Meie kandi mesikäpalood

Kujutis pärit siit.

Kevadhooaja alguspeole, Jaani-Reeda tänuüritusel oli koos omajagu inimesi. Sel hetkel ei olnud me veel kursis Pala kandis patseerinud karuga ega näinud dokumentaalset tõendusmaterjali karu kohalolekust, kuid millegipärast räägiti ka meie kandis laupäeval karujutte.

Karusid on meie külades viimastel aastate jooksul nähtud mitmeid kordi. Alansil teatakse rääkida vaid Tiidu talu metsatukas elanud karust, kes sealt aga nüüdseks mujale olevat kolinud. Kirivallas juhtunud eelmisel suvel nii, et Arukausi perenaine läinud rattaga naabrite juurde Metsanurgale. Siis helistanud talle Arukausi peremees, et ärgu niipea tagasi tulgu, tee peal kõnnib karu. Läinud siis Arukausi perenaine koos Metsanurga rahvaga väravale piiluma, olnudki tee peal karu mis karu. Istunud lausa keset teed maha ega teinud inimesi märkamagi.

Metsanurga rahvas on jällegi näinud ülemöödunud suvel karu koos kahe pojaga, endise Pärnamäe talu heinamaadel. Ka Kuusiku talu rahvas on näinud karu turbakaevanduse teel. Paar suve tagasi, kui väga palju õunu oli, olla karu käinud rappimas Uustalu aia õunapuid, mõned oksad olnud puruks kistud ning karukakahunnik maas. Uustalu õunaaed, tuleb siinkohal mainida, ei ole enam sugugi nii metsaservas.

Aluskaart Maa-ameti kaardiserverist (Kuusiku ei mahtunud mul siia ära, aga ühe punase täpi saaks teha veel kaardi ülemisest vasakust nurgast sutsu edasi, kus on turbatööstuse tee.

Rahvas teab rääkida veel üht lustakat lugu vanast Pillist (legendaarse endise õpetaja Enda Pilli mees), kes läinud Habaja suurfarmi tööle rattaga ning hämaras vaadanud, et keegi töökaaslane läheb ees, natuke tuikuva kõnnakuga. Sõitnud talle siis rattaga vaikselt ligi ja pannud laksu vastu tagumikku – siis selgunud, et polnudki jokkis kolleeg, karu hoopis! Habaja suurfarmi ligidal ju Habaja mesinik, kus see mõmmik ilmselt mesipuid hiilimas käis. Kas see aga muidu jutt, või on tõsi ka takka, peaks teinekord võimalusel Enda käest küsima ;)

Kas karu ees peaks hirmu tundma? Ainuüksi karu hiigelsuur kogu tekitab aukartust. Kui sinna lisada fakt, et ega vihase karu eest jalgrattaga minema ei vänta, sest ta kiirendab kuni 50 km/h, võib see hirmu küll nahka ajada. Muideks, vanarahvas ei nimetanud, sarnaselt hundiga, karu kunagi nimepidi. Ikka räägiti mesikäpast või metsaotist. On´s midagi hullu karudega seoses ka juhtunud? Otti Asta rääkis loo, mida tema isa rääkinud. Talurahvas olnud heinamaal, Uuemõisa maadel, kui karu tulnud. Hirmust tulistatud karu, see saanud aga vaid haavata ning hakanud märatsema, olevat jämeda kase pooleks rebinud. Heinalised roninud suure hirmuga küüni katusele ja istunud seal, kuni karu ükskord läinud ja tüki aega veel peale selle.

Ränkade tagajärgedega lugu olevat juhtunud aga ühe Ojasoo perega, kelle lapseootel tütar koos mehega läinud Venemaale puhkama. Neid rünnanud karu, mees tahtnud püssiga lasta, aga karu murdnud püssi ka pooleks. Karu tõmmanud veel naise kõhu ka puruks. Seda lugu võib täpsustada mu naabripere käest, nimelt elasid Otti Einer ja Aino kunagi Ojasool samas majas koos selle vene perekonnaga, kelle tütrega see kohutav lugu juhtus.

Ma ei tea, kas just selle loo tõttu, aga rahvas räägib, et eriti ohtlik on karu lapseootel naiste jaoks, sama pidi kehtima ka kuupuhastuse aja suhtes. Selle jutu peale tuli mulle meelde avasõnad uue põlvkonna tuntuima loodusfotograafi, Sven Začeki raamatule "Kohtumisi metsloomadega". Remondiseisundi tõttu ei leia ma seda raamatut hetkel üles ega saa esitada täpset tsitaati, kuid mäletan, et avasõnades soovitas loodusfotograaf heade piltide saamiseks kaasa võtta lapseootel kaasa. Nimelt oli ta parimad pildid saanud just siis, kui tema lapseootel abikaasa oli kaasas. Justkui oleks see seisund loomi eriliselt ligi tõmmanud.

See, et karu inimest ründab, on jahimeeste sõnul siiski enam kui haruldane juhus. Jahimehest Metsanurga talu peremehe arvates on metsas jalutades rünnak võimalik vaid siis, kui inimene peaks sattuma karuema ja karupoegade vahele. Et ootamatult sinna mitte sattuda, tuleb mitte väga vaikselt hiilida, kas näiteks omaette laulda, vilistada, kõva häälega rääkida vms.