kust keerati Pala küla poole. AKL-ekipaažist ei olnud keegi kunagi Pala külla sattunud, mistõttu olime juba kohalesõitmisest pisut elevil. Tee oli kitsas, läks läbi tiheda metsa, mis oli üleni sulavee all ning mistõttu oli kohati ka tee suure vee all. Muideks, Kõue Kuulutaja lugejatele teadmiseks, tegu on sellesama teega, millest 1,5 km lõik on iidne palktee, mis on nüüd hakanud osalt välja paistma ja mis ühe Kõue Kuulutaja autori jaoks nii uskumatu tundus, et ta sellest ainest sai ühe oma loo kirjutamisel kurjade artiklite sarjas.

Ühel hetkel lõppes vesine metsavahetee ära ja justkui oaas paistis soosaarel asuv Pala küla. Kõik majad nii korras, iga maja juures talusilt. Parkisime autod ning et päikesetõusu aeg lähenes, sammusime Pala püha hiie juurde. Seal said kõigi põsed püha allika veega kastetud, päikesetõusu tervituseks laul lauldud, kusjuures esilaulja oli lausa Viljandi kultuurikolledžist kohale tulnud.

Seejärel läksime pühasse hiide, kus igaüks sai midagi soovida ja puu külge siduda lõngajupikese.

Kui hiies käidud, sõitsime rahvamaja juurde tagasi, kus lauldi kiigelaul, kõik see naistevägi ronis kiigele ja siis sai ka kiigutud. Kiikumine oli nimelt vanarahva kommete järgi ka üks väga oluline kevadine rituaal.

Siis oli aeg minna rahvamajja sooja, kus jõime punast jooki ja sõime pannkooke. Kohal olijatest kõige vanem naine - Pala külavanem Aino - rääkis oma elust huvitavaid lugusid. Aino on muideks sündinud Alansi külas, Voosimäest natuke edasi Nurme (Karu) elamise kõrval põllul on nüüd alles vaid suured puud. Aino perekond küüditati, tema ainukesena jäi Eestisse ja kasvas üles sugulaste juures Äksi külas.

Oli suurepärane päikeseline hommik ning positiivsete inimeste käest sai palju positiivset energiat endalegi :) Päeval kell 13 oli rahvamajas ka terve pere pannkoogipidu, kuid sinna kahjuks ikkagi ei jõudnud - et mu koerad otsustasid kell 4 hommikul ette kanda kuupaisteserenaadi (loe: haukusid akna all lakkamatult), olin sellest ajast üleval ning seetõttu tuli magamata jäänud tunnid keskpäeval tagasi teha. Ülepannipannkoogid punase moosiga said siiski ka meie peres ära söödud.

PS: vt ka sealtkandi blogija Juhani kevadisi miljööpilte Palast jt.