Teisipäev, 28. juuni 2011

Jaaniaeg (täiend. 28.06, lisatud pilte meie jaanikust!)



Surnuaiapüha 19.juunil Kose kalmistul. Siin puhkavad väga paljud meie külade inimesed. Kirikuõpetaja jutlus, laulud koos Nõmme kirikukoori ja Kose kiriku pasunakooriga. Kohati küllalt tugev hoovihm ei seganud surnute mälestamist.



"Tagasi Mahtrasse" 22.juunil Mahtra sõjaväljal. Fotol on kujutatud tuleskulptuuride võistlust. Tihe programm algas juba lõunast, käidi Juuru kirikus, Eeru kõrtsuhoones, vaadati etendust ja kuulati väitlust kõrtsude omaaegsest rollist. Alansilt Vainu pere täisealised liikmed jõudsid sinna siiski alles pisut enne Svjata Vatra esinemist, sest enne osalesime vaatlejatena Ojasoo külavanemate valimistel.


23.juunil, jaanilaupäeval, Ojasoo jaanitulel. Mati Viilup kohalike jahimeeste esindajana pakkus kõigile peolistele metssiga. Räägitakse, et mõnes piirkonnas olevat see vana traditsioon, et jahimehed korraldavad külarahvale, kelle maade pealt loomi kütitakse, kord aastas sellise vahva peo. Vahva, kui see ka meie kandis kombeks saaks, sest metssiga maitses imehästi :)


Ikka veel Ojasoo jaanik. Värskele külavanemale Lauri Ligile (vasakul) on äsja vallavanema poolt külavanema ametiraha kaela pandud. Vallavanem on võidutulega kohale jõudnud ning pidu võib alata. Et meil oli plaanis võidutuld ka meie kandis ühte ja teise kohta edasi viia, mis võttis mõistagi kõvasti aega, jäi meil Ojasoo jaanik nägemata. Roositalu pere kirjeldas seda aga kui kordaläinud üritust, mängud olevat olnud igati vahvad. Kõue Külade Seltsi veebis on mõni pilt Ojasoo külaplatsi miljööst.


Samal päeval, 23.juunil Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus süüdatud ning presidendilt maakondadesse, maakondadest valdadesse jõudnud võidutuld toimetamas.


Võidutulest jaanilõkke süütamine ajalooliselt Alansi külla kuulunud, nüüd Lööras asuvas Aukemäel.

Foto: Merje Laur

Jaanitule süütamine meie külaplatsil 24.juunil.


Foto: Merje Laur

Paduvihma sadas pea õhtu otsa. Jaanilõke, mille olid eelnevalt ehitanud Andrus koos Egge ja Joeliga, oli siiski väga ilus ja võimas. Siin sepakätega Joel lõket kohendamas.

Foto: Merje Laur

Teise väikse lõkke peal sai grillitud igavesti suur hunnik liha.

Foto: Merje Laur

Rahvast oli jälle üsna vähe - esindatud olid Alansilt Vainu majapidamine (teised Alansi pered olid kes ära sõitnud, kes sünnitusmajas ;-) , kes lihtsalt ei olegi eriti käinud meie üritustel), Lutsukülast Uuesauna ja Noode majapidamised ning Kirivallast Hinnuansu, Metsanurga ja Tõnu majapidamised. Natuke kahju, et mõned inimesed, kes alguses olid väga innuga asja juures, ei ole enam üldse välja ilmunud. Aga nagu ka volbriõhtu puhul - need, kes olid, olid heas tujus. Saime peaaegu kokku lepitud ka ühe rabamatka - meil on siin mees, kes teab täpselt taliteid ning on oma silmaga näinud ka palkteid rabas. Aga rohkem pilte üritusest panen üles FB-s meie külade lehele.

25. juunil tegime koos Männiku talu Kaja ja kurjade mahtra kärbestega korda lillepeenrad. Mahtra kärbesteks nimetas mu vanaisa neid kolmnurkse kujuga valgete täppidega parmusid. Keegi kena inimene oli õnneks mööblifirma poolse peenra juba kunagi varem kitkenud, aga Puustalu poolne oli ikka suht hull. Muruväljaku niitis enne jaanipidu ilusti ära Egge. Suured tänud siinkohal Joelile ja Eggele, kes sel hooajal niitmise eest on hoolt kandnud, Kajale, kes mulle appi tuli ja veel sellele kenale või nendele kenadele inimestele, kes ka lillepeenra eest hoolitsenud on! Paar pilti peenardest lisan siia niipea, kui need telefonist kätte saan :)

Lähme Võtikmetsa käsitöömaja avamisele!



Ürituse link Facebookis on siin.

Laupäev, 25. juuni 2011

Juuniküüditamise nimekirjast

Olen siin küüditamise teemat varem põgusalt puudutanud, tegemata seejuures väga suurt vahet märtsi-(1949) või juuniküüditamisel (1941). Hiljuti meenutati juuniküüditamise 70.aastapäeva. Tulen teema juurde tagasi seoses sellega, et küüditamisi põhjalikult uurinud riigiametnik väidab, et nimekirju ei olnud: "Mingisuguseid valla, maakonna, vabariigi küüditamisnimekirju ei ole kunagi eksisteerinud."

Kujutamaks ette, mis toimus siin kandis 70 aasta eest, tuleb pöörduda Stella Noode autobiograafilise raamatu "Varastatud õnn", mis on kohustuslik lugemine igale siitkandi ajaloost huvitatule, poole:

„Aga Läänes käib sõda. Igasugu ärevakstegevad kuuldused liiguvad ringi: kõik, kes Vabariigi ajal on olnud mingid riigiametnikud, kaitseliitlased või suurte talude omanikud, saadetavat koos perekondadega Siberisse.“

/…/

„Siis ühel päeval räägitaksegi õuduse ja hirmuga, et öösel on olnudki küüditamine. On viidud ära terved perekonnad, ka väikesed lapsed ja vanakesed. Alevis olevat isegi haige pagar tõstetud veoautole, aga et ta oli sealsamas surnud, siis tõstetud jälle maha tagasi, aga kogu ta pere viidud ära, nii et ei jäänud kedagi, kes oleks ta maha matnud. Imelikul kombel ei viida siinsest vallast peaaegu kedagi ära, kaugematest valdadest küll ja alevist ka. Alles hiljem selgub, et ühel ööl enne küüditamist olid tunginud vallamajja mingid mehed ja viinud ära kõik nimekirjad ja dokumendid. Nende pere oli olnud nimekirjas kolmas, konstaabli ja kaitseliidu ülema järel.“

Olen siiski suhelnud usaldusväärse inimesega, kes kinnitas, on küüditamise üleriiklikku nimekirja oma silmaga näinud. Tegu oli salajase määruse lisaga. Määruse sisu seisnes põhiliselt kahes otsustuses – loetelus nimetatud inimeste küüditamises ning nende vara konfiskeerimises. Hiljem oli see määrus oluliseks töödokumendiks ka majade tagastamisel. Ikka tuli ette, et küüditatud pere mõni hilisem järeltulija või sugulane soovis küüditatule kuulunud maja endale taotleda. Siis kontrolliti just sellest nimekirjast ning kui pere oli nimekirjas, siis see maja oli riigistatud ning tagastamisele ei kuulunud. Täpselt nii juhtus ka Alansil Tiidu taluga, mida taotles endale mu vanaisa õepoeg kui Tiidu Liidi, kel endal järeltulijaid ei olnud, lähedane isik. Tiidu talu maja oli riigistatud ning seal elanud Lillendite pere sai maja endale päriseks osta alles 70ndate keskel.

Reede, 24. juuni 2011

Kiisupojad otsivad kodu!

Foto: Merje Laur

Kirivalla külas otsivad kaks armsat emast kolmekuist kiisupoega endale uut hoolivat pere!
Võta ühendust: jote@hot.ee.

Esmaspäev, 20. juuni 2011

Jaanik



Meie külade jaanituli toimub 24.06.2011 kell 21.00.
Nagu ikka - kaasa piknikukorv.

Külaseltsipoolne korraldaja: Heugenie

Reede, 17. juuni 2011

22.juunil tore üritus Mahtras!



Nonii - 22.juunil esineb Mahtras - ei saa jätta ütlemata - minu lemmikbänd Svjata Vatra!!! Pääse sõjaväljale 4 eurot, õpilastele 2 eurot, koolieelikutele tasuta.

Kasutan juhust ja märgin, et 23.juunil toimub valla ametlik jaanik Ojasool. Kas ja kunas meie külaplatsil jaanituld tehakse, selle info loodan anda lähiajal.

Kolmapäev, 15. juuni 2011

Esmaspäev, 6. juuni 2011

Harmi mõisa ja mõisnike ning Lööra (Lõõra) mõisa ajalugu




Riigiarhiivi arhiivikool on saanud valmis Harmi mõisa uurimisega. Suurepärane lugemine kõigile, kel pakub huvi kodukandi ajalugu. Harmi-Ojasoo külade ajalugu alates külade esimesest kirjapanemisest 1219-1220 (avaldati 1241 Taani Hindamisraamatuna), esimeste mõisate teke ja kadumine, suure Ojasoo mõisa jagamine kolmeks mõisaks: Ojasoo, Harmi ja Habaja, kõigi Harmi mõisa pidanud mõisnike perekondade taust ja huvitavaid fakte nende elulugudest. Kirjalik tekst täiendatud ürikute koopiate ja fotodega, väga vahva.


Sellele oleme tänu võlgu Harmi endisele direktorile Sirje Kautsaarele, kelle huvi mõisa ajaloo vastu ja läbirääkimised Riigiarhiiviga kandsid lõpuks vilja. Need läbirääkimised said alguse juba 2006.aastal, kui Sirje ise Tartu arhiivis materjalidega töötamas käis. Arhiivikooli poolt väljatöötatud materjalid avaldatakse ka suurtel stendidel, mis pannakse Harmi mõisakooli üles.



Arhiivikooli uurimuses on kajastatud ka Lööra (Lõõra) karjamõisa ajalugu. Olen varem isegi siin ajaveebis täheldanud, et see oli Zoege von Manteufelite perele armastatud elukoht. Olgu siinkohal avaldatud ka üks foto, millel paistab Lööra mõisa fassaad. Imekaunis. Kahju, et see hoone nõukogude ajal hävis.

Laupäev, 4. juuni 2011

Ajahammas pureb

Ajahammas pureb armutult. Ei läinud viit aastatki, kui Alansi teadetetahvel oli omadega läbi ja vajas kapitaalremonti.


Tajudes, et infotahvel nõksub, lasime ta ise maha. See on ju kaunis raske ja peale kukkudes, kui keegi näiteks posti võtab, võiks väga tõsise õnnetuse põhjustada.


Puitpost, mis maa sisse jäi, nägi säärane välja. Korralikult pehastunud, hoolimata sellest, et seda sai ju tookord hoolega võõbatud vana mootoriõliga.





Esmalt tuli siis maa sees olevad postijupid kätte saada.



Asemele läksid betoonijupid, mis Otti perel õnneks olemas olid.






Järelejäänud postist sai küll jupp ära saetud, aga ega selle seisund ka kiita ole. Mädanik ei möllagi ainult maapinna puutekohas.




Traatidega postid betooni külge kinni, nagu vanasti elektriposte paigaldati, ja valmis ta ongi. Kõik see juhtus siis emadepäeva õhtul, ligi kuu aega tagasi.