Esmaspäev, 27. detsember 2010

Järjekordne tuisujärgne hommik

Aeg: teisel jõulupühal. Koht: Alansi. Kes: Alansi viie pere esindajad.

Kui jõululapäevast saati oli möllanud lumetorm nimega Scarlett, oli järgmise päeva hommikul tegemist muidugi kõvasti. Olukord meenutas pisut naeri muinasjuttu, kus üht naerijuurikat pidi tõmbama taat, eit, koer, kass ja lõpuks ka hiir. Ainult et meil polnud üht naerist, vaid esmalt jäi kinni üks maastur, siis teine, siis jälle esimene, siis jälle teine, siis aga mõlemad korraga ning samal ajal jäi kinni ka teisest suunast lähenenud ATV. Tagantjärgi on isegi raske meenutada, kes kui mitu korda kinni jäi, sest neid kordi oli tõesti mitu. Päris lõpus tahtis isegi Belaruss pisut labidaabi saada. Et kellelgi tulist kiiret ei olnud, oli tegelikult vahva hommikupoolik. Nagu kogenud offroafimehed ütlevad, 4x4-masinad jäävad lihtsalt veel halvema koha peale kinni kui tavalised autod.










Reede, 24. detsember 2010

Pühad

Armsad Alansi, Kirivalla ja Lutsu külade inimesed,
meie sõbrad lähedalt ja kaugelt!

Rahulikke jõulupühi!


Kolmapäev, 22. detsember 2010

Kaunid isetehtud asjad jõulukingituseks Kirivalla Männiku talust!

Kaunid ja isikupärased käsitööesemed meie oma küla osavnäpult - Kirivalla külast Männiku talust saab osta kodus küpsetatud leiba ning erinevaid oma kätega loodud esemeid. Loe ka Männiku talu blogi!

Teisipäev, 21. detsember 2010

Külapiiride paikaajamine vol 2: Alansi ja Siuge vahelise piiri vaidlused

Jätkame ajalooliste ürikute teemal. Siuge on samuti muinasajast pärit küla nagu Alansi ja Kirivalla, olles ühtlasi ka Kirivallast järgmine küla Tallinn-Paide taliteel.





Osa sellest taliteest on näha ka ülemisel muinsuskaitse all olevaid objekte tähistaval kaardil, Siuge külakeskusest loodesse suunduv tee. Ajad muutuvad ning tänaste haldusüksuste seas pole Siuget olemaski - see, kunagi ka Harmi mõisale kuulunud küla on nüüd osa Tamsi külast, kuuludes seega täna Rapla maakonda.

Võib-olla seoses sellega, et Dekenid hakkasid neile kuulunud Siuge küla tükkideks jagama, tekkisid kohtuvaidlused Siuge-Alansi vahelise piiriga seoses.

Esimene istung toimus 6.jaanuaril 1501 Harju Meeskohtus. Kõige tulisem vaidlus käis maa-ala üle, mis on kivist silla juures Siuge-Alansi teel. Kellele kuulub kivist sild?!Vaidlusaluse maatüki suhtes kutsuti tunnistusi andma Alansi (Allanas) ja Habaja (Appa) talupojad, et kinnitasid, et vaidlusalune maa ja põllutükid on aegade algusest saati olnud nende oma, sama kinnitasid ka kloostrineitsite ja Kõue talupojad (die Bauern der Klosterjungfrauen und die Bauern von Köw). Esimene otsus piiri kohta pärineb 6.maist 1501, Alansi küla nimi kirjutati seal Allinatz. Esiletoomist väärib sellest lahendist ka vastaspoole väide, millega üritati Habaja talupoegade väiteid näidata ebausaldusväärsetena: nad ei ole elupõlised talupojad, vaid sisserändajad (wäre nicht Erbbauer zu Appay, sondern es wären allzumal Einkömmlinge). Meenutuseks - kui Alansil oli selleks hetkeks juba paar-kolm tuhat aastat elatud, siis Habajal tekkisid esimesed talukohad 15.sajandi esimeses pooles ehk teisisõnu, Habajal polnud elu käinud veel 100 aastatki.

Siinkohal tekib muidugi ka küsimus, kus siis meie kandis ometi see klooster oli?! Õige vastus on tegelikult see, et siin on silmas peetud tõenäoliselt Tamsi või Vaopere talupoegi, sest Tamsi küla omanik oli alates 1286 Tallinna Püha Mihkli Nunnaklooster, kes tegutses kunagi tänase Gustav Adolfi Gümnaasiumi ruumides, ka Vaopere ja Kuimetsa kuulusid kloostrile.


Järgmine kohtuasi toimus Siugel 19.juunil 1633. Siuge (Siuck), Habaja (Abbiat) ja Alansi (Allandes) külade vahelise piiri kohtulik tuvastamine.

Püüan siin pisut edasi anda kohtuotsuse teksti: "Nimelt ristikivist, mida meile näitas Rittmeister Berendt Taube ja mis paistab kui nurgakivi, millel on kõik neli nurka välja raiutud ning mis tähistab kolme mõisahärra omandi piiripunkti, nimelt Kuimetsa, Harmi ja Siuge; siis proua Wagneri poolt meile näidatud üks õõnsus või koobas ühe Kuimetsa söötis seisva talukoha Pundipere (Punti Perre) läheduses, mida ta peab kohaks, mis tähistab kolme mõisahärra piiripunkti. Milline koobas, peale seda kui sealt ei leitud mingit kivisütt (Kohle??) nagu tavapärane oleks olnud, pidi tähistama kolme mõisahärra piiripunkti, ei õnnestunud meil tuvastada, vaid leidsime sealt hoopis ristikivi. Ja siit edasi minnes leidsime veel ühe ristiga kivi. Sealt edasi nägime veel üht ristikivi enne tammi, tammi juurest läksime üle paremat kätt suure kasepuu juurde, kus pidi ka üks ristikivi olema, mida me ei leidnud. Et seal hiljuti, veel mõne aasta eest oli olnud ristikivi, kinnitasid meile vande all Harmi talupojad. Seetõttu tuleb sinna uuesti ristikivi panna. Sealt edasi otsejoones mööda mäge, kuhu tuleb samuti panna ristikivi, ristikivist ära pöörata mädasoos asuva allika suunas, Siuge küla ligidal /…/. Edasi sirgelt üle mädasoo jällegi kohta, kus kohtuvad Kuimetsa, Siuge ja Harmi, ühe puu (Grenenbaum?) juurde, mis on kahe ristiga tähistatud, kuhu tuleb samuti ristikivi panna. Ja mina kui meeskohtunik koos kahe kaasistujaga kinnitan, et see jäägu piiriks ka edaspidi.



Kuid see, mida proua Wagnersche koos oma väimehe ja teiste sõpradega väidab oma piiri ja valdused, nimelt alates sellest samast suurest kasepuust kulgevat piir hoopis järgmiselt; suure kasepuu juures olevat olnud ristikivi, mida tema enda talupojad kinnitasid, ning millisesse kohta me määrasime uue ristikivi asetamise, sealt edasi edela suunas üle sillla, mis asub Siuge küla all, sillast pöörata lääne suunas kuni veekoopani (Wasserkuhle?), sealt edasi loode suunas, sealt lääne suunas, siis taas edela suunas, seejärel lõunasse, siis mädasoos asuva veekoopa juurde, sealt edasi lääne suunda, kus asub ristikivi."


18. juunil 1635 on allkirjastatud järgmine dokument:

"Esmalt alates ühest piirikivist, mis Kuimetsa, Harmi ja Siuge maid eraldab, Pundipere (Puntiper) all, kus on põld, mis Jacob Deckeni ajal ühendati Saumetsa maatükiga, kuuluvana Habaja küla maade hulka, vastavalt vanale kohtuotsusele aastast 1501. Ja siit edasi kuni kivini enne tammi, ja nii edasi mööda tammi paremat kätt kasepuuni, sest seal peab olema tunnistajate jutu järgi ristikivi. Sealt läbi põõsa Kerwaste Zilloni mööda Alansi teed (auf dem Allandschen Weg) Siuge all, kus peab ka olema ristikivi, lähtudes seitsme talupoja vande all antud tunnistustest, seal kivisilla juures peab ka olema ristikivi. Sellest kivisillast edasi mädasoo allika juurde, mis peaks olema üle kallatud tugeva täitega (mit hartem Gruss umschüttet) Mannrichteri otsuse järgi. Sealt edasi Grenenbaumi suunas, millel peab Mannrichteri otsusest lähtuvalt olema kaks ristimärki ning selle läheduses ka ristikivi, mis Mannrichteri otsuse järgi peab olema piirimärgiks Tammistu, Siuge ja Harmi maade eristamiseks, sealt edasi lähevad Harmi ja Tamsi piirid vastavalt vanadele piiridele.

Alla on kirjutanud: Otto Wrangell

Fromholt Tiesenhusen
Ewerdt Bremen
Jürgen Maydell
Hanss von Rechenberk
Hinrich Hastuer


Kaardimaterjali vaadates arvan, et vaidlus käis nende maatükkide üle, mis on Saumetsa juures. Pundipere on tõenäoliselt pärandkultuuri kaardil märgitud Pundi talukoht. Kivist sild "Alansi teel" võis olla ilmselt Siuge ja Habaja veski vahelisel teel üle Alansi oja minev sild, juhul kui tol ajal eksisteeris kivist sildasid ka üle jõgede. Ja miks Alansi tee, mitte Habaja tee - sest Alansi oli tollal suur ja tähtis. Habajale mõisa ehitamiseni oli veel pisut aega - Habaja mõisa sünniaasta on teatavasti 1646.
Pildid ja kaardimaterjal: Maaameti geoportaal.

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.

MTÜ Habaja Külade Seltsi jõulupidu


Mõned meenutused pühapäeva õhtul toimunud MTÜ Habaja Külade Seltsi (HKS) üldkoosolekust ning jõulupeost, mis toimus Habaja Raamatukogus. Üldkoosolekul otsustati pikendada HKS arengukava aasta võrra ning asuda seejärel uue etapi kohta uut arengukava koostama.


Jõuluürituse muutis eriliseks ja meeleolukaks HKS värske liige Lauri Ligi, segades pidevalt uusi ja põnevaid alkoholivabu kokteile. Siinkohal ei saa kuidagi jätta välja ütlemata, et kui enamikest poliitikutest pole peale volikogusse valimisi suurt midagi näha-kuulda (ma pean silmas avalikkusele, eks kindlasti kõik valitud teevad suurt tööd volikogude istungitel ja komisjonides), siis Lauri täitis oma valimislubaduse ja korraldas Ojasool nii popi jaanitule, et valla külavanemate kogul tehti ettepanek, et Ojasool võiks toimuda järgmisel aastal ka valla ametlik jaanituli. Samuti on Lauri aktiivne Kõue Kuulutaja kaasautor ning nüüd ka HKS liige. Ojasoo on meie valla suuruselt kolmas küla, mistõttu on see suur asi, kui ka seal asjad liikuma hakkavad.


Pühapäev, 19. detsember 2010

Tagantjärgi lumetorm Monikast

Neljapäeva õhtu kella 22 paiku, Tallinn-Alansi. Mida kodule lähemale, seda tihedam sadu. Lumetorm Monika möllas.



Tõe huvides olgu nimetatud, et tegelikult oli neljarealise tee alguses, kus väga kõrged lumevallid, nähtavus pea sama hull kui Kanaveres-Kirivallas, kuid siis ei olnud veel tekkinud mõtet kaamera kätte haarata. Olgu nimetatud ka see, et kuigi video loob mulje, nagu oleks sõit väga kiire, oli tegelikult kiirust 40-60 km/h, eriti halva nähtavusega tükati veel vähem. Autod, kellest sai mööda sõidetud, sõitsid 30 km/h.

Eelmisel reedel istusid tõenäoliselt kõik, kes ei olnud just Alansi-Offroad-Klubi liikmed, lumevangis. Kui kella 10 paiku oli näha Kolu teel suurt sahka ja üks Alansi küla mees seejärel ka lootusrikkalt tööle asus, avastas ta end siiski enne Kanavere küla kapitaalselt kõhu peal. Nimelt oli see suur sahk turbaraba teeotsas end ringi keeranud ja tagasi tulnud. Jabur olukord, milles peame elama, kui seda teed lükkab kuni Kirivalla-Kanavere piirini Kõue vald ning siitpeale Kose vald, kes ei ole kokku leppinud selles, et üks hooldaja võiks tee lõpuni lükata.

Reede, 17. detsember 2010

Kõue Kuulutajas oli artikkel Harmi mõisast

Võtsin end kokku ja kirjutasin heade inimeste palvele vastu tulles artikli KK-sse seoses hiljuti toimunud mõisapäevaga. Jääme siis "põnevusega" ootama, millise järje see kirjatükk saab teadagi kelle poolt. Kopeerin selle artikli siiagi (avaldatud detsembrikuu Kõue Kuulutajas).


Uue-Harmi mõisas toimus mõisaajaloopäev

Monika Mikiver

Harmi-Ojasoo piirkond ja mõisate teke

Tänase Harmi ja Ojasoo külade alal asus võimas neljast külast koosnev Harmi (Hermæ) külade kogum (Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke), kui 1219-1220.aastatel viidi Taani võimu poolt läbi külade loendus. Kuivajõe äärne viljakas pinnas oli arenguks soodne, kokku 25 adramaa suurune Harmi oli meie valla suurim. 1 adramaa oli põlluala, mida suutis aastaringselt harida 1 mees 1 hobusega. Teadlaste hinnangul võrdus 1 adramaa 8 hektariga, seega tänastes mõõtudes tähendab 25 adramaad 200 hektarit. Ühes, Harmseleke nimelises külas oli ajalooürikutele tuginedes juba enne 1325 aastat mõis. Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus liikus ordu sõjavägi Paidest Tallinna peale läbi meie kandi külade, mille käigus peeti Kanaveres suur lahing. Tee peal põletati ja hävitati enamik külasid, nii hävis ka Harmseleke mõis 1343.

Ojasoole, mis saksakeelsetes ürikutes kannab nime „Harm“, rajatud mõisast koos kahe vesiveskiga on esimesed kirjalikud andmed aastast 1417, ordu maameistri läänikirjast. 1646.aastast pärineb juba Harmi uues mõisas alla kirjutatud piirileping, milles on detailselt kirjeldatud Uue-Harmi (Neu-Harm) ning Vana-Harmi (Alt-Harm) mõisale kuuluvad maatükid. Nimetatud aastaarvu peetaksegi Uue-Harmi mõisa sünnikuupäevaks.

Jaan Krossi "Keisri hull" ja Uue-Harmi mõis

19.sajandi alguses valmis Uue-Harmi mõisa uus peahoone, mille ehitustööd kulgesid Vana-Harmi mõisas elanud mõisniku Peter Zoege von Manteuffeli juhtimise all. Tegu on sama inimesega, kes on üks tegelaskuju Jaan Krossi teoses "Keisri hull". Mõisnik on raamatu peategelase, liiga demokraatlike riigikorralduslike ideede eest vangistusse mõistetud ning hulluks tembeldatud Timo von Bocki õe Elisabethi abikaasa, keda raamatus kirjeldatakse järgmiselt:

„Möödunud nädala jooksul jõudsid Manteuffelid kevadepori kiuste kahe jumitu killavooriga pärale. Ja mittegi veel terve perekond. Aga kokku ikkagi enam kui piisavalt. Endine jämeda sinaka lõuaga ja musta nudipeaga Peeter, kes on jõudnud oma toheda nina juba igale poole sisse toppida. Ja tema endiselt nohune ja püüdlik, aga mitte kõige vastumeelsem Elsy. Ja lainetavate pagariemandavolüümidega viieteistkümneaastane Claire, kes oma paksusehämmeldusest tüütu, aga teinekord vist ka päris vaimuka lobisemisega üle saab. Ja üheteistkümnene mustapäine naaskel Emma. Ja kümneaastane Max ja kuuene Alex, kaks hästi tedretähnilist marakratti. Kusjuures kolm vanemat poega, Gerhard, Otto ja Carl, on kõik juba üle kahekümne ja tegutsevad mujal, kaks esimest ohvitseridena kroonus, nagu ma aru sain, ja viimane Tartu suurkoolis tuhteerimas.“

Kirjeldatud mõisahärra tegevust Uue-Harmi mõisas meenutab meile hoone parempoolses otsaseinas olev kivi, mis kannab aastaarvu 1809 ning nime Peter Zoege von Manteuffel.

Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust sündis maailma muutnud kirurg

Et tegu ei olnud vähetähtsa karjamõisaga, sellest annab tunnistust 1850ndal aastal toimunu. Sel aastal peeti Harmi mõisas üks väärikas pulmapidu - Peteri vennapoeg Hermann Gustav Zoege von Manteuffel abiellus 1850.a Harmi mõisas ühe märkimisväärse noore preili Bertha Heinriette Wilhelmine Parrot´iga. Preili Bertha vanaisa, prantslasest teadlane Georg Frederic Parrot oli 1801.a kaitsnud doktorikraadi, uurides keemia ja füüsika mõjusid arstiteadusele ning 1802.a saanud taasavatud Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks. Võime vaid oletada, kui elitaarne seltskond sellele pulmapeole kogunenud oli.

Seitse aastat hiljem sündis Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust üks tore poisslaps, kellest sai hiljem maailmakuulus arstiteadlane ja kirurg Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel. Nimelt võttis tema esimesena kasutusele keetmise teel steriliseeritud kirurgilised kummikindad. 1897 avaldatud teadusartiklis soovitatud "keedetud käed" ("gekochte Hände") avaldas mõju antiseptilise kirurgia arengule terves maailmas. Varem opereeriti enamasti paljakäsi.

27.novembril toimus Zoege von Manteuffeli sihtasutuse korraldatud mõisaajaloopäev

Eelnevast tekstist joonistub välja, miks loodud sihtasutus just sellist nime kannab. Uue-Harmi mõisa ajalugu võib peita endas veel palju põnevaid saladusi.

27.novembril olid kohalikud ajaloohuvilised kogunenud Uue-Harmi mõisa, et nautida esimest Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse poolt korraldatud mõisaajaloopäeva. Kohaletulnuid tervitas avakõnega direktor Tiiu Jalg, kes kõneles Uue-Harmi mõisahoones tegutseva Harmi kooli tänasest olukorrast, muredest ja tulevikuväljavaadetest. Järgnevalt tervitas kuulajaid Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse käivitaja Sirje Kautsaar, kes tutvustas sihtasutuse eesmärke, milleks on aidata kaasa nii Harmi kooli kui mõisamaja olemasolule ja arengule. Mõisa ajaloo uurimine on üks eesmärkidest. Sihtasutus on asunud tegema koostööd Arhiivikooliga, mille käigus koostatakse mõisamajja ajaloolist materjali tutvustavad stendid.

Ürituse põhiettekandja oli ajalooarhivaar pr T. Oja, kelle ettekande teemaks oli mõisate osa kohaliku elu mõjutamisel ning kes esitas ülevaate mõisate kujunemisloost.

Harmi kooli kunstiõpetaja J. Soomets kõneles mõisate restaureerimisest. Saime näha huvitavaid fotosid Kose-Uuemõisa, Vodja, Ojasoo, Triigi, Harmi mõisatest. Huvitav oli kuulda siseviimistluse trendide muutumisest. Kui vahepeal oli moes püüda taastada kõik ühe teatud ajastu stiilis, siis nö viimane mood on hoopis lasuurimine. Mõte on nüüd hoopis selles, et kui remondi käigus seinad paljaks võtta, on seal näha väga erinevatest ajastutest jälgi, erinevaid kihistusi. Lasuurimisel kaetakse sein poolläbipaistva ainega, nii et see väga erinevates värvides sein jääb näha, kujutades endast omamoodi kunstiteost, mis kõnetab meid ajaloolisusest hoopis enam kui kunstlikult pätsistiilis seinakrohv, mis peaks meenutama keskaegset seina. Eilse ajalooürituse lõpetas õpetaja Mare Kivistik, kes tutvustas Harmi kooli osalemist kolmandat hooaega suvises külastusmängus „Unustatud Mõisad“.

Ettekannete vaheajal rõõmustas ajaloohuvilisi mõnus kohvilaud magusate kookide, karaski ning Võtikmetsa talu kodus küpsetatud leivaga.

Üritus toimus kohaliku omaalgatuse programmi toetusel.

Allikad

Käesolevas kirjatükis on ajalooliste andmete esitamisel tuginetud järgmistele allikatele:
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland, Görlitz, 1930
• Baltisches historisches Ortslexikon, Volume 1. Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, 1985.
• Est- und livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. Fr.G. von Bunge ja R. von Tolli, 1856.
• Geschichte der Medizin. Von der Antiseptik zur Aseptik. Heinz Flamm, 2009.

Rikas Alansi Kaubi ja vaene mõisahärra Deken

Eelnevas kirjatükis sai antud ülevaade Dekenide perekonnale kuulunud valdustest. Tegelikult ei olnud Dekenid alati nii heal järjel, nagu arvata võiks. Nimelt õnnestus ühel Alansi talupojal end vabaks kaubelda tänu sellele, et mõisnik oli rahahädas ja temal, Alansi küla kõrtsmikul, läks hästi.

On olemas kirjalik artikkel Mihkel Aitsami sulest EW ajast pealkirjaga "Eesti soost mõisnikud-vasallid ja vabad talupojad, mille kohaselt on Tallinna Linnaarhiivis säilinud Alansi Kaubi priikirja originaal. Artiklis selgitatakse:

"Siia juurde tuleb lisada, et kaubi koht oli meieaja mõiste järele midagi postijaama ja ööbimiskoha taolist.
Kui Tallinnast väljusid kaupmehed ametipidajad ja teised reisijad, siis esimene peatus oli Vaidas ja teine Alansil. Nii leidub Tallinna magistraadi raamatuis sissekandeid, et Tallinna raesaadikud peatusid 1545. ja 1547. aastal "Alanansi Kaupe" juures.

Kuigi Kaubi ostis end ja oma poja Hindreku vabaks pärisorjusest, ei saanud ta endale liikumise või teise kohta asumise õigust mitte, vaid jäi oma koha külge köidetuks edasi. Müüjad jätsid endile õiguse Kaubit ja ta järeletulijaid endale tagasi nõuda, kui nad läheksid "võõra härra" juurde elama. Nagu teisest ürikust selgub, võis selle kitsenduse põhjustajaks olla Kaubi rikkus. Dekenid elasid pillavalt, olid vaesed ja vajasid laenu. Kellelt siis minna laenama, kui mitte rikkalt Alansi Kaubilt?



Vasalli priiskav elu tõi vaesuse

Dekeni sugukonnale kuulusid juba 1462 Ojasuu, Uuemõisa, Habaja ja Paunküla mõisad Kose kihelkonnas. Jakob Dekeni järglased said Jakobi surma järel küll mitu mõisat, kuid ei suutnud neid kinni pidada. Kaubi põlves kaenasid Dekenid Tallinna kodanikult Hans von Grabelt 600 riiamarka ja pantisid Ojasuu mõisa. Kuna laenu ei suudetud tasuda, võttis Grabe Ojasuu mõisa üle. Ülevõtmisel selgus, et Dekenid olid pantinud ka Kaubi kinnisvara Grabele. Nüüd hakkas Kaubi oma õigust jalule seadma kohtu teel. Ta esitas kohtule oma priikirja, mis tunnistati seaduslikuks ja Kaubil jäi tema vabadus ja priimehe õigused edasi.
/.../
Viimased märkused Alansi Kaubi kohta leiduvad 1558.a. Siit peale kaovad igasugused jäljed. Kas sai Kaubi ja ta perekond algavas Vene-Liivi sõjas surma, või läksid nad sõja jalust mujale elama, selle kohta puuduvad igasugused teated. Endine Alanansi küla on alles ja hüütakse lühemalt Alansi külaks. Kaubi nimelisi talusid leidub mitmel pool veel praegugi."
PS: Selle infokillukese eest võlgnen väga suure tänu Tõnule Valtust, kes on ise põhjalikult tegelenud meie naaberküla Karla küla ajaloo uurimisega.

Neljapäev, 16. detsember 2010

Meie külade ajalugu - Dekenite aeg

Pildil saksa ordu rüütel, pärit siit.

15.sajandi teisest poolest kuulus see kant siin Dekenitele. Iseloomustamaks rüütli varanduslikku seisundit toon siinkohal ära toorevõitu tõlke mõnest dokumendist, kust nähtub, kui palju külasid veel Dekenile kuulusid ning selle perekonna kukrut täita aitasid. Kui küsida, miks ma neid toorevõitu tõlgitud asju üles panen - loodan, et mõni minust hulka nupukam inimene neid lugema satub ja kommenteerimisega edasi aitab. Tekst on pisut konarlik ka seetõttu, et tol perioodil kasutati lepingute alguses niivõrd peeneid, samas aga pikki ja lohisevaid viisakusvormeleid, et jäin nende ümbersõnastamisega jänni. Teine märkus puudutab tolleaegseid mõisteid, mis vajavad veel mõnest spetsiifilisest sõnastikust täiendamist. Hetkel on üsna raske aduda, mis vahe oli tol perioodil sõnadel mõis, talukoht, küla, külakoht, mõisakoht jmt. Veel kord juhin tähelepanu, et kuni Uue-Harmi mõisa veel ei olnud rajatud, ei olnud kellelgi põhjust kasutada mõistet Vana-Harmi. Seega kus siin nimetatakse Harmi mõisa, on mõeldud tänases mõttes Vana-Harmi ehk Ojasoo mõisa.

Jacob Deken, rüütel, sõlmib oma poegade Jacobi, Andrease ja Jürgeniga pärandi jagamise kokkuleppe, 21.aprillil 1462.

Käesolevaga teavitame kõigile, et mina Jacob Deken, rüütel, härra Jacobi poeg, oma abikaasa Margareta teadmisel ja tahtel, ühelt poolt, ning meie vennad Jacob, Andreas ja Jürgen Deken, härra Jacobi pojad teiselt poolt, et mina, Jacob Deken, rüütel, sõlmisin oma poegadega sõbraliku kokkuleppe järgmisel viisil:

Mina, Jacob Deken, ja minu abikaasa Margareta jätame endale meie endi eluajaks Neuenhof zum Neuenhofe (Kose-Uuemõisa) koos veski ja järgmiste küladega:

Kurinoia (Kurena), koos 6 kasutuses oleva talukohaga (Gesinde) ja ühe poolmaaga (Halbhäkner), Karol (Karla), 13 kasutuses oleva talukoha ja ühe poolmaaga, Siegenurm (Söönurme?) ühe talukohaga, Kirimekki (Kirimäe) 6 talukoha ja ühe poolmaaga, Leve (Leva?) 3 talukohaga, Kanaveer (Kanavere) 6 talukohaga, Turdi 1 talukohaga, Kolo (Kolu) 1 talukohaga, Saudel 5 talukohaga ja ühe poolmaaga, Harol 3 talukohaga ja ühe poolmaaga, Tono 1 talukohaga ja Saudelisse mineva silla juures ühe sepa ja vabadikuga (Freier) Kuninganwomesi juures, Idenpere 2 talukohaga, Katties (Kadja?) 5 talukohaga, Pollik (Põlliku?) 1 talukohaga, Siwke (Siuge) 6 talukohaga. Nendest mõisatest (?) on praegu kasutuses 59 talukohta, 5 poolmaad, üks sepp ja üks vabadik. Kadja, Põlliku ja Siuge külasid ei pea ma enam kasutama rohkem kui oma eluajal, need peavad pärast minu surma minu poegadele Jacobile, Andreasele ja Jürgenile kuuluma, ilma mistahes koormiseta, ülejäänud mõisad (Güter?) seevastu peavad pärast minu lahkumist olema minu abikaasa Margareta kasutuses ja valduses, ilma igasuguse koormiseta meie vendade poolt. Pärast tema surma peavad need kuuluma minu poegadele.

Edasi peavad minu pojad pärima ja saama enda omaks Harmi (= Ojasoo!) mõisa (Hof) koos kolme veski ja mõisale kuuluvate külade ja mõisadega (Dörfern und Gütern): Pauwenküll koos 9 kasutuses oleva talukohaga ja ühe vabadikuga ühe adramaa maaga, ühe kingsepaga poole adramaa maaga, majapidamised (Hofstätte) Pauwenküll juures koos 1 talukohaga, Kirover (Kiruvere) 1 talukohaga, Harde (Ardu) küla koos 8 kinnistuga ja ühe poolmaaga, Silmes (Silmsi) 4 talukohaga, Oiel 3 talukohaga ja 1 poolmaaga, Lepo ühe talukohaga, Harmi (Ojasoo) 5 talukohaga, Hapaie (Habaja) 6 talukohaga, Varsemekki (Varsamäe Kirivalla juures?) 2 talukohaga, Kurvalde (Kirivalla) 7 talukohaga, mõisas (auf der Hofstätte) 1 talukoht., Adenotz (Alansi) 12 kinnistuga. Nendes üksustes on praegu kasutuses 60 talukohta, üks vabadik, üks kingsepp ja paks poolmaad (Halbhäkner).

Edasi söötis seisvatest maaüksustest (Hofstätten) ja söötis seisvatest küladest (Dörfern): Rölenhoff ja Illever, Seesküll (Sääsküla?) ja Kantküll (Kantküla?), Hofstätte Silmes (Silmsi) ja Nurmes ja Klein-Nurmes.

/Edasi reguleeritakse tütardele ehete, pulmakulude jmt hüvitamist./

Peale selle jääb mulle, rüütel Jacob Dekenile koos oma abikaasaga meie eluajaks kalakasvatus (Fischerei), mis asub Harmi (=Ojasoo!) mõisa juures järvedes, veskipaisudes ja ojades, samuti reserveerime me endale küttepuud (Zimmerholz?) nii Harmi juures kui ka teiste mõisate (Gütern) juures, kus meil parasjagu mugavam on.

Kui me mõlemad oleme surnud, siis saavad Uuemõisa ja üleval nimetatud maaüksused ja külad nagu ka Revali toomkirikus olev pärand (Erbe auf dem Dom zu Reval) nimetud vendadele ja nende pärijatele.

Jürgen Deken müüb oma vennale Jacobile pool Harmi mõisast etc.

23.detsembril 1466

Järgneval antakse teada, et mina Jürgen Deken, härra Jacobi poeg olen austades enda auväärse armastatud isa ja ema teadmist ja tahet otsustanud sõlmida kindla kauba oma armsa venna Jacob Dekeni ga järgneval viisil:

Esmalt olen ma oma nimetatud vennale müünud ja talle üle andnud (aufgelassen) pool Harmi mõisast, kõigi veskite, veskikohtadega (Mühlstätten?), külade, (Dorf- und Hofstätten), mis asuvad Kose kihelkonnas, koos kogu juurdekuuluvaga, nagu me mõlemad vennad, Jacob ja mina, oleme ära jaganud, ja nagu me oma vennale Andreasele täielikult rahalikselt oleme hüvitanud, ja mõisatega, mis Andreas ise oma osaks välja valis, koos õigusega seda vabalt käsutada etc.

Peale selle m olen mina Jürgen Deken müünud oma vennale Jacobile oma osa Siuge (Synke) külast, mis asub Juuru kihelkonnas, ja Siuge külast ka oma isa ülalpidamiseks kuni tema surmani, samuti oma osa Harmi mõisast, nagu üleval kirjeldatud, tingimusega, et minu isa surma korral pärib Jacob minu osa Siuge külast ning samuti minu isa ülalpidamisosa (Leibzucht?) säilib ja pärandatakse lastelastele.

Kui aga Jacob sureb ilma lihaste pärijateta, siis siis peab nimetatud osa Jacobi ja minu järeltuligatele minema. Kui minu vend Jacob ei saa meie venna Andreasega Siuge küla kolmanda osa suhtes kokkuleppele, siis peab ka see kolmandik, nagu teised kaks osa, kuuluma minule ja minu pärijatele.

Jürgen Deken kannab Revali komtuuri ja Harju Meeskohtu ees ette Harmi mõisa osa pärimise oma vennale Jacobile

7.augustil 1467

Loetelu:

Harmi mõis koos mõisa ees asuva veskiga, ja nn uus veski ja vanad veskikohad, küla-, mõisa- ja talukohad (Hofstätten, Gütern Dörfern und Dorfstätten), ja nimeliselt: külad: Harmi, Lope ja Oiel, külakohad Sesskull, Illever ja Harmselike, külakohad Rolenhoff, (nach des genannten Hofes Mark gelegen), külad Alansi (Adanatze) ja Kirivalla (Kirewalde) (koos Hofstätte´ga), külad Habaja (Apai) ja Varsamäe (Varsemeki) ja külakohad Saumetsa (Zaumetze), mis kõik asuvad Kose kihelkonnas, nagu talupojad aegade algusest on omanud;

Sinna juurde ka Jürgeni osa Siuge (Sinke) külast, mis asub Juuru kihelkonnas.

Järgneb tingimuse kirjeldus.

Jacob Deken, rüütel, annab Harju Meeskohtu ees tunnistusi Kirivalla ja Kirimäe külade vahelise piiri kohta

29.detsembril 1472

Mina, Jacob Deken, rüütel, olles täie mõistuse ja tugeva mälu juures, annan tunnistusi Kirivalla (Kiriwalde) ja Kirimäe (Kiremecki) külade vahelise piiri kohta, nagu see aegade algusest on olnud (järgneb piirimärkide kirjeldus), samuti mõisakohtade (Hofstätte) Roleni ja Marki ning Korwele vahelise piiri kohta (järgneb piirimärkide kirjeldus, mida dokumendis ei olnud ära toodud).

Revali Komtuur (Hauscomthur zu Reval) ja Harju Meeskohas tõend seoses Harmi mõisa ostuga

29.septembril 1484

Härra Andreas Deken soovis müüa Harmi mõisa Claus Treidenile, kes soovis müügilepingu juurde jääda, Andreas Deken ei tunnista müüki. Kohus tegi otsuse, et müügilepingut ei toimu, mõis jääb Dekenile, kes eab tagastama Treidenile kogu tema poolt makstud raha.

Vennad Johann ja Dietrich Deken kinnitavad Brun Drolsshagenile eelisostuõigust Harmi mõisale

30.juunil 1546

Kinnituskiri, et võlg 1600 marga ulatuses on makstud?

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.


Kolmapäev, 15. detsember 2010

Kas ajada või mitte...

... lumi katuselt maha? Tehnilise Järelevalve Ameti kinnitusel on ehitise kandevõime lumekoormusega talumiseks on piiripeal. Kui on värske lumi, siis lumeraskus ühele ruutmeetrile on 150kg (lumekõrgus ca 1,5 m), kui on poolsulanud lumi, siis kuni 300kg (lumekõrgus 0,5 meetrit) ja sula lume korral 400kg (lumekõrgus 25 cm) ja enam. Vt ka videolõiku siit.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Vainu Lii 100

Täna on Vainu Lii 100.sünniaastapäev. Palju õnne, kallis vanaema!