Laupäev, 28. veebruar 2009

Valdo Prausti ettekanne Paide ajalooõhtul puudutas ka Kirivallat

Sel neljapäeval toimus Paides väga põnev ajalooõhtu, kus ma küll ise ei viibinud, kuid kus esinenud Valdo Praust esitas tohutult põneva ettekande ajaloolisest teedevõrgust ning tutvustas ka Tallinn-Paide talitee täielikku trassi kaartidel. Mäletatavasti on Maa-ameti pärandkultuuri rakenduses märgitud ainult üksikud jupikesed sellest taliteest.



Skeemi autor: Valdo Praust

Oma ettekande lõpus jõudis isand Praust intrigeerivate hüpoteesideni, mis puudutasid nii Paide linna teket kui ka Kõue valla servas asuvat Maalemäed, mis Valdo Prausti arvates võis olla muinasaegse maleva paiknemise koht ning kanda hoopis nime: Malevamäe ning mis lubab teha ka oletusi, mis meie vallas muinsasjal sündis.

Kõik järgnevad lingid on väärt järelevaatamist:

Weissensteini ajaveebi postitus, koos viidetega lisalugemisele, sealhulgas isand Prausti ettekande tekstile

Valdo Prausti ettekande slaidid (maht ligi 25M, aga palju põnevat kaardimaterjale ja fotosid, näiteks järgnev foto)



Pildil on koht Kolu-Äksi tee Kirivalla külas, kust vasakule läks suvine vankritee (üle Alansi) ja kust täna kulgeb musta kattega põhitee, paremal on puude vahel ka täna selgelt näha vana talitee kohta, mis läks siit otse Seljamäe kõrtsi peale, kust tee kulges mööda raba Siuge peale, sealt edasi üle Vaopere ja Kadja Paide suunas. Pildi autor Valdo Praust.

Juhani muljed ajalooõhtust


Isand Praust lubas mõelda ka sellele, et teha kunagi üks põnev ettekanne ka Kõue-Harmi piirkonnast. Jääme põnevusega ootama ja lootma selle teokssaamist :)

Tagasi juurte juurde - Kõue maanaiste selts

Eesti Vabariigi esimesel perioodil, kui seltsitegevus oli täies hoos, olid väga popid ka maanaiste seltsid. Seal tehti kokakursusi, õpetati aianduse nippe, tehti käsitööd, näiteks rahvariideid. Kõue Külade Selts otsustas vana traditsiooni taaselustada ja käivitas Kõue maanaiste seltsi "Kõue Krõõdad". Majandussurutise aeg, mil ilmselt enamik meist mõtleb rohkem kui varem talvevarude kogumisele ja säästlikule eluviisile, on selline naisjõudude koondumine kindlasti väga perspektiivne. Usun, et Kõue maanaiste seltsi üritused saavad väga populaarseks.

Esimesel korral saime omavahel tuttavaks ning pidasime plaane, mida järgmistel kordadel teemaks võtta. Leppisime kokku, et 28.märtsil on viljapuude lõikamise teema, algul teooria, seejärel kellegi aias praktiline õppus. Edaspidi on teemaks põnevad hoidistamise retseptid, et teaks, mida vaja peenramaale külida. Märksõnad on: aiandus, esmaabi, ravimtaimed, retseptid jne jne. Nii et kui Sind sel korral ei olnud, tule järgmisel korral kindlasti!
Ah jaa: pane endale kirja ka 5.aprill - urbepäeval tähistame naistepäeva vanade, eelkristlike kommete järgi. (Õige iidne naistepäev on küll paastumaarjapäeval, kuid nädala sees on selle tähistamine keerukas). Päikesetõusu hetkel koguneme ühte iidsesse pühapaika, hiide, kus siis juuakse midagi punast, lauldakse jms, ning kogunetakse seejärel rahvamajja. Täpsem info kindlasti eelnevalt Kõue Külade Seltsi kodulehel ning võimalusel ka meie kolme küla stendidel.


Laupäev, 21. veebruar 2009

Vanakubja põline talukoht Alansil



Nende suurte puude vahel on Vanakubja talukoht. Vanakubja on üks Alansi põlistest talukohtadest, mis on sama koha peal sama nimega ka 17.sajandi lõpu või 18.sajandi alguse kaardil olemas, numbri all 24. Ju seal siis kunagi üks vana kubjas elas.

Rääkisime Vanakubjast Otti Astaga. Asta on Tallinna tüdruk. 1936 kolis Asta pere Vanakubja talusse Asta isa onupoja juurde. Sestpeale muutus Vanakubja kohalike seas populaarseks tänu paktubale (vrd Backstube). Asta isa oli pagar, nii tegi kohe Vanakubjale leivaahju. Sõja ajal tehti Vanakubjal tšekileiba ja viidi Äksi poodi. Taluajal tegi iga talu ise leiba, aga Asta isa tegi suuremaid tellimusi, pühade puhul näiteks peenleiba, saia ja isegi torte.


Nagu siin varem juttu on olnud, pani 1859.a mõisnik Maximilian Zoege von Manteuffel taludele saksakeelsed nimed. Väidetavalt toimus see pärast suurt tulekahju, kus terve küla oli maha põlenud, mille järgselt otsustati, et Alansile tuleb 10 suurt talukohta (varem on Alansil olnud ka 24 majapidamist). Vanakubjale pani mõisnik nimeks Carlshof (võimalik, et oma isa Karl Magnuse järgi, sest endine Vainu koht sai nimeks Magnushofi). Küsisime Astalt, et kui nüüd vaadata Alansi küla 1850.a kaarti, kas siis, kui Asta Alansile tuli (1936), oli veel mõni hooned seal sarnaselt kaardile olemas?

Asta: "Jaa, see on see vana maja, rehetare. Kui me tulime, ühelgi majal ei olnud õiget katust. (MM: poolõde) Maret sündis augustikuus, siis oli väga tugevad äikesevihmad. Meil polnud lapsega kuskile minnagi, kõik olid toast ära, me pugesime siis teise õega riietekappi. Isa pidi esimese asjana ehitama korraliku katuse. Maja oli kaarega (MM: nagu ka kaardi peal paistab), isa võttis rõialuse vahe ära, selle kaare ära, siis jäi nagu kaks maja. Üks maja oli rattaga, sinna pandi neli hobust, kes tallasid vilja, nii tehti katuseõlgi. Meie kutsusime seda rattakuuriks."

Asta: "Elumaja oli hästi madal maja, ees olid tohutult suured palgid nagu sambad. Maja oli ehitatud ajal, kui saagi veel ei tuntud. Palgid olid kirvega raiutud, ära ei oldud saetud midagi, palgid olid laotud nagu redel, isa saagis otsad sirgeks, talle selline maja ei meeldinud. Maja oli hästi madal, uks oli hästi väike, tavaline inimene pidi kummardama, ja kõrge lävepakk oli. " Õue peal oli veel kivilaut ja sepapada, selle ees olid kaks hästi tillukest onni. Asta õdedega olid väiksed lapsed ja pidid ometigi ka kõveras sisse minema. Vana peremees Juhan oli olnud kõrtsmik, seetõttu oli seal ilusaid pudeleid. Lapsed armastasid käia vaatamas, aga pidid käima kõveras. Jõe ääres (MM: kaardi peal ka näha) oli vana laut, kus Juhani loomad sees olid. Selle kõrval oli tellisepõletamisahi.
Minu ema mäletab, et maja ümber olid suured uhked sirelipõõsad ning talutee ääres ohtralt õitsevad lupiinipeenrad.


Järgnev Joh.Pääsukese pilt Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt on mõeldud lihtsalt tolleaegse külamiljöö illustratsioonina - kuivõrd puudub fotomaterjal Vanakubja hoonete osas.




Asta: "Tares oli hiiglauhke parsi. Sa ei teagi niikuinii, mis parsi on. Lae all palgid, all on auklik plekk, sinna pannakse viljad kuivama. Juhani ajal oli seal poissmeeste klubi. Kõik poissmehed, kes joomamehed olid, ja kellel ei olnud elamist, magasid siis seal parsil. Isa tuli, siis tema ajas parsimehed laiali, ainult üks vanem mees, Kuuskjalg Jüri, jäi meile ka elama, kes jäigi hiljem sinna koos vanaemaga kohta pidama."

Vanakubja taluga on seotud ka Hansu Haua legend (parandage mind, kes teab paremini, aga nii palju kui mina olen vaadanud arhiivimaterjale, ei olnud Harmi mõisavallas teist Vanakubja talu):

"Kose kihelkondas Harmi valdas Vanakubja talu taga jões olla üks sügavam koht, keda rahvas hüüab Hansu hauaks. Sellesse hauda uppuda sagedasti lapsi. Kord on üks noormees läind sellest hauast mööda ja näind seal ilusad naisterahvast ennast pesema. Noormees vilistand, mispeale naisterahvas on kriiskand nii valju häälega, et noormees maha kukkund ja ehmatusest haigeks jäend." Rehepapi andmebaas, ERA II 31, 440 (11)

Asta ei olnud selle legendiga kursis, küll aga oli selles paisukohas üks kaunis sügav koht, mitte siis Vanakubja poolses servas, vaid teises, Vainu poolses servas. Seal oli sügav koht, inimesed käisid ujumas seal. Asta rääkis, et vanasti suurvee ajal olid kõik sillad pühitud, Vanakubjalt Alansile sai siis ainult Lutsuküla kaudu, seal oli sild kõrgemale tehtud ja jõgi oli sealt juba kraaviks süvendatud.

Asta: "Vana-peremees Juhanil olid suured kalamehe säärikud, suurvee ajal tema tõmbas saapad jalga ja viis lapsed ikka üle jõe tee peale, et kooli saaks. Ükskord saabas läks katki, Juhan viis Äksi parandusse ja tellis: "Olge head lapsed, tooge saabas parandusest ära, siis ma saan teid jälle üle jõe viia". Meie siis tulime õega kahekesi, hirmus suur saabas, kuidas sa seda tassid. Ühel oli siis pöid üle õla ja teisel säär, nagu palk õla peal, ja tuleme siis kahekesi nii vapralt sealt ja Tamme-Eeri tuli meile vasta ja küsis:"Saabas, kuhu sa tüdrukud viid?!""


Mis Vanakubja talukohast sai? Maja seiskord läinud järjest kehvemaks ja nii lõhuti see ära peale 1964.aastat. Vana taluaset meenutavad võimsad põlispuud ning kivihunnikud.

Kellel veel on mälestusi Vanakubja taluga seoses, palun lahkesti ühendust võtta!

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Võrdluseks natuke Kose ajaloost


Kujutis Kose kiriku saidilt.

Oli siin hiljuti üks kommentaar, et mine tea, oleks Kosel kiriku ehitamisega miski jama tekkinud, oleks see ehk Alansile ehitatud. Tõepoolest, kas nüüd just Alansile, aga kui võrrelda 13.sajandi alguse külade loenduse tulemusi, siis Kose selle kandi võimsamate kohtade hulka ei kuulunud. Natuke andmeid, numbrid tähendavad adramaasid.

Harmi ja Ojasoo (Hermæ külad) 25
Kõue - 19
Alansi - 17
Kirivalla - 15

Kose seevastu oli toona oma 9 adramaaga ligikaudu poole väiksem Alansi külast. Aga juba siis pandi seal kirik püsti.

"Baltisches historisches Ortslexikon" (1.osa) andmetel asus Kosel lausa Eestimaa vanimaid kirikuid, mis oli ehitatud umbes 1221. 1560 põletati kirik Liivi sõjas venelaste poolt maha, pikihoone ehitati aga rootsi ajal vanale vundamendile jällegi üles. Kiriku ajaloo kohta saab rohkem infot Kose kiriku kodulehelt.

Kose kui küla kohta kirjutatakse viidatud raamatus, et 1241 pandi küla kirja Taani Hindamisraamatusse kui Cosius par. Kolkis, 37 km Tallinnast, Pirita jõe kaldal (am Brigittenbach (Tammekann)). 1346 on Kosel fikseeritud mõis ja veski, 1524 ainult veski. Alles 19.sajandi lõpul hakati tegelema nn elamuarendusega.
Ja täna on Kosel u 2000 elanikku, mistõttu on rahulikku külamiljööd hindaval külaelanikul vist ikka hea meel, et kirikut näiteks Alansi Piksemäele ei ehitatud...

Medda silla mäed Alansi 1850.a kaardil

Kui öelda: "soosild", tuleb vähemalt minul silme ette Vargamäe ja "Tõe ja õiguse" eepos. Juba mitmel korral viidatud V. Eineri raamatus "Korislasrajast kiirteeni" kirjutatakse, et esialgu kasutati sõna "sild" tee tähenduses, näiteks soosild. Silla tähenduses tänapäevases mõttes hakati seda sõna kasutama märksa hiljem. Soosildasid ehitati muinasajal pelgupaikadesse ja linnustesse viivatel radadel. Hiljem ehitati strateegilisteks vedudeks ja vägede kiireks ümberpaigutamiseks sõjalisi soosildu, vt rootsiaegset strateegiliste soosildade kaarti.

Einer kirjutab, et roigas- ja palkteid on meil leitud paljudest soodest, ilma näilise seoseta praeguse ajaloolise asustusega. Need soosillad pärinevad Eineri hinnangul kas 18.sajandist Põhjasõja päevilt või 19.sajandist, ehitatuna ikka sõjalistel kaalutlustel. Alates 1741 nõuti metsade säilitamise nimel kaigas- ja palkteede ehitamise keelamist ning tee-ehitusel puidu asendamist kruusa ja liivaga, kuid veel 19.sajandi lõpul võis Eineri sõnul veel põldudel, metsades, heinamaadel sageli näha vanu, kraavidega äärestatud muldeid ja rabades-soodes tamme-, männi- ja kuusepalkidega sillutatud kohti. Vt palkteede kohta ka Muinsuskaitseameti väga põnevat kirjeldust Kaisma vallas Lehu suursoos asuvate sooteedega seoses.

Nüüd aga Alansi küla juurde: Alansi küla vanim elanik, alates 1936ndast aastast Alansil elav Otti Asta mäletab oma nooruspõlvest palkteed metsas, mis suundus Kirivalla Seljamäe kõrtsi suunas. Seljamäe kõrtsi lähistelt algavad teatavasti taliteed nii Mahtra, Tamsi kui Siuge suunas. Kui lumi on sulanud, saab uurida, kas sellest ka tänapäeval veel mõni jälg paistab, arvestades seejuures ka sellelt alalt suurte traktorite abil mahavõetud metsa...

Soosildade kunagiste asukoha kohta võivad vihjeid anda ka maakaardid. Einer kirjutab ka Alansi ja Kirivalla külasid läbinud Tallinn-Viljandi kaugtee kohta, et see läks läbi Kuimetsa ja Vahastu. "Sealne, vana nimetusega Maasilla raba nimi eeldab, et roigastee pidi olemas olema juba 13.sajandil. Vastasel korral oleks see teelõik olnud läbitav ainult talitee ajal." (Einer, lk 61)

Alansi küla 1850.a kaardil on koht nimega Medda silla mäed ehk Mädasillamäed.



Mädasillamäed asusid Alansi külast Siuge ja Tamsi suunas. Asusid (minevikus) seetõttu, et terve see maa-ala on tehtud uudismaaks, selle koha peal on nüüd põld (vt Maa-ameti kaardiserveri fotol oranžiga tähistatud ala). Kas võiks siit aga teha julge oletuse, et Mädasillamägede juurest läks läbi seesamune 13.sajandi kaugtee? V. Eineri kaardil on Alansi külast järgmise punktina märgitud Kuimetsa. Habaja küla toona veel ei olnud (vähemalt ei olnud seda Taani Hindamisraamatus), võis iseenesest tee võtta küll Alansilt suuna Siuge, Tamsi ja seejärel Kuimetsa peale.

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kõue Ühinenud Pead Harmi kooli toetuseks


Harmi kool kui maasool


165 aastat vana kool
Kas see ongi lõpp, või alles pool?

Kool taheti sulgeda ka varem
kuid alles jäädes on ta veelgi parem

Koolid olid veel Paunkülas ja Triigis
kuid need suleti me väikses riigis?

Ühel korral kui kool taheti sulgeda
arvati, et elu võiks seetõttu paremini kulgeda

Ühendati Ardu ja Habaja sovhoos
sest seal eesotsas jagas käske mimoos

Üks sovhoos - olgu ka üks kool!
See Ardus, mujale jääb elukool

Ardut suuremaks ehitati veelgi
Kas Habajast hoolis siis keegi?

Rava külas asunud vallamaja
Ardusse koliti, kas oli seda vaja??

Sovhoosid siiski uuesti jagati
küllap mujal liiga palju magati

Nüüd me riigis on majanduskriis
Kas Harmi kooli elu lõpebki nii?

Eelarvekärpeid tehti päeval ja ööl
Selle alguseks kellegi tegemata töö!

Tõmmati väikseks ka valdade raha
maaelu tase jääb sedasi maha

Valla eelarve on nüüd käpuli
riiki juhiks paremini Äpugi

Kas ohvriks toome kooli Harmis?
Ja muudame valla elu karmiks

Ardusse Habaja lapsed minna ei taha
miks peaksid kodukandi jätma maha

On lähemal koolid ka Kosel ja Orus -
sinnagi lapsed läheks nukralt ja norus

Harmi kool ei ole kui sumbunud konnatiik
õpside teadmiste allikaks mõnigi välisriik

Osaletakse ka välisprojektides
ja käiakse kõiksugu objektidel

Lapsi on klassis küll vähe
seda paremini tarkus jääb pähe

Mõisakoolil on park põlispuudega
seda ei saa võrrelda millegi uuega

Uhked lillepeenrad on kooliaias
just nagu rosinad magusas saias

Kool valiti kaunimaks maakooliks
Kas keegi ka vanast mõisast hooliks?

Ilma peremeheta hävivad hooned
lihtsalt seepärast, et riigipead on koonred

Uus tondiloss lisaks Habaja mõisale?
Selle peale ei saa rahvas hõisata

Mures vilistlased ja lapsevanemad
kooli sulgemise vastu allkirju panevad

Inimesed paluvad: "Ärge pange kooli kinni!
Meie ei taha kolida linna!"

Nagu kaardimajake - kaob kool,
perearst, lastega pered ja pood

Inimesed, võtke ennast kokku ja mõelge!
Seejärel tulge me juurde ja öelge

Mis võiks veel mõisahoone otstarve olla
et ülalpidamiskuludega toime tulla?


Autor: Kõue Ühinenud Pead



Laupäev, 14. veebruar 2009

Kõue Kuulutajas avaldamata jäänud luuletus

Alansi, Kirivalla ja Lutsu külade bloog avaldab luuletuse, mille Kõue Kuulutaja toimetus otsustas avaldamata jätta. Luuletuse koostamise tingisid ühe kiusliku inimese poolt viimase aja Kõue Kuulutajatesse kirjutatud ja seal isegi valla poolt avaldatud artiklid, milles on põhjendamatult tümitatud nii valda kui ka mitmeid vallaelanikke.



Meie vallas on üks mõrd,
kuulab kõike kikkis kõrv.

Ainult aru ta ei saa,
millest teised räägivad.

Kõue rahvast räägib jama,
et saaks ise eputada.
Rahvas pani kokku pead,
leiti üles mammi vead.

Suuvärk tal kui voorimehel,
kuid ta jutt ei ole ehe.
Solvab, hammustab ja laimab,
kuid me rahvas seda aimab.

Ära paneme me talle,
las koob parem kodus salle.
Meie vallas ühtne meel:
“Jäägu vait see kuri keel!

Valla lehes olgu muu!”
ütleb ühtne rahvasuu.
Sinna pole vaja panna
Iga hullu klatši kanda

Vargaid meie vallas pole!
Mammi jutt on päris kole.
Hundid tõesti on probleem
ja see pole ain't teoreem.

Proua on vist lolliks läinud,
pole ammu väljas käinud.
Üksi kodus ongi igav,
seda teab ju iga siga.

Siiski pole vaja mõelda
ega avalikult öelda
täiesti debiilset juttu.
Parem mine varem tuttu!

Sina ajad ainult solki,
meenutad vaid tühist nolki.
Pöördumine meil on stiilne,
sest fantaasial pole piire.

Loodan, et sul meeldib see
nagu teistelegi teed.
Jäta rahvas rahule
ja aja munad vahule.

Hoiatuseks oli see,
järgmine on parem veel.

Autor: Kõue valla ühinenud pead

Reede, 13. veebruar 2009

Murutraktor on kohal



Sel sügisel kirjutasime KOP-projekti ja küsisime raha murutraktori jaoks. Raha me saimegi ja nüüd on murutraktor ka kohal. Ostsime murutraktori Kaiu Ekost väga mitmel põhjusel: hind ja kvaliteet ning juba varasemalt paljudele kohalikele teada hea teenindus. On oluline, et Kaiu Eko mehed kulgevad pideval Kaiu ja Kose-Risti vahet, kus on ka Kaiu Eko kauplus, mistõttu võimalike tehniliste probleemide korral saabub abi üsna kiiresti. Pealegi on Kalev Kiviste ka ühiskondlikult väga aktiivne, olles ise Leader-meetme jagamist Raplamaal juhtiva Raplamaa Partnerluskogu juht.
Enne niitmishooaja algust vaja veel koostada ja kokku leppida murutraktori kasutamise kord. Projektis on meil ette nähtud ka üks õppepäev - et kiigeplatsi niitmine hakkab käima külakorda (st me kõik hakkame seal niitma), siis õppuse käigus õpime aparaati kasutama nii, et ta ikka õige kasutamise ja hooldusega võimalikult hästi säiliks.
PS: kes naudib tõeliselt häid fotosid, võib uuesti vaadata postitust Alansi Offroadi Klubi viimasest Öökullide-üritusest - eile sain nõusoleku panna meie veebi ühe vahva pildigalerii link üles.

Kolmapäev, 11. veebruar 2009

Mis oli enne - Neu-Harm või Alt-Harm ;-)

Ojasoo männid tänase kerge härmatisega

Eelnevas postituses viidatud raamatu põhjal on päris huvitav ka Ojasoo ja Harmi kandi varasem ajalugu. Muinsuskaitseameti andmetel on sealne ainuke muinasasulakoht Harmis, Harmi mõisa ümbruses. Balti kohanimede raamatust selgub, et vähemalt 13.sajandi alguseks oli Harmi ja Ojasoo piirkonnas suuremat sorti asustus.

1241 Taani Hindamisraamatus on märgitud küla Hermæ, par. Kolkis (nüüd hakkab mul mõte tekkima, et see par. Kolkis tähendab Kose kihelkonda :) ).
Raamatu autorid Hans Feldmann ja Heinz von zur Mühlen kirjutavad: "Oletatavasti tähistas nimi Hermæ järgnevaid külasid: Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke. Lope hävis 16.sajandil; Harmseleke, kus oli enne 1325 mõis, purustati 1343, 1467 seal inimasustust enam ei olnud." Oiel on siis Ojasoo. Tõepoolest, Hermæ oli oma 25 aadramaaga märksa suurem teistest küladest (nt Kirivallas oli 15, Alansil 17 adramaad. Mis on adramaa? Vaata siit.)

Kõrvalpõige: 1343 purustati ka Tamsi mõis, mida Eesti Giidi portaal pakub Raplamaa vanimaks mõisaks. Lähtudes tolleaegsest teedevõrgust ja asjaolust, et Jüriöö ülestõusu raames üks suurimaid lahinguid toimus Kirivalla naaberkülas Kanaveres, võib arvata, et need ei olnud ainsad hooned, mis 1343 meie kandis maha põletati.

1417 on Ojasoo mõisa esimest korda mainitud (nimega "Harm").

1646 jagunes mõis Alt-Harmiks koos Ojasoo (Oiel) külaga ning Neu-Harmiks koos Harmi (Harme) külaga.

1726 koliti Ojasoo küla eemale, Harmi küla jällegi Harmi mõisale lähemale.

Mida sellest siis järeldada? Esiteks seda, et kui 2011 tähistavad mitmed külad 770.aastapäeva esmamainimsest, võib ka Ojasoo küla seda teha. Teiseks seda, et enne Neu-Harmi mõisa teket 1646 tähendas "Harm" eeskätt saksakeelsetes tekstides Ojasood. Ning tegelikult ei ole ka loogiline enne Neu-Harmi (Uue-Harmi) mõisa teket rääkida Alt-Harmist (Vana-Harmist).

Ojasoo on Kõue vallas elanike arvult kolmas küla, loodetavasti ärkab ühel päeval ka see piirkond ning valib omale külavanema ning hakkab samuti oma väga põnevat ajalugu lahti harutama.



Kujutis Maa-ameti kaardiserverist, Ojasoo ja Harmi tänasel kaardil tähistatud punase ristkülikuga.

Ojasoo mõisa kohta vt veel kaksikutest kunstnike von Kügelgenide pulmade lugu ning kindlasti ka Juhani kirjutist Ojasu mõisast.

Alansil ja Kirivallas olid kunagi mõisad?

Ikka ajaloo lainetel :) Eelmisel nädalal käisime Andrusega Tallinna Linnaarhiivis, tahtsime uuesti vaadata Alansi küla 1850.a kaarti ning selle mõningaid kohti üle pildistada, sest sealt saadud digitaalne koopia ei olnud väga hästi suumitav. Nagu juba varem mainisin, on tegu nii suure kaardiga, et iga künka ja metsatuka nimi on peale märgitud.


Mul on plaanis seda kaarti vaadata koos küla vanemate elanikega ning siis on loodetavasti veel postitusi sel teemal tulemas.

Tallinna Linnaarhiivi personal on väga abivalmis. Mulle näidati veel raamatut pealkirjaga "Baltisches historisches Ortslexikon", 1.osa, 1985, kus oli meie külade ajaloo lühikokkuvõtted kirja pandud järgnevalt. Uurimist on veel kõvasti, kuid sellest raamatust paistab, et nii Alansil kui ka Kirivallas olid ammustel aegadel mõisad?!


Kui seda teksti proovida maakeele panna, võiks see välja näha selline:

Alansi: küla Harmi (Neu-Harm)vallas, 42 km Tallinnast.
1241 on küla esmakordselt kirjalikult mainitud Taani Hindamisraamatus (LCD = Liber Census Daniae), nimega Atanascae.

1417 lääniti Alansi mõis (Hof), küla ja veski "Adonis" ordumeistri poolt Jacob Ronnele ja ühendati Ojasoo (Harm) mõisaga. Sellega likvideeriti Alansi mõis (Dadurch ging der Hof A. unter).

Alansi küla nime on erinevatel aegadel kirjutatud erinevalt - 1501- Allanas, 1615 - Alland, 1796 Alanzi (ja nagu oli näha raamatus Korilasrajast kiirteeni - ka Alantsi).


Kirivalla on küla Habaja vallas, 38 km Tallinnast.

Küla on esmakordselt kirjalikult mainitud samuti 1241: "Kiriawold, par. Kolkis". (Mida tähendab par.Kolkis, vajab ka selgitamist. Kose oli samas allikas kirjas: "Cosius par. Kolkis"). Lühend - wold võib tähendada paksu metsa, laant (nii väideti raamatus "Korilasrajast kiirteeni"). Et teisel pool metsa Karla külas oli kunagi Kirimäe mõis, tõstatab see omakorda küsimusi Kirilaane (Kirivalla) ja Kirimäe tolleaegsetest seostest.

Kirjapilt nagu ikka aegade jooksul erinev olnud: 1417 Kuiwalde, 1467 Kirewalde mõisaresidentsiga? (mit der Hofstätte), 1665 Kirriwalla.

17.sajandil viidi mõis Habajale.

Selle kohta, et Kirivallas võis mõis olla, on vihjeid olnud varemgi, alates Tamme Eeri mälestustest kuni ajalooarhiivi mõisaregistrini, kus on kirjas nii: "1589 ehitas Jürgen Drolshagen Kirivalla küla juures Wersimecke uue mõisa. Hiljem sai see Habaja alla, mis 17. sajandil kuulus Lodedele". Kirjas on küll 2589, aga see on ilmselge näpukas :) Kirivalla küla 17.sajandi kaardilt leiab Varsamäe.

Kellel kangastub sõna "mõis" kuuldes suur sammastega peahoone uhke pargi ja tiikidega, siis meenutuseks, et nii peened hooned on ikka hilisema ajaloo teema. Soovitan siinkohal vaadata Juhan Soometsa kunstiteost, milline võis välja näha Preedi mõis 300 aastat tagasi, ning mõelda, millised võisid mõisad olla sellest veel mitusada aastat varem.

Esmaspäev, 9. veebruar 2009

Läbi Alansi ja Kirivalla kulges 13.sajandi üks põhimaanteesid

Sestpeale, kui Maa-ameti kaardiserveri pärandkultuuri infosüsteemist avastasin, et Kirivalla külast läks läbi talitee Tallinnast Paidesse, on mul vaikselt susisenud plaan vaadata see ja ka teised Kirivalla taliteed üle ning need nö ellu äratada. Ehk teisisõnu, vastavate infotahvlitega tähistada, et neid oleks võimalik matkaradadena kasutada ning meie külade pärandkultuuri vastavate infotahvlite kaudu ka teistele inimestele tutvustada.

Ka mõnes teises ajaveebis, mida jälgin, tõusetus Tallinn-Paide talitee teema: vt Nahkanuia ajaveebist ja samal teemal ka Weissensteini blogist; Tallinn-Paide taliteest natuke põhjalikumalt uuesti Weissensteini blogist ning viimaks ka Aksel Orasi temaatilist poeemi "Seitse paari musti härgi" Juhani ajaveebi vahendusel. Teema läks nii põnevaks, et päris tõsine plaan oli minna Maanteemuuseumisse, kus 7.veebruaril toimus pärandkultuuripäev: "Meie maa, meie tee", kuid kahjuks seekord ei õnnestunud.



See-eest laenutasin raamatukogust eelnevas diskussioonis viidatud Väino Eineri raamatu "Korilasrajast kiirteeni", mis osutus päris põnevaks lugemiseks. Olles harjunud liikuma põhiliselt autoga asfalteeritud teedel, mille vald vajadusel juba hommikul enne seitset lumest puhtaks on lükanud, tekivad seda raamatut lugedes paeluvad kujutluspildid, kuidas võis muinasajal välja näha aislohisteed (hobune + aisad + nende külge kinnitatud koorem) ehk purilateed. Tõepoolest, ratastega vankri leiutamiseni oli veel aega.

Muinasaegse maantee kohta kirjutab Einer: "Kaubaliikluses mängisid endiselt väga suurt rolli veeteed. Maismaal teisaldati kaupu kas kandeloomadel - härgadel, hobustel või inimese seljas. Niimoodi võis päevas läbida umbes 30 k. Kaugusemõõduna oligi sel ajal kasutusel päevateekond. Muinasajal siinmail teid ei ehitatud ega parandatud. Teejoont valides tuli äärmiselt hoolikalt jälgida ortograafilisi, hüdrograafilisi ja geoloogilisi tingimusi. Kogemuste põhjal valiti teekohaks kõvema pinnasega kõrgemad paigad. Vanu teid vaadeldes jääb selline mulje, et need on nagu nivelliiri abil juhitud künkalt künkale, vältides isegi vaevumärgatavaid nõgusid. Soodest püüti mööda minna. Sageli olid teed väga liivased, kulgesid läbi metsa ja teiste asustamata alade ning jäid raskesti läbitavas ratsagi." (Einer, lk 52).

Mingit teedeehitust toona ei olnud, sest elu ei olnud Eestis veel ühiskondlikult organiseeritud. Küll aga ehitati ja korrastati muinasajal vaid linnustesse ja pelgupaikadesse viivaid teid, eriti seal, kus linnus asus keset sood. Sinna ehitati roigastee. Vaata sel teemal väga põnevat kirjutist Virkasaare salajasest sooteest, kus avastatud palktee dateeriti ekspertiiside tulemusel 16.sajandi teise poolde.

Kus olid meie külade toonaste elanike pelgupaigad? Koduloouurija Sirje Saulep arvab: "Ohu korral otsis muistne inimene pelgupaika kõrvalises kohas. Eriti pakkusid kaitset raba- ja soosaared, varjule mindi ka looduslikesse koobastesse. /.../ Meile kõige lähem pelgupaik asus praeguses Kaiu vallas ja seda nimetati Iida urgeteks." Kas tõesti võis see pelgupaik nii kaugel olla, kuigi Mahtra raba mitmete rabasaartega oli siinsamas?

13.sajandi teedevõrgu kohta teeb Einer oletusi nii muinsasulakohtade põhjal kui ka jälgides 1241.a Taani Hindamisraamatu külade järjekorda, eeldades, et need ametimehed, kellele tehti toona ülesandeks külade loenduse läbiviimine, liikusid mööda tolleaegseid põhitrasse. Tallinnast viisid põhiteed kas üle Pärnu või üle Viljandi Riia peale, kusjuures Viljandi peale minev tee kulges üle Nabala, Tuhala, Kirivalla-Alansi, Kuimetsa, Vahastu, kusjuures Vahastu ligidal olev Maasilla raba viitab sellele, et 13.sajandil oli sealne teelõik roigastee.



Kaart Einer, lk 59

Einer põhjendab teetrassi säärast asukohta sellega, et Tallinna ümbrus oli toona hõredasti asustatud, Pirita jõel Saulas polnud koolmekohta (sild ehitati sinna alles 1346.a paiku) - seetõttu kulges toonane tee praegusest Lääne pool.

Taliteede kohta kirjutab autor: "Pikk põhjamaine talv võimaldas luua jää ja lumekate peale teise, lühema teedevõrgu, mis ei kattunud suvisega. Ainult põlislaantes langesid suverajad kokku taliteedega." (Einer, lk 65).

"Taliteed on sajandeid olnud meie maa majanduses ja ajaloos tähtsal kohal. Veel meie sajandi esimesel poolel olid need asendamatud metsaheinamaadelt, jõeluhtadelt ja soosaartelt heinaveol; ka küttepuud ja ehituspalgid veeti metsast välja valdavalt taliteega. Sageli lühendas talitee siis ka talumehe linnasõite, veskile, vallamajja või kirikusse minemist; üle soo sõideti saaniga jõuluajal sugulastele külla ja taliteed mööda mindi metsatöödele kodust kaugematesse laantesse. /.../ Rahvapärimustes on säilinud küllalt palju teateid vanade, kuigi just mitte muinasaega või muidu kaugemasse minevikku ulatuvate taliteede kohta. Kuid iga aastaga jääb vähemaks inimesi, kes oskavad maastikul ette näidata kunagist taliteed, inimesi, kes ise neid mööda sõitnud ja tunnetanud talviste soode ja metsasihtide romantikat. Need teed moodustavad olulise osa meie mineviku kultuurkeskkonnast ja neil on kindel koht teede ja liiklusajaloos. Seetõttu tuleks kõik teadmised neist talletada." (Einer, lk 66-67).

Seepeale küsisin oma ema käest, keda kohalik rahvas mäletab ehk Urve Teeveeri nime all, kas tema ka midagi kohalikest taliteedest oma lapsepõlvest veel mäletab. Ema elas Alansil alates 1947, mil ta oli 6-aastane. Ta mäletas küll Kirivalla-Mahtra taliteed, mida tema lapsepõlve ajal talvel veel usinasti kasutati. Hobune rakendati ree ette, laps pakiti teki sisse nii kõvasti, et ei saanud suurt käsi ega jalgu liigutada, ning põrutati üle talvise raba Mahtra peale, sealt juba üle Juuru Rapla kanti sugulastele külla.

Kohalikest teedest rääkides mainis ta veel Löörast otse Kose-Ristile kulgenud metsateed, mida kasutati intensiivselt veel siis, kui Urve Teeveer Kosel keskkoolis käis (1956-1960). Sealt sai vajadusel ka jalgi kodu poole tuldud. Talvel oli paras tegu, et Lööras jõest üle saada. Koolmekoht oli väga kiire vooluga, see sageli ei jäätunud üldse. Kohe selle kõrval olevat aga olnud sügav hauakoht.

Lõpetiseks veelkord Mahtra juurde tagasi tulles: emale meenus, et nad käisid perega Mahtras 1958 Mahtra sõja 100.juubelit puhul, mil seal peeti vabaõhuetendus Mahtra sõja teemal. Et päris suur osa publikust ei olnud etendust teiste peade tagant näinud, olevat publiku seas üks paras mahtra lahti läinud - maast oli rabatud suuri mättaid, loobitud nendega teisi inimesi, suur rüselus ja kaklus, nii et etendus oli tulnud lausa ära katkestada.

Kolmapäev, 4. veebruar 2009

Külaklatšist ja avaliku kirja kirjutamise tegelik tõde

Külaelu ja külajutud käivad kokku nagu sukk ja saabas. Seetõttu on mulle isegi poolnaljaga tehtud ettepanek, et külabloogis võiks olla eraldi rubriik "Külaklatš". See saab nüüd tehtud.

Esmalt õiendaksin ära ühe üsna vana asja. Nimelt olevat valla rahadega kaetud Vainu ja Kuusiku majapidamisteni viiv eratee. Vastus: see on VALE!
Selgitus: Kolu-Äksi tee on riigitee ja selle katmise musta kattega korraldas riigi Maanteeamet, mitte vald. Minu andmetel polnud tookord ka vallal teavet, et riigil on plaan Kolu-Äksi tee musta katte alla panna, sest tookord kogus vald hoolega infot külavanematelt nende kohtade kohta, kuhu oleks vaja tolmutõrjet teha - seda oleks siis vald samuti riigi Maanteeametilt tellinud.

Kõnealuste majapidamiste pererahvad tellisid ise oma kulu ja kirjadega materjali ja oma teeotsa teeparandustööd said tehtud oma jõududega. Meie tee oli näiteks nii kehvas seisus, et autost väljudes vihmaperioodil võis kindel olla, et vajud hüppeliigeseni püdela kruusa sisse. Linna tööle minnes tuli piinlikkusega saapaid helepruunist vedelast lagast puhastada, et inimese kombel välja näha :) Selle kuulujutu peale olid muide eriti solvunud (täpsustan igaks juhuks: solvunud muidugi naljaga pooleks, mitte siis päriselt solvunud) meie naabrid, sest ka naabripere sõidab seda teed mööda, me tegime tee paranduse kahasse ning esimestena läks just naabripere isiklik raha mängu :) Selle kuulujutu lõpetuseks mõni pilt ka 2007.a suvest.



Värskem jutt puudutab Harmi kooli saatusega seonduvat. Harmis paar nädalat tagasi toimunud ümarlaual tutvustas Habaja perearst avalikku kirja ning mainis seejuures, et kirja koostamisel konsulteeris ta juristiga. See põhjustas kohapeal valla poolt pahameelt, justkui tähendaks juristiga konsulteerimine sõja kuulutamist. Ja nüüd arvatakse, et see jurist, kes selle sõjapasuna puhumisele kaasa aitas, olen mina. Sellele arvamisele võib õli tulla valada ka artikkel tänases Harju Elus. Harju Elu ajakirjanik helistas eile mulle aga ilmselt vaid seetõttu, et Alansi-Kirivalla-Lutsu külade ajaveebis on Harmi kooli teemat kajastatud.

Minu panus kõnealuse kirja koostamisel on aga olematu. Ma nägin tol koosolekul proua Anne Ermelit teist korda elus, kuid ma ei ole temaga mitte kunagi omavahel ühtegi sõna vahetanud. Ma saan aru, et valla inimesi ärritab antud juhul ilmselt kõige rohkem teatav topeltmoraal - kuidas algatab sellise kampaania inimene, kes ise viis oma kolm last Kosele kooli?!

Sellegipoolest tahaks siinkohal öelda, et ei vald ega külaelanikud ei peaks kartma ei avalikke kirju ega selliseid allkirjade kogumise kampaaniaid. Nurga taga susimine ainult levitab negatiivset suhtumist, avalik kiri aga viib konflikti sellesse punkti, kus mõlemad pooled saavad oma seisukohti selgitada ning õhk loodetavasti klaarub. Kui ei ole just tegu mõne manipuleerijaga, kes ise intriigi tekitab ja endale sellisel viisil teed volikokku sillutada tahab, kuid ka sellisel juhul tuleb vallal oma tõde inimestele selgitada.

Mida ma aga oleks soovitanud, kui minu poole oleks pöördutud? Kuivõrd seda ajaveebi loeb vähemalt 1 külavanem veel, siis siinkohal minu õpetussõnad tulevasteks juhtudeks. Kõik vastused annab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus.

Sõltumata sellest, kuidas inimesed oma pöördumise pealkirjastavad, võib sisuliselt tegu olla kahe asjaga:
  • märgukirjaga: see on selline pöördumine, millega tehakse ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks või annab mingit muud teavet

  • selgitustaotlusega: see on niisugune pöördumine, milles isik taotleb asutuselt teavet, mille andmiseks on vajalik asutuse käsutuses oleva teabe analüüs, süntees või lisateabe kogumine (kui küsitakse lihtsalt mingi olemasoleva dokumendi väljastamist, on tegu teabenõudega) või kui inimene küsib selgitusi sellise seaduse või määruse kohta, mille see asutus on välja töötanud.

Harmi kooli toetuseks allkirjade kogumise kampaania probleem oli selles, et kirjas ei ole märgitud kirja koostajat. Ma ei kujuta ette, mis kaalutlustel proua Ermelit nõustanud jurist soovitas kirja koostaja nime ja kontaktid märkimata jätta. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus näeb ette, et kui kirja koostanud isikut ei ole võimalik kindlaks teha ja puuduvad kontaktandmed, siis võib jätta vastamata. Kusjuures - rõhk on sõnul "võib". Hea halduse põhimõte nõuab, et kohalikul omavalitsusel tuleb siiski pingutada ja püüda inimene välja selgitada. Antud juhul ütles proua Ermel avalikul koosolekul välja, et tema see oli, nii et vallal on vastamiskohustus.

Kui aga on tegu mõne nii tundliku teemaga, et keegi ei soovi end kirja algatajaks märkida, aga allkirju kogutakse märkimisväärne hulk, oleks hea halduse tavaga kooskõlas, kui vald küsimusega ikkagi tegeleks ja vastus esitatakse näiteks valla infolehes.

Sama seadus näeb ette, et sellistele pöördumistele tuleb vastata 30 päeva jooksul. Vajadusel saab tähtaega pikendada, kuid sellest tuleb inimesi teavitada. Vald peab kirja registreerima, see on omakorda jälgitav valla kodulehel olevas dokumendiregistris.

18.sajandi lõpu beebibuumi nimede edetabel

Väikeseks jätkuks eelmisele postitusele - 1760-1778 Alansil ja Kirivallas sündinud laste nimede edetabel (nimi, vajadusel tolleaegne kirjapilt ja mitmel korral seda nime pandi kõnealusel ajavahemikul)
1. Ann - 29
2. Ants (Hans) - 28
3. Jüri (Jürri) - 21
4. Mari (Marri) - 19
5.-6. Mai - 16
5.-6. Leenu või Leena (Leno) - 16
7. Madli (Madle) - 15
8. Krõõt - 14
9.-10. Mart - 11
9.-10. Anna (Anno) - 11
11. Jaan (Joan) - 9
12. Liisa (Liso) - 8
13. Juhan (Juhhan) - 7
14.-16. Tõnu (Tõnno) - 5
14.-16. Mihkel - 5
14.-16. Jaan (Joan) - 5
17. Triinu (Trino) - 4
18. -19. Indrek (Hirnik) - 3
18.-19. Kai
Vähemalt kahele lapsele pandi nimeks: Kristow, Maddis, Ewa, Mats, Josep, Peter, Karel, Eddo, Kert.
Järgnevad nimed olid haruldased, neid pandi ainult ühele lapsele: Marret, Siim, Mik, Neto, Ewert, Ado, Willem, Klaus, Mait, Jakob, Tomas, Truto, Ott, Peerend, Käert.
Muideks, see haruldase nimega Klaus sündis Alansi külas asunud Klaukse talu perepojaks. Täna on meil olemas alles Kirivalla külas Klaukse talu, mille nimi ilmselt siis sarnaselt Klausi või Nikolausi järgi tekkis, nagu ka Klaukse tänane peremees ise uurinud oli.
Nimede kirjapildi ja häälduse erinevuse kohta - võib-olla on seal miski muu põhjus, aga minu isiklik kogemus on see, et sakslased hääldavad sõnu teisiti ja kuulevad meie hääldust ka teisiti. Olles ise Saksamaal õppinud ja elanud, nägin, kui sageli pidi eesti tüdruk Karin seletama, et ta on siiski Karin, aga mitte Koorin; Taavi aga pidi seletama, et ta pole Toove.

Teisipäev, 3. veebruar 2009

Vanad kohanimed, pärandkultuur ja 18.saj teise poole "beebibuum"

Vaatasin ajavahemikul 1760-1778 Kirivallas ja Alansil registreeritud sünde. Et kild killu haaval infot kogudes selguks, mis ajast miski kohanimi pärineb või mis perioodil mingi nimi eksisteeris, kui sellist kohanimi täna enam ei eksisteeri. Maa-ameti pärandkultuuri registris on meil vanade talunimedena kirjas ainult Kääriotsa, Pärnamäe ja Seljamäe, aga ma ei usu, et need nüüd ainukesed on.

Eraldi küsimus on muidugi, kui vana peaks see kohanimi olema, et pärandkultuuri alla kuuluda. On olemas muidugi dokumente ka varasemast ajast, aga täna siis vaatluse all 1760-1778. Sellel ajavahemikul on nimetatud mitmeid talukohanimesid, mida ka täna tunneme, nagu Kirivallast: Hinnuhansu, Tõnikse, Kuusiku, Imuti, Klaokse, Hansuni (Hansu?), Koplimetsa (Koppli?)


Kirivallas oli kaks kõrtsu, Kuusikul ja Tallinn-Paide talitee äärde jääval Seljamäel, mille pererahvas II maailmasõja päevil vastavalt versioonile kas metsavendade või punaste poolt tapeti.

Alansi kohanimedest olid sel ajal kasutusel Otti, Tiidu, Jaagu, Vainu, Vana-Kubja, Virumäe (Wirro?).´Oli ka mitmeid teisi, mida me täna enam ei tea, nagu Alansil Klaukse, Sepa, Hansu jpt.

Hakkas silma, et ka Karla, Kanavere, Kurena ja Kuivajõe külades on mitmeid vanu nimesid tänapäevani kasutusel. Delfi regio abiga kontrollides leidsin tänaselt kaardilt üles: Raudsepa, Tündersepa, Hiiepere, Türgi, Tõnuküla, Pundi, Willamaa (vilama küla), Kirbu, Kaela, Soipilli (Soibli), Kõlli, Vetka, Kirimäe, Tehve.
Ja veel: Harmi mõisavallas oligi toona elutegevus põhiliselt vaid Alansil; Harmis oli mõni mõisatööline, Äksis kõrts, Lööras veskimölder ja Riidamäel ka kõrts. Habaja mõisavallas sama lugu, mõisa juures mõned inimesed, aga küla kui selline oli Kirivallas.

Alansi ja Kirivalla perede sünde jälgides loendasin ajavahemikel 1760-1778 kakssada kuuskümmendüheksa sündi! Mõni neist olid ka kaksikud, mistõttu lapsi sündis tegelikult pisut rohkemgi :) Eesti rahvastiku üldisest suurenemisest Põhjasõja järgsest 150 või 170 tuhandest kuni 1800 aastaks 500 tuhandeni vaata lähemalt siit.

Järgnevalt mõned väljavõtted, kust ilmneb ka, mis nimed siis nö moes olid ;-)

Kirriwalla

Saeskülla Hinrik ja Liso said poja Mardi, ristivanemad olid Jani Hans Kiriwallast, Käerti Hans Allandsilt ja Ann, Tõnno Simo Naene Kiriwallast

Hinno Hansu Joan ja Anno said poja Hansu, ristivanemad olid Uustallo Tõnno Kiriwallast, üks raskesti loetav tegelane Altharmi mõisast ja Kadri, Kubjas Jürri Naene Ojasult

Koppli Hans ja Mall said poja Hansu, ristivanemad olid Kõlli Hans Kuiwalt, Tabbase Jürri ibid, Marri, Klaukse Jürri tütar Kirriwallast

Saeskülla Hinrik ja Liso said poja Siimu, ristivanemad olid Tõnno Siim Kirriwallast, Kortso Ewert Moisast, Marri, Jani Hanso Naene

Kausi Joan ja Madle said poja Hansu, ristivanemad olid Jani Hans Kirriwallast, Tõnno Siim ibid, Madle, Kusiko Ewerti Naene

Hanso Jani Mart ja Ann said poja Joani, ristivanemad olid Tehkwa Jürri Habbaja Kubjas, Punti Joak Uemoisa Wall, Kaddri, Hinno Hanso Jürri Naene

Kusiko Kortso Ewert ja Madle said poja Mardi, ristivanemad olid Käri Mart Habbajalt, Mihkel Käri Marti sullane, Kaddri, Seljama Kortso Jürri Naene
Kausi Jani Hans ja Marri said tütre Leno, ristivanemad olid Pikkari Peerna Jürri Kurenalt, Krõõt, Klaokse Ado Naene Kirriwallast, Mai, Pikkari Peerna Jürri tütar

Joan, Hinno Hansu Joani poeg ja Ann said tütre Anno, ristivanemad olid Kortso Hindrike Karel Habbajalt, Trino, Koppli Hinriku Naene Kirriwallast, Ello, Kortso Hindrike Naene Habbajalt
Hanso Joan ja Mai said poja Hansu, ristivanemad olid Käeri Mart Habbajalt, Jürri, Habbaja Kubjas, Mai, Klaukse Tõnno Naene Kirriwallast




Allandsi

Wirro Mihkel ja Ello said poja Matsi, ristivanemad olid Mölder Hinrik Lörast, Tomas, Kirrikisanda sull., Marri, Wirro Matsi Naene

Tido Tõnno ja Leno said tütre Leno, ristivanemad olid Mihkel, Klaukse sullane Allandsilt, Ann, Jako Jürri Naene ibid, Marri, Waino Hanso Naene ibid.

Eeksi kortso Andres ja Madle said tütre Krõõda, ristivanemad olid Eeksi kortso Mihkel, Marri, Waino Hanso Naene, Marri, Löra Möldre Jürri Naene

Üllejoe Ado Joan ja Mai said tütre Anno, ristivanemad olid Wirro Mats Allandsilt, Ello, Wirro Mihkle Naene, Marri, Tiitro Jürri Naene Siugest

Hanso Tõnno Peerend ja Truto said tütre Krõõda, ristivanemad olid Wanna Kubja Mihkel Allandsilt, Ann, Jako Jüri Naene ibid, Mai, Tido Tõnno Naene ibid

Wanna Kubja Jürri sullane Jürri ja Marri said tütre Mai, ristivanemad olid Mikko Peter Kosselt, A.C. Schwabe, Leno, Hansu Klaokse lesk Allandsilt

Hanso Tõnno Peerend ja Truto said poja Mihkli, ristivanemad olid Käerti Hans Allandsilt, Jürri Moisa Kok, Kai, Wanna Kubja Mihkle Naene

Otti Jani sulane Tõnno ja Mai said tütre Madle, ristivanemad olid Waino Hanso Hinrik Allandsilt, Leno, Hanso Klaukse lesk ibid, Truto, Otti Jani Naene

Wanna Kubja Mihkle Sullane Jürri ja Trino said poja Hansu, ristivanemad olid Tarto Jago Joan Allandsilt, Immoti Hinrik Kirriwallast, Marri, Willemi Jürri Naene

Pilli Juhhani Sullane Hans ja Marri said tütre Liso, ristivanemad olid Wanna Kubja Jürri Allandsilt, Liso, Üllejoe Hanso Naene ibid, Mai, Klaukse Jani Naene ibid

Hanso Klaukse Joan ja Mai said poja Klausi, risti vanemad olid J.J.Jakobsohn, Wanna Kubja Jürri Allandsilt, Ann, Ukkerdi Jürri Naene Rawalt

Waino Hinrik ja Mai said tütre Anno, ristivanemad olid Otti Joan Allandsilt, Mai, Tido Tõnno Naene, Kert, Seppa Jani Naene

Jürri, Jago Jürri poeg ja Madle said tütre Madle, ristivanemad olid Jago Jürri Joan Allandsilt, Mai, Pawli Matsi Naene Karlast, Anno, Pawli Matsi Jani Naene ibid

Tido Ott ja Marri said poja Hansu, ristivanemad olid Wirro Mihkel Allandsilt, Tõnnokülla Joan Uemoisa Wall, Krõõt, Laasto Jürri Naene Orrust

Hanso Tõnno Peerendja Truto said tütre Truto, ristivanemad olid Sepa Jürri Joan Allandsilt, Mai, Tido Tõnno Naene, Madle, Otti Andrese lesk

Jago Jürri Joak ja Leno said tütre Mai, ristivanemad olid Kubias Tido Tõnno Allandsilt, Marri, Moisa Jani Naene Harmist, Anno, Kangro Jürri Jani Naene Allandsilt

Wirro Mihkel ja Anno said tütre Anni, ristivanemad olid Tido Jürri Allandsilt, Marri, Tido Hansu Naene, Anno, Otti Jani tüddruk

Allikas: Sünni-, abielu ja surmameetrika; EAA.1215.2.5; 1760-1778

Pühapäev, 1. veebruar 2009

Kus on Alansi ja Kirivalla kui muinaskülade hiied ja kergud?

Hiljutises Harju Elus kirjutati Tõdva arheoloogilistest leidudest üks huvitav artikkel, mistõttu lehitsesin taas kord Juhani koostatud Kõue ajaloo vihikuid ja tema kirjutisi Kõue külast kui muinaskülast)
Kujutis: Soometsa bloog.

Alansi ja Kirivalla on samuti muinasaegsed külad. Mis sellest tuleneb? Esialgu on mul ainult küsimused, seetõttu on vaja ennast jõudumööda teemasse sisse lugeda. Selleks esitan siinkohal nii endale kui ka teistele endasugustele kollanokkadele mõned tsitaadid Ahto Kaasiku artiklist "Ajaloolised looduslikud pühapaigad - väärtused looduse ja kultuuri piirimail."

"Hiied, pühad allikad, kivid ja teised ajaloolised looduslikud pühapaigad seovad meie kui põlisrahva ajaloolist mälu, kohapärimust, pärimuslikke tavasid, uskumusi ja loodushoidlikke väärtushinnanguid. Samuti hoiavad ja taasloovad need paigad kogukonna põlvkondadevahelist ühtsustunnet. Kaasaegses eesti kultuuris on sõna „hiis” saanud märgiks, mis tähistab sügavat ja põlist pühadust. Nii ehk teisiti kuuluvad hiied jt ajaloolised looduslikud pühapaigad lahutamatult põlisrahvaks ja eestlaseks olemise juurde, meie identiteeti."

"Ühendmälestiste iseloomulikumaks näiteks on hiied. Mõnel puhul kuni kümneid hektareid hõlmavad pühapaigad asuvad reeglina ajaloolise külasüdame läheduses, harvemini asustusest eemal soodes või laantes. Hiis võib asuda tasandikul või hõlmata kõrgendiku, oru, panga või väikese saare. Enamus hiitest asub siiki kõrgendikul (Kaasik, 1996, 407; Viires 2000, 64).
Hiies leidub reeglina eriliselt väärtustatud üksikmälestisi: pühi kive, allikaid, kalmeid, vanu tantsu- ja tulekohti, lohke ja eriliselt tähtsustatud puid või nende murdumisest jäänud kände ja tüvesid." (Kaasik, lk 6)

Väljamäel Alansi külas on põletusmatuse kalmekoht. Mitte kaugel sealt on Pikse mägi, kas võis ka sel mingi tähendus olla? Hakkas silma üks katkend Kunda hiiemäe kohta: "Kunda hiiemäe folkloristlikust eksperthinnangust (Hiiemäe, Remmel, Västrik 2006) nähtub, et mägi on selle kandi rahva ajalooline püha mägi, kus käidi jumalaid palumas ja kuhu maeti surnuid. Pandi tähele, et mäge tabab ühtelugu pikne. Varem laius mäel hiiemets ja asusid ohvrikivid." (Kaasik, lk 3)

Alansi Piksemägi fotol paremal servas näha, seal, kus see kivihunnik on. Vasakul kolme lipuvardaga Pitka memoriaal.

"Ühendmälestiseks võivad olla veel näiteks pühad ja puutumatud metsad ja salud ning samuti ristipuude kogumid. Ajaloolise Võrumaa piires säilinud ja matusekombestikuga seotud ristipuid eristab muudest pühapaikadest siiski oluliselt asjaolu, et neid on lubatud vigastada ristide lõikamisega (Kõivupuu 2003, 92). Ristipuud või ristipuumetsad asuvad reeglina kalmistutele suunduvate teede ääres. 2005. a. toimunud ristipuude ülevaatusel leiti 60 üksikut ristipuud või puuderühma ja 20 ristipuumetsa." (Kaasik, lk 6)

Alansi 1850.a kaardil, Tallinn-Paide taliteest Kuimetsa poole on kaardi peal Ristimänni heinamaa ja Ristimänni raba. Seal on muidugi ka kolme ristiga kivi, mis tähistab kolme mõisa piiride ristumiskohta, võib olla on Ristimänni nimi hoopis selle piirikiviga seotud, vt selle kohta ka siit.


"Eestis on teada üle 400 püha kivi, mida on kasutatud andide toomiseks, palvetamiseks, ravimiseks või muude taigade toimetamiseks. Suurem osa neist asuvad pärandmaastikel, osad lausa talude õues või aias. Pühad kivid on reeglina graniidist rändrahnud, teateid on vaid mõnest lubjakivist. Kivide kõrgus ulatub mitme meetrini ja läbimõõt mõnekümnest sentimeetrist kümnekonna meetrini. Enamus kive on siiski sellise kuju ja mõõtudega, mis lubavad sinna mugavalt ande või raviesemeid asetada. " (Kaasik, lk 6-7)



Alansi küla kultusekivi, pilt on tehtud 1.mail 2008. Sovhoosiajal on sinna kantud ohtralt igasugu kive, mistõttu ei õnnestunud meil selle kõige alt kultusekivi ära tunda, mida peaks iseloomustama lohukoht.

Artiklis kirjutati aga ka seda, et põhimõtteliselt eristab ajaloolist looduslikku pühapaika mistahes muust looduspaigast eeskätt vaimne kultuuripärand, mis muudab selle paiga meie jaoks tähenduslikuks ja väärtuslikuks. Sellest tulenevalt tuleks esmalt kõneleda meie külade vanemate inimestega, kes ehk omakorda mäletavad vanemate inimeste jutte ja mälestusi.


Ja last, but not least - õnneks on meie naabruskonnas inimesi, kes oskavad maastikku lugeda ja nn jõujooni ära tunda ja kelle abile saab loota :) Kirivalla osas oli juba Juhanil seisukoht Koplimetsa talukohas asuvast endisest jõukohast. Tamme-Eeri mälestuste järgi oli seal kunagine küla kiigeplats - nagu nüüd tarkust juurde sain, on see asjaolu üksnes kinnituseks :)

Kirivalla ja Alansi vastavalt 1696.a ja 17.saj lõpu kaartidel

22.jaanuari 2009 "Eesti Ekspressis" ilmus P.Erelti artikkel "Musta Surma ja nälja küüsis", kus on antud ülevaade Eestit läbi ajaloo tabanud suurtest katku- ja näljahädadest, kus surma sai lugematu arv inimesi. Kel endal ei seisa meeles, millal meie esivanematel head, millal halvad ajad olid, kunas must katk laastas, kunas ikaldus näljahäda kaasa tõi, nende jaoks annab see artikkel hea kokkuvõtte, mis loob ka vajaliku tausta vanade kaartide, hingeloenduste jms lahtimõtestamisel.

Kõige varasem seni leitud kaart Kirivalla küla kohta on pärit aastast 1696. Selle aja kohta kirjutatakse viidatud artiklis:
"1629. aastal Rootsi võimu alla saanud Eesti koges seejärel pikka rahu- ja ­hingetõmbeaega, mille vältel tabas maad 1657. aastal küll katk, ent pärast seda kasvas rahvaarv taas jõudsalt, ulatudes 1695. aastal 400 000 piirile. 17. sajandi lõpp tõi aga tõelise katastroo­fi. Aastatel 1695–97 tabas Põhja-Euroopat mitmel aastal järjest ikaldus, mida Eestis teatakse kui suurt näljaaega. See viis hauda umbes viiendiku Eesti elanikest ehk 70 000 – 75 000 inimest. Midagi nii hirmsat kui aastad 1694–96 ei oska tänapäeva põllumehed isegi ette kujutada. Christian Kelchi kroonika järgi oli terve 1694. aasta suvi külm ja vihmane, hein hävis, rukis ikaldus. Septembri öökülm hävitas odra, nisu, läätse, herne ja aedviljad. Juba oktoobri algul saabus talv käreda pakase, sügava lume, tuiskude ja tormidega, mis kestsid 1695. aasta märtsi lõpuni. Lumi sulas alles mai lõpuks, kõik tööd hilinesid ja viljasaak jäi väga väikeseks.Sügisel aga läks ilm ootamatult soojaks ning 1696. aasta veebruari algul hakkasid puud lehte minema ja sirelid õitsema. Kuid ega talv taeva jää – 7. märtsil tuli see suure külma ning rohke lumega. Kevadet polnud, suvi hilines ligi kaks kuud ning viljasaak jäi olematuks. Kõige hullem oligi seetõttu 1696/97. aasta talv, mida kirjeldab ilmekalt Kelchi kroonika: “Sel talvel jätsid paljud mehed maha oma naised, naised oma mehed, lapsed oma vanemad. Päeval ja öösel kuuldi nii linnades kui külades, nii küla- kui sõjateedel säärast häda- ja nälgakannatajate kaebekisa, et kividki oleksid pidanud kisendama.”"

Kirivalla ja Imuti külad (Kirriwall Byy, Immota Byy) 1696. EAA.1.2.C-IV-63
Loendatud on järgnevad majapidamised (eesnimed on ka olemas, aga nende väljalugemine on kaunis keerukas, mistõttu ma neid siia märkima ei hakanud):

Kopli
Warsame
Warsame
Sureperre
Trino
Wadda
Wadda
Hanso
Kahar
Sibbi
Wadda
Retsep
Seljame

"Kirriwall" külakeskus ei ole 17.sajandi lõpul sugugi seal, kus on see täna ja kus oli see ka muinasajal (vt järgmist pilti); 1696 oli seal hoopis suur welly ehk suur väli. Tookord asus külakeskus hoopis selle mäe otsas, kus täna Kääpa on majapidamine.



Eraldi küla oli "Immota byy", tänase Imuti talu (Roositalu) juures. Tänapäevalgi tuttavate kohanimedena leiab kaardilt Kaskevälja (kus on täna Kaskemäe majapidamine) ja Kuusikuvälja (tänase Kuusiku majapidamise kandis), kus oli ka tolle kaardi peal üks majake olemas.

Sarnane kaart on on Eesti Ajalooarhiivis ka Alansi küla kohta, aga dateeringuks on pakutud 17.sajandi lõpp.


Alansi küla 17.saj lõpp (Alant) EAA.1.2.C-IV-57

Alansi külakeskus on samas kus muinasajal (vt järgmist pilti) ja tänagi, kuid asustus oli kõvasti tihedam. Ka Lööra kuulus Alansi küla juurde ning kirjas on säärased majapidamised - 24 nimetust:


Lera
Knapa
Toma
Gennese
Ullego
Lene
Tobia
Neo
Neo
Tito
Tito
Otte
Retzep
Hanso
Lera
Herma
Kleitso
Henno
Ustallo
Klaso
Kubia
Hanso
Hanso
Wanno
Tänaseni olemas siis Otti, Tiidu, Kubia koha peal on Vanakupja talukoht. Kuigi Lööra (ka Lõõra) Uus-Harmi kõrvalmõisahoonena on hävinud, elab Lööra kui kohanimi edasi Lööra lillhernestele spetsialiseerunud talu ärinimes "Lööra Lilled".
Tolleaegsetest kohanimedest on tänaseni kasutusel Võtikmetsa, Aukemäe, Patermägi, kus asuvad sama- või sarnasenimelised majapidamised.
Ajalooarhiivis on hunnik materjale, millest saab meie kandi kohta tarkust juurde uurida ja teada näiteks seda, mis ajast millised talunimed pärit on; kuidas on meie külad erinevatel aegadel asustatud olnud.
Ajalooliste kaartide uurimine on omamoodi ajalooallikas - igale künkale ja metsatukale antud nimi viitab omakorda kunagi toimunule. Nii võib teha järeldusi, kuhu võidi matta katkuohvreid, kuhu lahinguis langenuid (varu aega ja loe selle kohta mõttega Juhani kirjutist Kääpa Kuusikust. Alansi küla 1850.a hiigelsuure kaardi pealt leidsin ühe kahtlase koha nimega "Todeskatko", "der Tod" on teatavasti saksa keeles surm, Todes on eesliide surma-, aga võimalik ka, et see tähendas vanas eesti keeles ka miskit hoopis muud).
Nii et ajaloolisi killukesi on loodetavasti tulevikus siin veel tulemas.