Habajal meenutati Mahtra sõda - näidendis lõid kaasa ka Alansi mehed

Kopliotsa peremees Ain

Vainu peremees Andrus

Alljärgnev lugu ilmus minu sulest juunikuu Kõue Kuulutajas.

Kõik sai alguse sellest, kui Harmi kooli endine kauaaegne õpetaja Enda Pill võttis nööbist kinni Riina Rosaril ja küsis, kas tuleb jaht või ei tule. Ehk teisisõnu, kas tähistame Habaja kandi rahvaga ka Mahtra sõja aastapäeva. Enda Pillil oli välja pakkuda ka konkreetne plaan, mis nägi ette ka Ed.Vilde teosest ühe põneva olukorra dramatiseeringu. Habaja Külade Seltsi kaudu saadi kokku osa „näitlejaid“, Harmi koolist teine osa juurde ja oligi loodud eeldused, et väärikalt Mahtra sõja aastapäeva tähistada. 7.juuni õhtul oligi aeg koguneda Habajale ja meenutada Mahtra sõja sündmusi.

Esmalt tegi Enda Pill väga huvitava ettekande, kirjeldades värvikalt maarahva eluolu 150 aasta eest ning sündmusi, mis viisid Mahtra sõjani. Oli hea meelde tuletada, et tol ajal meie kauged esivanemad tohtisid mõisamaad kasutada üksnes selle eest tööga tasudes. Paraku otsustas mõisnik, et talupojad oma pidid töökohustust ehk abitegu tegema just sel ajal, kui oleks hädasti olnud vaja oma kodus toimetada. Kui uus talurahvaseadus vastu võeti, ei leidnud talupojad abiteokohustust seadusest. Nad arvasid, et kui seaduses seda ei seisa, siis abitegu nemad ei tee. Sellest need sündmused, mille käigus kaks roodu soldateid Laadoga tagant korda looma toodi, alguse said.

Nüüd oli käes näidendi aeg. Talupojad kogunevad Mahtrasse Hans Tertsiuse Sepa tallu ja arutavad omaette, mida küll teha, kas minna Habajale või mitte, kuhu nad olid kutsutud. Järsku tormab kohale tüdruk Miina, kes emotsionaalselt kirjeldab õudusi, mis Habajal sündinud on. Eelmine päev oli karistatud peksuga Habaja ja Harmi mehi (kusjuures Harmi mõisa alla kuulusid tol ajal ka nt Kirivalla ja Alansi külad). Kõik kohad on soldateid täis, veri lausa voolavat mööda tänavat. Ja talupojad on jonni täis: „Raiu või tükkideks, selle tüki külge, mille külge suu jääb, karjub ikka, et ei vannu!“. Ja mehed peavad paremaks Habajale mitte minna.

Peale lühinäidendit jätkab Enda Pill oma põnevat jutustamist: kuidas Mahtra mehed kutsusid naabervaldade mehi endile appi; kuidas teise kandi mehed märatsema läksid ning ühe esimese asjana viinakööki ründasid (pähe tuleb paralleel aprillisündmustega); kuidas selle mäsu käigus 7 talupoega surma said; ning kuidas asi kohtupidamisega lõppes.

Mahtra sõja aastapäeva tähistamise teaduslik osa on läbi. Kohal olnud 96.aastane Tamme Eeri Kirivalla külast rääkis omavahelises vestluses, kuidas tema vanaisa olevat samuti tol ajal oma peksu kätte saanud. Nendest keppidest olid selja sisse jäänud nii sügavad vorbid, mille armid veel aastaid hiljem ravitsemist tahtnud.

Kaunil päikeselisel laupäeval toimunud ürituse lõpus korraldati aga lõbusaid mänge – kaikavedu, kotijooks ja pakuvisked.

Alansi Off-Roadi pargis toimus täika

Täna toimus Alansi Off-Roadi pargis offroad´i-meeste täika, kus pakuti kõiksugu vidinaid nende 4x4-sõprade tarbeks. Samas toimus ka Eesti Land Roveri Klubi 10. ja Land Rover'i 60. aastapäeva tähistamisega seotud üritused: Land Roverite väljanäitus - uunikumid, eritehnika (päästeautod jt), esines muusikaline kollektiiv ja ka trikiratturid, valmis oli seatud tegevustelk lastele. Kohal oli ka Maanteeameti "Turvavöö rada", millega sai katsetada rindkerele mõjuvat raskusjõudu väikesel kiirusel toimuval laup-kokkupõrkel. Uudistada sai ka elektriautosid ning avatud oli puhvet.

Ain vägesid juhatamas.


Salupõldude meeskond

Volbriöö ja maituli

Eile õhtul oli kolme küla rahvas kutsutud maituld tegema Sumla Vilma juurde Karjatse tallu Lutsu külas. Vana kombe kohaselt tähistasime võitu talve üle, mis sel aastal oli ääretult porine ja hall, ning kevade saabumist. Andrusel tuli idee panna talvele efektne punkt - minu luua ja tema sitahargi külge oli ta meisterdanud säraküünla moodi põlevad tordiküündlad. Kui need olid põlema süüdatud, jooksime suure huilgamisega paar ringi ümber rahva, et oleks kindel, et talv ikka tagasi ei tuleks. Loodetavasti saab tulevikus kellegi käest ka selle pildi, et siis siia lisada.

Peale kevade saabumise oli meil veel üks asi, mida tähistada. Nimelt õnnestus Aarel osta Magnushofi kinnistu endale ja nii on kindel, et meie külamiljöö säilib :)

Maitule üritus oli aga igati positiivne - nagu ikka võttis igaüks miskit sööki-jooki kaasa. Sai mõnusalt istuda, süüa-juua ja inimestega suhelda. Andrus korraldas ka paar mängu - aja peale hiirelõksude kokkupanek ning siis piiratud alast kinniseotud silmadega kaaslase juhendamisel tennisepallide korjamine. Konks oli aga selles, et samas oli igal pool laetud hiirelõksud! Elevust kui palju ja palju nalja ka pealtvaatajatel.

Aitäh Vilmale, et ta oli nõus kogu rahva enda aeda pidutsema lubama ja meil oli võimalus tutvuda lähemalt ka Lutsu külaga!

Harju Elus ilmus artikkel Fresko majast

Fresko keskus koondab Habaja küla seltsielu

Kirjutas Kaia Roots
teisipäev, 08 aprill 2008

Kõue valda Habajale, endise sovhoosikeskuse sööklaruumidesse on kerkimas Fresko keskus, millest saab küla seltsielu koos sauna, perearstiruumi, raamatukogu ja piduruumiga.
Kümmekond aastat tühjana seisnud hoone oli üsna kehvas seisus, katus läbi lasknud ja lagunev, kui vald hoone möödunud aastal 1, 3 miljoni krooni eest ostis.

Tänaseks on katus vahetatud ning käimas sisetööd. Mitmes kohas hallitav ja oma ajastu hõngu kandvas majas on aga säilinud uhked aastaringi kujutavad vitraažaknad ja üha saali seinu kattev fresko, mis on üsna hästi säilinud.

"Meie idee ei ole iga hinna eest maja välimust tänapäevaseks muuta, pigem anda majale funktsioon, teha ta tänapäeva nõuetele vastavaks aga sama säilitades selle ajastu märgid," ütles Kõue vallavanem Andres Õis.

Turismimagnet fresko

Saaliruumi kolme seina katva fresko teemaks on "Inimesed looduses". Taiese lõi aastatel 1978-1979 kunstnik Urve Dzinzaria, kes ka end freskol jäädvustanud. Samas ruumis on suured laeaknad, mis toovad päevavalguse kenasti ruumi ja panevad värvid särama.

"Usun, et freskosaal hakkab olema üheks turismi tõmbenumbriks, meie valla kaubamärgiks, juba praegu käivad kultuuriinimesed kunstitööd uudistamas-uurimas," ütles Õis.

Et freskosaal kõigile avatud oleks, tuleb just sinna raamatukogusaal. Praegu asub Habaja raamatukogu lastaia ühes tiivas, kus aga juba kimbutab ruumikitsikus nii lapsi kui raamatuid. Fesko keskusesse kolides saab luua juurde lasteaiakohti ning avardada raamatukoguruume ning suurendada hoidlaid. Raamatukogu peaks uutes ruumides tööd alustama paari kuu pärast.

Saunamõnud külale

Keskusesse on kavandatud ka külasaun, mis annaks võimaluse mitmekülgseteks veeprotseduurideks. Lisaks tavapärasele leiliruumile on ruumid ette nähtud aurusauna ja infrapunasauna jaoks ning kaalumisel on ka pisikese basseini väljaehitamine.

"Saun ei pea ju olema lihtsalt soe ruum või lihtne pesemiskoht, saun on vaieldamatult ka kultuurikandja ja ka külasaunas võiks olla lisaväärtusi nagu aurusaun ja infrapunasaun," ütles Õis. "Lisaks võiks ju sauna ümber kujuneda ka väikse seltsieluline külg."

760 ruutmeetri suuruses hoones jagub ka ruumi perearsti vastuvõturuumidele.

Keskusesse tuleb suurem ruum nõudpidamiste, seminaride ja muude rahvarohkemate ürituste tarvis, lükandustega saab suurte vitraažakendega ruumi veelgi avaramaks muuta. Saali saavad kasutada vallaelanikud ka perekondlike tähtpäevade tähistamiseks - selleks on kavandatud ka kööginurk. Saali ilmestab ka suur kamin, kuigi põhikütteks planeeritakse kasutada hakkepuidukatelt.

Saalis on säilinud ka võimalus näidata kino - sellist luksust ei ole mitte igal maakonna külakeskusel.

Koht ka tuletõrjeautole

Lisaks suurele sööklahoonele ostis vald ka pisikese kõrvalhoone, mille funktsioon on veel ebaselge, kuid üks võimalusi on sinna mahutada Habaja tuletõrjemasina Vallas tegutseb peamiselt vabatahtlikest koosnev päästekomando, kellel on hangitud ka kaks korralikult varustatud, kuigi vana masinat, teine neist paikneb Ardus.

"Elu on näidanud, et vaid Päästeameti komandodest ei piisa - kohalikku masinat on vaja nii kulupõlengutel, autoavariide puhul, kus reageerimiskiirus on oluline, "märkis Õis.

Artikkel ja kujutis Harju Elust.

Külakoosolek seoses Magnushofi detailplaneeringuga

Täna toimus meil külakoosolek seoses Magnushofi detailplaneeringuga. Et mul on Magnushofiga isiklik seos, alustan pisut kaugemalt.

Minu vanaisa isa Daniel Teeveer elas enne Kirivalla külas Klauksel, kolis siis terve perega Krimmi ning tagasi tulles ostis Vainu talu (1908 või 1909). Vainu oli u 100ha suurune talu. Vanaisal oli terve rida õdesid-vendi. Vanaisa isa Daniel jäi seitsme lapsega leseks, abiellus uuesti ja sai uue naise Liisaga veel viis last. Minu 1917 sündinud vanaisa oli noorim poeg. Vanaisa poolvennale Rudolfile oli määratud üks tükk, kuhu ta oma maja ehitas. Ta nimetas selle Voosimäeks. Enne sõda jäi Voosimäe juurde kuulunud maatükk katastrisse kandmata, kuigi see oli kaardile juba kantud.

Kui nüüd umbes 2003 jõudsime õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseni, siis otsustasime maa jagada sugulastega selliselt, et igaüks sai võrdse jupi põllumaad, heinamaad ja metsamaad. Voosimäel sündinud sugulane, vanaisa poolvenna poeg sai endale Voosimäe talumaja ümbruse krundi ja nimetas nüüd selle kinnistu Magnushofiks. Voosimäe enda olid nad juba ammu ära müünud.

Ühel heal päeval pani Magnushofi omanik oma maa müüki, kuid millegipärast keeldus seda oma küla inimestele müümast. Ja ühel teisel heal päeval tuli Aare mu juurde ja rääkis, et keegi on nüüd Magnushofi kinnistu ära ostnud ja vallavalitsus on selle ostja taotlusel alustanud detailplaneeringut - ta kavatsevat seal arendusprojekti: krunt jagatakse seitmeks ning sinna planeeritakse ehitada 10-30-kraadise katusekaldega majad. Aare sõnul pidi külarahvas väga endast väljas olema. Olin ka ise jahmunud perspektiivist, et pigem linna äärde sobivad lamekatusega majad tekivad nüüd järsku meie küla põllule.

Kutsusin külarahva kokku ning selgitasin esmalt planeerimismenetluse etappe, eeskätt seda, et igaüks võib detailplaneeringu algatada, vallal ei ole õigust sellest keelduda (sest inimesed olid üsna pahased, et vald otsustas detailplaneeringu algatada). Küll aga peab vald otsuse langetamisel kaaluma hoolega kõiki olulisi asjaolusid ja sealhulgas ka selle kandi inimeste arvamust.

Aare oli vallast toonud Magnushofi kinnistu detailplaneeringu lähteülesande jt materjalide (sh planeeritava arendusprojekti) koopiad. Tutvusime materjalidega ja arutasime, mis võiks meie argumendid olla, mida me palume vallal detailplaneeringu menetlemisel arvestada. Mul oli koosoleku toimumise ajaks kiri peaaegu valmis, aga mitu pead on ikka mitu pead ja nii saime koosolekul ühiselt veel mitmeid mõtteid. Kõik kirjutasid märgukirjale alla. Elame, näeme.

Muinsuskaitseamet: Kolu-Äksi tee võib olla osa vanimast maismaateest Tallinnast Tartusse

Kujutis Maa-ameti kaardiserverist.

Detsembri lõpul said mitmed Alansi ja Kirivalla külade elanikud paksu ümbriku Muinsuskaitseametilt. Ümbrikus oli teatis, millega pandi maaomanikele mõningaid piiranguid seoses sellega, et meie külades on elutsetud juba muinasajast ning seetõttu vajab maapind nendes kohtades kaitset, et seal sisalduvad võimalikud leiud ei häviks oskamatusest. Muinsuskaitseamet kirjutas siis järgmist:

Arheoloogid on avastanud Kolust Äksi viiva tee ääres muinasaegseid asulakohti, sh Alansi ja Kirivalla külades. Arheoloogid avastasid muinasaja viimastesse sajanditesse (II aastatuhande algus pKr) kuuluvaid leide: keraamikakilde, esemekatkeid, savitihendeid, jahvekive, kerisekive jt.

Alansi külas avastati ka põletusmatuste kalmekoht. Maa-aluste põletuslohkudega kalme tuumik asub Alansi külas u 1600 m2 suurusel alal keset põldu. Arheoloogid avastasid küntud mullapinnast luukilde ja hulgaliselt sulanud pronksesemete kilde, samuti muinasaja viimastest sajanditest pärinevaid esemeid ja nende katkeid. Võimalik, et kogu kalmealust pinda oli enne matmist tuletegemisega puhastatud. Tõenäoliselt asus sellel kohal kunagi hõreda kivilademega kalme, mis oma ehituselt võis sarnaneda osalise kivikattega kalmeväljadele, nagu neid teatakse mujalt Kose kihelkonnast (nt Harmi) ja ka Lääne-Eestist.

Muinsuskaitseameti hinnangul ei ole võimatu, et just läbi Alansi küla kulges Tallinnast Tartu suunal minev vanim maismaatee.

Maaomanikud, kelle kinnistutel muinasaegsed leiud leiti, said möödunud aasta lõpul Muinsuskaitseametilt teatised, milles viidati mitmetele muinsuskaitseseadusest tulenevatele piirangutele, aga märgiti ka, et senist maakasutust võib jätkata.

Mida tähendab, et senist maakasutust võib jätkata?
(Alljärgnev kehtib ainult neile, kes said Muinsuskaitseametist vastava kirja!)

Õuealade tavapärane kasutus (lillepeenarde, viljapuude ja –põõsaste kasvatus ja ka nende ümberistutamine) võib toimuda ilma vajaduseta seda eelnevalt Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Kooskõlastama peab selliseid kaevetöid, mis lähevad sügavamale huumuskihist (künnikihist), ehk siis uute trasside, kraavide, teede, basseinide, vundamendiaukude jne rajamist.

Muinsuskaitseamet palub olla tähelepanelik aga siiski ka viljapuu istutamisel vajaliku augu kaevamisel või muudel aiamaatöödel ja muinasleiu leidmisest Muinsuskaitseametit teavitada.

Rohkem infot muinasaja kohta võib saada Kõue valla teises otsas Paunküla kandis tegutseva muinasaja huvilisi inimesi ühendava seltsi kodulehte külastades või nende Kiruveres toimuvaid üritusi vaatama minnes.

Harmi kooli Mihklilaat toimus sel aastal rongkäigu ja puhkpilliorkestriga

Habaja Külade Selts korraldas Harmi kooli õues toimunud Mihklilaata. Olles inspireeritud Saksamaa igasügisestest lõikuspidudest üritasime koos Andrusega müüa Habaja Külade Seltsile maha idee proovida midagi sarnast korraldada. Lõuna-Saksamaa, kus ma ise elanud olen, lõikuspeod on väga meeleolukad, rongkäigus osalevad igasugused traktorid, puhkpilliorkestrid, rahvariietes inimesed, huviklubide esindajad jne. Osa rahvast on järelhaagiste sees ja pidu ja pillerkaar missugune. Pakutakse süüa-juua, kõik kohalikud inimesed on kokku tulnud. Minust vanemad inimesed räägivad, et nõuka-ajal olevat Eestiski sarnaseid pidusi peetud. Miks siis mitte korraldada meilgi üritus, kuhu kogunevad Habaja kandi inimesed. Midagi sinnapoole meil õnnestus ka saavutada, kuigi - tuleb tunnistada - mitte sel määral, kui oleks soovinud.

Enne rongkäigu algust sõitsid Andrus ja Martti külade vahel ringi ja hõikusid ruupori kaudu rahvast seninägematu rongkäigu saatel laadale (palun vabandust, et Kõue valla lipp hommikuse kiirustamise ja ähmiga valepidi läks, mea culpa).

Kohal oli pritsumeeste orkester, kes marssis muusika saatel Äksi meierei eest kuni Harmi kurvini, kust algas auklik kruusatee ja pillide puhumine oli välistatud, sest oli vaja hoolega jalgade ette vaadata.

Ürituse plaanimisel lootsin, et kõik kohalikud suurtalunikud on ka platsis ning rongkäigu alguses oma popi põllutehnikaga aukohal. On ju meie kant maakoht selle sõna parimas tähenduses. Mina küll tahaks, et siin kandis oleks põllud ikka ilusti vilja all ja haritud, aga mitte moodsate minimalistlike majade või tööstuskomplekside all. Meil võiks ju olla selline üritus, kus me tunnustame moraalseltki oma kandi põllumehi. Kahjuks aga osales rongkäigul väljahõisatud põllumajandustehnika paraadi asemel ainult üks traktor.

Teiselt poolt seda suurem oli rõõm, et vähemalt Kõrgemäe talu noorperemeeski välja tuli - ta sai endale ka rongkäigu veduri auväärse rolli ja kogu tähelepanu.

Laadal pakkusid Harmi kooli lapsed enda valmistatud ja meisterdatud asju, oli salatikonkurss, seenenäitus, nunnukonkurss ja viktoriin. Ja orkester mängis veel mitu vooru.

Ilm oli ilus ja lastel oli lõbu laialt.

Kujutised Kõue Kuulutajast

Ürituse tervet fotogaleriid vaata siit.