Esmaspäev, 28. veebruar 2011

On alanud põhjalikum Alansi-Kirivalla-Lutsu külade ajaloo uurimine

Karla küla ja Alansi ning Kirivalla külad on naabrid. Meie vahel on metsariba, mille tagant on vahel kosta Karla küla koerte haukumist. Kui me tahame täna Karla külla minna, peame sõitma ilmatu suure ringiga kas Kose-Risti kaudu või Kanaverest väikseid teid mööda seigeldes, kust võib sattuda ka keelava eratee märgiga tähistatud piiranguteni. Seega täna erilist suhtlust kahe naaberküla vahel ei toimu, sest pole teid.


Kujutis on pärit Maa-ameti kaardikeskusest. Ringiga on tähistatud Alansil Tiidu talu ning tänases Karla külas Pundi talu, punaste joontega rõhutatud omaaegset teed Alansilt Karla.

Olid aga ka teised ajad. Kui 1219 käisid mungad meie külade elanikke ristimas, tulid nad Kirivallast Alansile ning läksid edasi - tõenäoliselt mööda Tiidu talu juurest läinud teed - üle tolleaegsete Kirimäe ja Söönurme külade Karlasse. Väga tihedad suhted olid Karla külaga veel 19.sajandi lõpulgi, mil tekkis võimalus osta talusid pärisomandisse. Harmi mõis moodustas Alansi külas 10 suurtalu, millest päris suure osa ostsid just Karla küla mehed. Eks see oligi põhjuseks, miks Karla küla ajalooraamatu autorid minuga ühendust võtsid ning koostööettepanku tegid.

29.jaanuarikuu päeval istusimegi Alansil koos Tõnu Meldre ja Ülo Roosnurmega. Kuu aja eest toimunud koosolekul vaatasin vaimustusega Karla koduloouurijate tandemit, kellest üks, Ülo, on aastakümneid oma sugupuu ning Karla külaga seonduvate talude ja inimeste uurimisega tegelenud ning valdas imetlusväärse koguse fakte peast, ning kellest teine, Tõnu, valdab sama imetlusväärselt andmete otsimist ja töötlemist elektroonilistest keskkondadest, sh digitaliseeritud kirikudokumentidest. Juba on tal teada, kes elas üle 17.sajandi lõpu katku ja Põhjasõja, millise peremehe järglastest said Alansi hilisemad võtmeisikud. Tänaseks on paljude talude varasem ajalugu koostatud, jätkub andmete täpsustamine, inimeste küsitlemine, fotode kogumine ja muu taoline.




Kogu selle töö kaugem eesmärk on ajalooraamatu koostamine. Oma põhimõttelise nõusoleku varasema ajaloo kirjapanekuks seoses külade asendiga Eesti varasemas teedevõrgus ning sellest tuleneva tähtsusega on andnud ka Valdo Praust.

Seetõttu kasutan juhust ja mainin, et kui seda ajaveebi satub lugema keegi, kes on siin elanud, kes teab huvitavaid lugusid Alansi, Kirivalla, Lutsu küla talude ja inimestega seoses, võite minuga ühendust võtta! Et inimeste küsitlemine toimub ikkagi põhitöö kõrvalt ning et töö maht on suur, lähtume sellest, et kogutud ja kogutavast materjalist võib raamat sündida ca kolme aasta pärast.

Teisipäev, 22. veebruar 2011

3.aprillil toimub Kose valla Karla küla ajalooraamatu esitlus!


Hea uudis kõikidele koduloohuvilistele! Alansi ja Kirivalla külade naaberküla koduloouurijad Ülo Roosnurm ja Tõnu Meldre on saanud aastatepikkuse uurimistöö kaante vahele - Karla küla ajalooraamat on trükkimisel ning esmaesitlus juba välja kuulutatud! Karla küla raamat pakub väga palju huvi Alansi küla inimestele, sest just Karla küla pered olid need, kes ostsid Harmi mõisalt pärisomandisse mitmed Alansi talud. Aga Karla külast pärit inimesi asusid elama Ojasoole, Kirivalda ja mujale. Rohkem kui 400 lk teos sisaldab nii vahvaid pärimusi kui ka ajalooliste dokumentide põhjal koostatud faktiliselt täpseid genealoogilisi andmeid ehk siis andmeid selle kohta, kes täpselt sündisid ja surid ühes või teises talus. Kokkuvõttes - huvilised, pange endale kirja esitluse toimumise aeg ja koht:


3. aprillil 2011 Kose Uuemõisa külakeskuses kell 14 00.
Kel pole võimalik esitlusele minna, aga on raamatust sellegipoolest huvitatud, siis on laekunud info, et raamatut on võimalik tellida ka Interneti teel ning see saadetakse Teile koju. Selleks peaksite tegema ülekande ning saatma e-postile andmed, kuhu täpselt raamat saata vaja: tonu@allstarz.ee Tasu saaja: Tõnu Meldre Arve number: 10010088171012 Hind (sisaldab saatekulusid): 21,60


Natuke veel täiendavat informatsiooni raamatu kohta:


AUTORIST - ÜLO ROOSNURM Ülo Roosnurm on sündinud 05.juunil 1935.a. Kose kihelkonnas Kuivajõe vallas Karla külas Veskirehe talus. Alghariduse omandas Kuivajõe 7- klassilises koolis. Ülo on õppinud Arkna Loomakasvatuskoolis mesinikuks, edasi Kehtnas Kolhoosi Esimeeste Ettevalmistuse Põllumajanduskeskuses, mille lõpetas koos agronoomi kutsega 1958.a., samal aastal alustas tööd J. Lauristinini nim. kolhoosis agronoomina, hiljem peaagronoomina, töötades sellel ametikohal 1992 aastani. Kolmekordne Harju rajooni meisteragronoom (1970,1971,1972) agronoomide mitmevõistluses. Ülo on olnud Eesti Kongressi saadik ja Eesti Kodanike Komitee liige. Alates 1988. aastast Kose Muinsuskaitse Seltsi aseesimees. Kose valla loomise juures on ta aktiivselt kaasa löönud. Aastatel 1993-2009 kuulus ta vallavolikogu liikmete hulka. 20.detsembril 2007 nimetati Ülo Roosnurm Kose valla aukodanikuks. Ülo teeb regulaarselt ilmavaatlusi juba 50 aastat, mille põhjal oskab ka ilma ennustada. Tema ilmaennustused ilmuvad nii kohalikus lehes kui ka Maalehes. Ülo on olnud aktiivne osalema kohalikus kultuurielus, laulis 30 lauluaastat Kuivajõe Meeskooris aastatel 1962-1993. Ülo on abielus, tal on täiskasvanud tütar ja poeg ning kaks lapselast. Suguvõsa uurimisega alustas Ülo Roosnurm 1975 aastal kui toimus I Roosnurmede kokkutulek, viimane seni 2010.aastal. Ülo on Eesti Genealoogia Seltsi liige alates 1991.aastast. Tegeleb aktiivselt kohaliku ajaloo uurimise ja selle kajastamisega valla ajalehes, olnud kodukandi jalgrattamatkal giid ja matkajuht. Ülo on aidanud koostada Kodukandi kalendreid, tema algatusel on tähistatud koduloolisi sündmuseid kohalikus elus. Oma teadmiste, oskuste ning rõõmsameelse ja abivalmis hoiakuga on ta pälvinud kohalike inimeste lugupidamise ja tunnustuse.

„Karla küla läbi sajandite“ eessõna

Hea lugeja, hoiad käes Karla küla ajalooraamatut, mis on Karla Külaarendamise Seltsi esimene suurem väljaanne. Raamatu eesmärgiks on talletada küla ajalooline pärimus ja jagada põhiteadmised perekonnaloost Karla külaga seotud sihtrühmale. Lugejal on raamatust võimalik saada üsna põhjalik ülevaade nii ümbruskonna loodus- ja kultuuriväärtustest kui ka küla auväärsest ajaloost. Varasemate põlvede meenutuste ja mälestuste abil elustuvad paljud kunagised värvikad tegelased ja sündmused. Ehk saab mõnigi siit hingele tuge või tahtmist otsida vastust küsimustele: “Kes kõndis kunagi enne Sind Kuivajõe kallastel, ehitas maja, kus tänaseni elatakse?”

Raamatu algusosa kõneleb laiemalt Kose kihelkonnast ning piirdub edasises Kose-Uuemõisa maa-alal toimunud sündmuste iseloomustuse ja küla kokkuvõtliku arenguga. Sellele järgnevad kõikide talude lood, nende teke ja kujunemine, jutustades neis elanud inimeste saatusest, juhtumistest ja mälestustest, mis põimitud ajalooliste faktidega, samuti esineb ohtralt pärimusi ja legende. Mõne üksiku talu või sauna kohta on teada vaid neis elanud inimeste nimed ja daatumid ent liiga palju oleks ilmselt tahta, et kõikide unustusse jäänud talude materjal raamatusse jõuaks. Külaraamatu koostamiseks on vaja julgust mõtteid paberile panna ning neid teistega jagada. Tänutundega peab tunnistama, et Karla külas on olemas entusiastlik Ülo Roosnurm, kes on viitsinud oma küla loo kirja panna enne, kui küla täielikult muutub või võõraste inimestega täitub. Ülol oli kaustik töö juures kaasas, kuhu kirjutas üles kõik kuuldu ning kui kohe ei jõudnud, oli hea see hilisõhtul kodus paberile panna. Oma pere ajaloost kasvas välja terve küla ajalugu, süstemaatilisem kodu-uurimine algas 1991. aastal Eesti Genealoogia Seltsi astudes kui sai päevade viisi istutud Ajalooarhiivis unikaalsete allikatega tutvudes.

2005. aasta mais avati digiteeritud arhiiviallikaid sisaldav veebikeskkond Saaga, mis võimaldab kõigil huvilistel tutvuda enimkasutatavate ja huvipakkuvamate Rahvusarhiivi üksustes ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavate arhivaalide digitaalsete koopiatega. Materjali ootas läbi uurimist mitmeid kümneid tuhandeid lehekülgi ning põnevat uurimist jätkus samuti tuhatkonnaks päevaks. Siin tuli Ülole appi Tõnu Meldre ning ühistööna valmis põhjalik genealoogiline uurimistöö, mis seob omavahel pea 13 tuhat Karla külaga lähemalt ja kaugemalt seotud inimest. Saaga kaasabil sai võimalikuks seoste otsimine Karla külaga seotud ürikutest kuni 1711. aastani, mis võimaldas täpsemalt kujundada iga talu kohta just sellise loo nagu raamatus seisab. Samuti õnnestus tänu arhiivimaterjalidele raamatusse lisada kaardifragmente ning ajalooliste dokumentide väljavõtteid.

Neid külasid, kelle ajalugu on raamatuks köidetud, pole Eestis palju. Karla on nüüd üks õnnelikest. Kui külal on oma raamat, siis on see küla maakaardil olemas, siis see küla elab. Kindlasti ei ole kõik olnud nii nagu siin kirjas ja loomulikult on igaühel oma nägemus toimunust-olnust. Täname kõiki, kes leidsid raamatu tarbeks aega minevikku meenutada, meenutused kirja panna ning lubasid eluloolisi andmeid kui fotosid raamatu tarbeks kasutada.

Raamatu kaasautor Tõnu Meldre

Pühapäev, 20. veebruar 2011

Pitka sünniaastapäeval Pitka memoriaalis


Alansil lehvis 19.veeebruaril, Johan Pitka sünniaastapäeval, memoriaali mastis riigilipp ning süüdati mälestustuled - küünal ja puupakk.

Neljapäev, 10. veebruar 2011

Otto Zoege von Manteuffel ja Lööra mõis (parandatud)


Sattusin Eesti Päevalehes avaldatud artikli peale, mis puudutab baltisaksa kunsti. Artiklit illustreeriva maali juurde on kirjutatud: "Otto Zoege von Manteuffel. Kunstnik kõrgub seinal oleva portreena üle perekonna."

Otto Zoege von Manteuffel on sellest ajaveebist mitmel korral läbi käinud. Otto isa oli meeskohtunik Karl Magnus Zoege von Manteuffel (sündis Ojasool 1789, suri Harmis 1844), Otto vanim vend Maximilian oli mäletatavasti see Harmi mõisnik, kes Alansi küla reformida tahtis, kes taludele saksakeelsed nimed pani ja siia päris sakslased peremeesteks tõi.

Kunstnik Otto oli Karl Magnuse kolmandana sündinud laps, kes sündis Tallinnas, aga pidas pulmad 1871.a Harmi mõisas. Otto oli tuntud kunstniku Wilhelm von Kügelgeni õpilane, aastatel 1841-1845 õppis ta Düsseldorfi Akadeemias. Wilhelm jällegi oli Ojasool Otto sugulasega abiellunud Gerhard von Kügelgeni poeg.

Kui uurida Balti aadli genealoogilist käsiraamatut, siis nähtub, et Otto perekonnal olid tihedad seosed Lööra mõisaga. Otto vanem venna, Karl Magnuse teisena sündinud lapse - poja Gregori sünnikohaks on märgitud Lööra mõis (1819).

Kunstnik Otto enda tütar Helene ja tema kaksikvend Otto sündisid 1878 Lööras. Otto ema, Karl Magnuse lesk Dorothea suri Lööras 1865. Otto õde ja Karl Magnuse üheksandana sündinud tütar Natalie suri 1881 Lööras vanatüdrukuna.

Tulles tagasi selle kirjutatüki juures viidatud maalile, on mind ka varem vaevanud küsimus, kas see võib olla maalitud Lööras? Selle maali kohta on varem KUMU kodulehel olnud kommentaar:

"Perekonnaportree interjööris kujunes biidermeierajastul suguvõsa traditsioonide, harmoonilise eraelu ja selgelt määratletud soorollide sümboliks. Vasakul on kunstnik kujutanud ennast, keskel teeb käsitööd kunstniku ema, keda ümbritsevad elu lõpuni vallalisteks jäänud tütred. Seinal rippuval maalil on kunstniku isa Karl Magnus Zoege von Manteuffel, kes portree maalimise ajaks oli juba surnud. Grupiportree ei viita mitte ainult baltisaksa aadlike tüüpilisele elulaadile, vaid ka põimunud sugulussuhetele: Karl Magnus Zoege von Manteuffeli õed olid abielus vendade Kügelgenidega."

Lööra mõisa 1910.a ostnud pere järeltulijate õdede Malle ja Mairega vesteldes kirjeldasid nad maja interjööri. Ühes toas oli heledate kahhelkividega suur kamin. Enamgi veel, hoone pööningul olnud suur kirst, mille sees oli päris palju maale. Mis neist sai, on teadmata. Tassiti tõenäoliselt laiali, kui nõukogude võim pere kulakuks tegi ning hoone üle võttis...

Maali Otto Zoege von Manteuffeli perekonnast võib kvaliteetsemal kujul vaadelda EKM digitaalses arhiivis (kliki väiksele pildile ning kliki siis uuesti pildile). Ühte Otto maali "Jeesuse haudapanek" võib näha ka Kose kiriku leerisaali seinal.
*******************
Tektsi on tehtud 10.02.2010 kell 18:34 parandus. Täpsustatud andmetel ei olnud Karl Magnus see, kes Alansi küla reformis, vaid tema vanim poeg Maximilian. Karl Magnus suri juba 1844, aga Alansi küla reform toimus 1859. Tänud taas Tõnu Meldrele Valtust!

Laupäev, 5. veebruar 2011

Alansilt Virumäelt pärit Kaarel (Karl) Illimari elukäigust



Tamme Eeri kirjutas enda mälestustes: Edumeelsemate perede seas olid: Alansi Virumäe talu perepoeg Kaarel Illimar, kes Soomes agronoomiks oli õppinud ja kelle isa Tõnu Illimar oli Virumäe talu peremees. Kaarel oli Eesti Vabariigi ajal Vigala põllutöökooli juhataja. Tema joonistatud on hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses." Järgnev on portreelugu Virumäe talu (Pitkat varjanud Oskar Nõmmela Jaagu talu naabertalu) Karl (Kaarel) Illimari saatusest.

"Kooli esimese juhataja Karl Illimari elukäigust

Karl Illimarist nõustus jutustama tema tütar Saima Ljalina, kooli kauaaegne töötaja.

Karl lllimar sündis 29. jaanuaril 1886.a. Kosel Harjumaal. Taluperes oli 2 vanemat tütart ja kaks poega, kellest Karl vanim oli. Tookordse kombe kohaselt pärandati talu vanimale pojale. Karl Illimaril tuli teha valik: kas talu juhtimine või õpingute jätkamine. Tema valis viimase. Nii sai temast Soome Kurgjõe Põlluma¬janduskooli õpilane, kus ta kolm aastat õppis agronoomiat.

Kui 1910. aastal loodi Äksi piimaühisus, oli asutajate hulgas ka Karli isa Tõnu Illimar (1850-1918), Virumäe talu peremees. Karl Illimari joonistatud oli hoone projekt ja masinate paigutus Äksi piimatööstuses, mis valmis 1912.a

Eestisse tagasi tulles asus Karl lllimar tööle põllumeeste keskseltsi ja abiellus oma esimese abikaasaga. 1912 sündis poeg Ants-Aarne Illimar. Karl Illimar avaldas kolm raamatut: „Ühenädalaline karjakaswatuse-kursus“, 1913; „Kodune piima hoidmine ja käsitamine“, 1914 ja „Raamatupidamise käsiraamat piimaühisustele“, 1921.

1913.a. avanes tal võimalus jätkata õpinguid Saksamaal Leipzigi Ülikoolis. Õpiaeg sai kesta vaid 2,5 aastat. Algas Esimene maailmasõda. Tuli pöörduda tagasi kodumaale. Sadamas ei lastud aga eestlasest üliõpilast laevale. Seni oli talle kodumaalt õpperaha makstud. Pangast viimast stipendiumi välja võttes selgus, et eksituse tõttu oli summale uks null juurde lisatud. Kaasasolnud teine üliõpilane oli küll keelitanud mitte raha tagasi viia, aga tookordne ausus tuli kasuks. Tänulik pangaametnik oli uurinud tema elukäiku ja kuulanud osavõtlikult lugu ebaõnnestunud kojusõidust, millega kaasnes ka töötaolek. Juhuse tõttu oli pangaametnik ülikooli ühe professori tuttav. Nii kutsuti Karl lllimar professori juurde, kes pakkus talle mõisavalitseja kohta, kuna tema onupoeg oma vaimse seisundi tõttu sellega hakkama ei saanud. Oma kodustele oli ta tihti seda lugu jutustanud ja lisanud, et tänu aususele oli ta raskustest pääsenud. Naljatades oli ka lisanud, et ausus tõstis ta ka härra seisusesse.

1919.aastal tuli Karl lllimar Eestisse tagasi ja asus uuesti tööle põllumeeste keskseltsi. Varem Saksamaalt lahkunud abikaasa oli vahepeal endale uue elukaaslase leidnud.

Uue elukaaslase leidis ta samast põllumeeste keskseltsist, kus Selma Mihkelson töötas raamatupidajana.

Kui Vigalas loodi põllutöökool, tehti Karl Illimarile ettepanek asuda selle kooli juhataja kohale. Kool avati 01.mai 1920 ning Karl Illimar oli kooli juhatajaks kuni 14.juuni 1941.

Saima Ljalina meenutab, et Vigala oli sellel ajal eriti ilus olnud. Koolijuhataja sai enda käsutusse kuus tuba "lossis", nendest üks oli nn. kabinet. Tütar Saima oli esimene laps, kes 1921 .aastal mõisahoones ilmale tuli. Parunitele oli see vaid suveresidentsiks olnud. Kuna mõisamööbel müüdi ära oksjonil, õnnestus Illimaridel osta sealt ilusat mööblit.

1922. aastal tuli Vigalasse ka esimesest abielust sündinud 9aastane poeg Arne. Saima Ljalina meenutab, et ema oli algul olnud kodune, alles hiljem sai temast mõisa raamatupidaja. Kodus oli tol ajal palju tööd olnud. Koolis käis rohkesti külalisi ja vastupidiselt tänapäevale võeti kooli külalisi vastu koolijuhataja kodus. Ema olevat alati hommikul kella kuuest üles tõusnud. Majas oli alati võõrast rahvast. Nii on tütrele meelde jäänud, et pesupäeval oli enamasti 40 lina pesta. Ema oli ka suurepärane kokk olnud. Isa oli koolitööga seotud.

Kuna kogu külaliste toitlustamine ja vastuvõtmine oli koolijuhataja peal, siis oli emal olnud abiks ka teenija. Saima Ljalina meenutab noort tütarlast Anna Alliksalu, Liisa Tompsoni ja Almat Märjamaalt. Peres elas ka vanaisa.

Vanemale pojale võeti koduõpetaja preili Pihlak, et valmistada teda ette edasisteks õpinguteks. Hiljem läks poeg Arne Tartusse, et õppida loomaarstiks.

Saima Ljalina meenutab, et mõisa kontorihoones töötas kuskil 1921.-1929.a. kaheaastane algkool, kus oli õpetajaks preili Villemson, kelle ema oli von Uexküllide kokk olnud. Koolis oli 15 kuni 10 last. Vahepeal, kui Peru kool põles, käisid ka selle kooli lapsed mõisa algkoolis. Preili Villemsoni mäletavad veel vanemad inimesed. Tal olevat olnud väga hästi teh¬tud puujalg ning talle oli meeldinud kohalik metsavaht Haller. Selle saatuse lahendas aga preili Villemsoni ootamatult saadud suur pärandus, mille järel Ameerikast härra Haller temaga ka abiellus. Hiljem asus perekond Haller elama Pärnumaale.

Koolijuhatajat Karl Illimari hüüdsid õpilased "piibumeheks", vahel "piibuks" tema piibu tõttu. Paljudel tolleaegsetel fotodel on ta piibu ja sonimütsi järgi kohe äratuntav. Mitmed fotod on tehtud Karl Illimari fotoaparaadiga. Esimene juubeliväljaannegi on tema enda fotodega illustreeritud.

Hea agronoomina oli ta väga lugupeetud mees ja samas alati kõigiga heas läbisaamises. Koolijuhatamise kõrval õpetas ta mitmeid õppeaineid, nagu füüsika, meteoroloogia, keemia, mineraloogia ja põllumajandusline tehnoloogia, botaanika, kultuurtehnika jt. Kõrvuti temaga töötas koolis õpetajana samuti Soomes õppinud Marta Allpere. Usuõpetust oli andnud kirikuõpetaja härra Jürgenson, kes elas kirikumõisas, keda tun¬ti ausa ja tõsiuskliku mehena. Kool tegi vahepeal muutusi oma õppeprogrammides. Tuli juurde uusi töötajaid.

01.jaanuar 1931 kuni 26.oktoober 1940 oli kooli õppemajapidamistalu valitseja Hermann Lindrop, kes oli Karl Illimariga ühes külas sündinud. Õppetalu paiknes Vigala mõisa südames. 1931.a oli kooli talul kokku 231ha maad, 176ha aia- ja põllumaad, 31ha heinamaad, 16ha karjamaad ja 8ha muud maad. Vilja- ja ilupuukoolis oli 10 tuhat kuni 15 tuhat noort puud.

14. juunil 1941. aastal oli tütar Saima kodus, olles eelmisel laupäeval lõpetanud 7. keskkooli, tolleaegse Lenderi-Kubu ühendatud gümnaasiumi. Pidanud küll veel hambaarsti juurde minema, aga rutanud siiski koju.

See päev muutis kogu pere elu. Algas eesti rahva kannatusteaeg - esimene küüditamine.

Nad olid tulnud kahekesi: üks venelane ja Aava, Aleks, keda oli kolm päeva enne vallas kinni peetud, et ta kedagi hoiatada ei saaks.

10. dets. 1940 anti Karl Illimarile kesk- ja kutsekooliõpetaja kutsetunnistus selle kohta, et esitatud andmeil töötanud koolis õppejõuna vähemalt viis aastat rahuldavate tulemustega. Tunnistusel seisab tolleaegse hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni allkiri. Sellest ei piisanud küüditajaile, kelle jaoks haritlaskond kujutas suurt ohtu.

Asjade kokkupanemiseks ei antud palju aega. Emal olevat olnud vaid mõni rubla raha. Isa palk, mille ta eelmisel õhtul toonud oli, asus kabinetis. Püssimees raha kõrvaltoast tuua ei lubanud.

Veoautoga viidi nad Ristile rongi peale, kus kohtuti tuttavatega perekond Medellidega Haapsalust. Kokku jäädi ka pärast Tallinnas teisele rongile panemist ja ka hiljem Venemaal.

Venemaale jõudes puhkes sõda ja tekkis lootus, et pääseb kodumaale. See jäi vaid hetkeliseks lootuseks. Pere paigutati Kirovi oblasti Kadovi turbarabasse. Elati 18 inimesega ühes toas. Karl lllimar lahutati perekonnast ja saadeti 15 aastaks sunnitööle Saragulka laagrisse. Seal olevat koos olnud nii poliitilised vangid kui ka kurjategijad. Kari lllimar sai laagris agronoomi koha. Oma oskusega inimestega hästi läbi saada oli ta kõigesuuremate "röövlitega" toime tulnud. Nii oli ta hiljem jutustanud üht vahejuhtumit laagri suurima ninamehega, keda hüüti Sašaks. Sel ajal oli Karl lllimar töötanud laagri kaupluses. Ühel päeval oli Saša sisse karanud ja nõudnud koheselt 1000ndet rubla. Laagris sai raha eest kõike. Vastuhakkamisel ei olevat ka olnud mõtet, sest Sasa õiendas kõigiga väga julmalt arveid. Oli vaid lisanud, et kui raha vaja tagasi, siis ütelgu. Algas hirm inventuuri ees. Puudujääk oleks kohe karistusaega pikendanud. Raha ei olnud aga kusagilt võtta. Inventuuri hommikul oli aga Sasa raha tagasi toonud ja hiljem koguni Karl Illimari kaitseks välja astunud. Isast ei olevat perekond väga kaua midagi teadnud. Esimese kirja isalt said nad 1943. aastal kaks päeva pärast ema surma.

Noore naisena leidis Saima lllimar endale elukaaslase Vladimiri. 1949. aastal sündis tütar Lia. Nimi tuli leida vene õigeusu kiriku ristitavate nimede hulgast. See nimi meenutas kodust Eestimaad.

1951. aastal 14. juunil, täpselt kümme aastat peale saatusliku teekonna algust kodusest Vigalast tuli teade 8 km eemal asuva Kirovi linna NKVDst, et tuldaks isale järele.

Saima Ljalina ootas oma teist last Pavelit. Ta meenutab, et ei ole niisugust valu ega häbi tundnud, kui ta oma isa nägi. Sõda oli ammu lõppenud. Inimesed riided selga saanud. Isal olid palja jala otsas mitu numbrit suuremad kalossid, püksid tagant katki, vana vatijope palja ihu peal. Nii olid nad soojal suvepäeval läbi Kirovi linna tulnud ja jalgsi kaheksa kilomeetrilise teekonna läbinud. Siis oli kusagilt püksiriie saadud ja Volodja ema oli õmmelnud püksid ja mõne särgi.

Isa oli tahtnud tööle minna, aga laagrist tulnuna oli sellega suuri raskusi olnud. Lõpuks sai ta tööriistade parandajaks "Mustpromi" (muusikariistade tööstus). Ka seal oli ta lugupeetud inimene olnud. Direktor ise oli NKVDs tema eest kostmas käinud, et lubataks töötada.

Pere elas viiekesi ühes pliidiga toas. Saima Ljalina ütleb, et vaatamata raskustele oli see tore aeg. Perekond oli lõpuks koos.

1956. aastal juulis lubati isa koju. Tütre kaasasõitmiseks ei antud luba. Kohaliku võimuesindaja soovitusel otsustati riskida. 1956. dets. Karl lllimar rehabiliteeriti. Viis kuud enne seda tuli elada ilma sissetulekuta. Seejärel määrati talle koolidirektori palga põhjal pension, 78 rubla kuus. Maakonna poolt maksti 300 rubla hüvitust.

Elama asuti Tammikule ühte tuppa. Maali Marja isale oli öeldud, et visaku see lllimar majast välja. Tema oli vastanud: "Mina seda ei tee. Ta on minu õpetaja." Tammikul elati kaks ja pool aastat. Siis koliti "jaama" kolmetoalisse korterisse, kus oli ka vesi sees. Lapsed said üle ukse otse vastasasuvasse kooliklassi minna. Seal elati koos 1964. aastani. Tihti külastasid endised õpilased Karl Illimari.

1961. aastal organiseerisid endised õpilased ja kolleegid Karl Illimarile 75. sünnipäevaks juubelipeo, kuhu oli kutsutud ka Marta Allpere. Juubelisünnipäevaks kinkisid vilistlased Mihkel Aitsami kujundatud fotoalbumi. Albumit lehitsedes võib näha fotodel mitmeid praegusi ja endisi
koolitöötajaid noorte inimestena – mõnda isegi raske ära tunda. Seda kaunist mälestust koos ühisfotoga hoiab tütar aukohal.

1963.a 5. septembril suri teenekas koolijuht ja agronoom. Vaatamata rehabilitatsioonil ei julgetud tookord lubada ärasaatmist kooli aulast, seda tehti mõisa kivisaalist. Karl Illimar puhkab Vigala kalmistul, kuhu uuesti taaselustunud, vahepeal keelatud, vilistlaste kokkutulekute ajal viib tee endisi õpilasi ja kolleege. Nii elab õpetaja ja tema elutöö edasi õpilastes ja küllap selles peitub selle elukutse võlu ja jõud. "


Heldur Rahuoja; Nädaline, 17.mai 1995

Tänud artikli ja foto eest Tõnu Meldrele!

Kolmapäev, 2. veebruar 2011

Hiina uusaastakarnevali reklaam: Alansi abikülavanem osaleb draakonitantsus


Kes teeb, see jõuab. Alansi abikülavanemal, Harmi kooli hoolekogu esimehel ning ka meie vallavalitsuse liikmel Andrusel on kandev roll Hiina uusaasta karnevalis. Kandev roll sõna otseses mõttes, kuna Andrus osaleb traditsioonilises draakonitantsus, kandes draakoni pead.

Kutsun kõiki vaatama!

Hiina uusaastapidustuste ajakava

Neljapäev, 3. veebruar kell 18, Tallinn

Jääskulptuuride ja Hiina-teemalise näituse avamine Hiina uusaasta karnevali raames Vabaduse väljakul ja Vabaduse väljaku tunneli galeriis

Laupäev, 5. veebruar kell 17, Tallinn

Hiina uusaasta karneval Tallinnas Vabaduse väljakul. Esineb 40 artisti Pekingist - Pekingi ooper, võitluskunsti tantsijad, draakonitantsijad, ilutulestik.

Pühapäev, 6. veebruar kell 17, Narva

Hiina uusaasta karneval Narvas Peetri väljakul. Esineb 40 artisti Pekingist: Pekingi ooper, võitluskunsti tantsijad, draakonitantsijad, ilutulestik.

Lõpetuseks üks videoklipp ka nn tiiseriks. Draakoni tants on traditsiooniline Hiina uusaastapidustustel üle terve maailma. Pärimuse järgi toob draakon õnne, loe põhjalikumalt siit. Pulgakommimoodi asi kujutab tegelikult punast pärlit, mida draakon lõugu lõgistades taga ajab.