teisipäev, 30. detsember 2008

Habaja rahvatantsurühm 15. Intervjuu Aare ja Signe Viiraga


2006.a suvel Rakveres toimunud meeste tantsupeol jäid fotograafile silma Habaja nahkpüksid ja nende sees olev Aare Viira, nii et Aarest sai Postimehe kaanepoiss. 14.detsembril toimus Harmi mõisa saalis Habaja rahvatantsurühma 15.juubel, vaata väikest videolõiku Habaja segarühma esinemisest siit (soovitus: kliki "watch in high quality", muidu on väga ruutus, ja vaata kindlasti lõpuni, lõpp on äge) ja pildigaleriid siit.
Jõulu teisel pühal käisime naabritel Viiradel külas, vaatasime vanu albumeid ja rääkisime ligi kolm tundi sellest, kuidas üldse Habaja segarühm sündis, mis kõik on selle 15 aasta jooksul juhtunud, mis on tulevikuplaanid. Kindlasti on igal endisel ja praegusel tantsijal oma lugu ja omad mälestused, mismoodi tema jaoks asi alguse sai või mismoodi asjad arenensid. Alljärgnevalt pisike kokkuvõte huvitavamatest juhtumistest siiski vaid Aare ja Signe mälestuste järgi, sest antud ajaveeb keskendub vaid Alansi, Kirivalla ja Lutsu küladele ja külainimeste lugudele.


Habaja segarühm loodi 15a tagasi, kuidas üldse tekkis mõte luua rahvatantsurühm?
Signe: meie Kaarel oli koolipoiss ja Anne (Ermel) tegi siis Harmi koolis koolinoorte tantsurühma. Me läksime tantsupidu vaatama, istusime kellatorni juures idapoolses tribüünis, mis oli peatribüüni poolt vaadates kõige kaugem ots üldse. Meie istusime isaga aga meelega sinna. Ma ei tea üldse, mis tervel väljakul toimus, ma vaatasin ainult oma poega. Kui ilus see oli ja kui hästi minu poeg tantsis! Kui tulime tantsupeolt, süvenes mõte, et kui meie poeg nii hästi tantsib, ehk me ise ei ole kehvemad.
Aare: siis saigi vaikselt siin ja seal seda mõtet rääkima hakatud. Konkreetselt sai see mõte välja käidud siinsamas Alansil, tänase Väljamäe majapidamise juures oli üks üritus, tehti lõket ja mingi seltskond oli koos.
Signe: seal olid kõik hoos, jaa-jaa, teeme ära!
Aare: pärast muidugi selgus, et kõige kõvemad toetajad kadusid siiski vaikselt ära. Aga hakkas minema, tuli teisi juurdegi. Kõik olid kohalikud inimesed.

Mis neid inimesi motiveeris? 90ndate alguse ajad ei olnud ju lihtsad ajad?
Aare: võib-olla selles asi oligi. Rahareformist oli aasta möödas, asjad olid enam-vähem paika loksunud. Esimesel aastal seadsime eesmärgiks tantsupeole pääsemise. Legendaarne on esimene ülevaatus, kus hindajad nägid probleeme tantsuoskuses, aga: "see-eest vaata, millised mehed!".
Signe: Tänapäeval ei ole see ilmselt võimalik, et tantsupeo hooajal pannakse rühm kokku, minnakse tantsupeole ja saadaksegi tantsupeole.

Esimesel tantsupeol 1994:
mehed vasakult: Kalev Kõverjalg, Märt Maiberg, Jüri Kovalevski, Jaak Ermel, Andrus Aro, Aare Viira, Ants Aasmets, Toomas Salm
naised vasakult: Merike Liibert, Lea Maiberg, Galina Kovalevskaja, Ulvi Maspanov, Anne Ermel, Signe Viira, Õnne Aro, Marit Aasmets, Eve Salm

Kuidas te nii kiiresti rahvariided saite?
Signe: Anne oli juhendanud varem Habaja naisrühma, naiste riided olid olemas. Enamik naisi ostsid oma riided välja, käised tikiti ise. Meeste riided lasti teha, esimesed riided olid sinised. Tumesinised villased sukad, tumesinised püksid ja vatid. Punased vestid said tehtud eruopeade jaoks, nahkpüksid said tehtud veelgi hiljem.

Olen kuulnud, et Habaja rühm on kõvasti välismaal esinemas käinud?
Aare: Kohe järgmisel suvel oli europeade´i projekt, ehk siis üle Euroopa tantsurühmade festival.


Alumisel pildil Europeade Šveitsis.

Aare: Siis ei olnud ju inimestel niisuguseid võimalusi reisida.
Signe: esimene europeade toimus Hispaanias. Inimesed ei olnud eriti kuskil Lääne pool käinud. Kujutad ette, tollal bussiga sõita läbi terve Euroopa Hispaaniasse ja tagasi, see oli sel ajal ikka täiesti ennekuulmatu!
Aare: Rebane oli enne seda käinud 2 korda europeade´il ja oli selleks ajaks saanud vankri peale. Tookord Hispaaniasse läks juba 11 bussi, piirid olid vabaks läinud. Rebane saavutas selle, et terve väljakutäis oli eesti kava. Hiljem hakati osavõtjate arvu piirama. Teised riigid olid hakanud kaebama, et mis europeade, see on just nagu eesti-hispaania tantsupidu!
Europeade´ga kaasnes üks vahva asi - esinemine Tallinnas vanalinna päevadel. See oli justkui eelproov.



Europeade´i programm võimaldas turismi ka? Saite ikka näha ka teisi riike või oli üks kõva tantsimine ainult?
Signe: Rebane tegi programmi nii, et alati oli aega. Esimesed 3 reisi, kus ma käisin, meeldisid mulle tohutult - Hispaania, Itaalia, Šveits, seetõttu sai terve Euroopa läbi sõita, see oli lihtsalt super! Elamus oli juba sõita bussiga praamiga Rootsi, sealt sõita läbi Rootsi, Taani, Saksamaa. Juba suure laevaga sõitmine oli tookord elamus. Reis ikka maksis päris palju, umbes 4000 krooni, selleks korjati raha terve aasta. See kestis ka kolm nädalat, nädal sõiduks, nädal koha peal, nädal tagasisõiduks. Samas prooviti kokku hoida, kus vähegi võimalik. Meil oli võetud neljane kajut kaheksa inimese peale veealusel tekil, laev mürises, katsu magada! Tee peal sai aga magatud ka telkidega bensuka kõrval, keegi ära ka ei ajanud. Nüüd tundub täiesti uskumatu.



Milliseid eredamaid hetki meenub seoses nende reisidega?
Aare: Hispaania reisil oli meil bussiga paras jama, seal kaotasime kaks päeva. Taanis me ei saanud bussiga enam praami peale. Ma kauplesin ühe rekkamehega, kes aitas bussi aku ära laadida. Praami pealt maha tuli buss juba lükata. Hommikul lükkasime Kopenhagenis bussi uuesti käima. Juba kodust väljudes jäi buss nii kaua hiljaks, et me hakkasime juba kahtlema, kas me üldse laeva peale jõuame.


Vastutulevad autod vilgutasid, me ei saanud aru miks, sest bussil ei töötanud ükski andur. Siis selgus, et tagumine ots põles! Tuli politsei kohale ja hädaabi, tõmmati lindid ümber, buss veeti teelt ära mingile platsile. Kaks plikat, reisijuhid olid kaasas, kes ei osanud midagi teha. Kaks päeva molutasime, lõpuks helistasime kohvikust ise Eestisse (mobiile ju toona ei olnud veel). Bussifirma lubas, lubas, lõpuks ütes, et pange see buss põlema, on mul kasulikum. Siis orgunniti asja kohapeal ja saksast toodi generaator. Lõpuks kolmandal päeval oli nii kaugel, et saadi buss suure hädaga käima. Eriti üle 60 sõita ei saanud, iga natukese aja tagant tuli kuskile sisse pöörata ja vett peale kallata. Hispaaniasse venitasime ikka välja. Seal läks roolivõim. Seiklusi oli igasuguseid.
Signe: Me istusime tagapingil, see põrand läks tulikuumaks, kondikat ei olnud, isegi jalgu maha ei saanud panna, panime kotid ja jalad kottide peale.
Aare: Järgmise reisiga oli ka jama, Eestis juhtis bussijuht tähelepanu sellele, et Kesk-Euroopas olid sellised üleujutused, et liiklus oli ka kohati suletud. Otsustasime viimasel hetkel minna praamiga, aga tookord ei käinud praamid iga päev. Nii läksime kellegi juurde Kaberneeme telkide ja kogu kraamiga ja olime poolteist päeva seal!

Signe: iga kemmerg oli selline avastusretk - kust vesi tuleb, kust stardib automaatika. Kuidas avaneb uks, kui linki pole, kuidas üldse peenest kemmergust välja saada, kui uks on puhas elektroonikavärk.

Signe: Prahas käisime restoranis "Šveigi juures", sel reisil oli meil kaasas Reinu tuttav pillimees Aasakas. Seal Šveigis sai restoranis tellida hapendatud sardelle - mingis purgis ujusid jubedad ollused! Aasakal oli vaja ikka see pull ära teha ja need hapendatud sardellid ära proovida. Ära ta sõi selle, aga pillimees oli pärast mõneks ajaks rivist täitsa väljas.

Aare: kui teist korda olime Prahas ja Šveigis käisime, näitasime neile pilti eelmise aasta reisist. Eks me tegime seal pulli ka, laulsime ja siis nad lubasid meil seina peale kirjutada Habaja RRS nime. Sama seina peale oli kirjutanud ka Lennart Meri. Kui satute Prahasse Šveigi juurde, siis vaadake! Eks see oli ikka paras tükk sebimist, ega see lihtsalt ei käinud.




Aare: Hispaanias oli meil ööbimiskohas taldadega wc-sse oli veetud dušš, see oli üldse ainuke võimalus end pesta ja samas ainuke võimalus kemmergus käia, kaks ühes. Kujutad ette, tuled esinemast, nahk läbimärg ja ise üleni tolmune, lähed wc-sse, et enne pesu veel hädal käia, kui teisel tuleb mõte dušsi alla minna! Keeras väljast vee, kuuled halba ennustavat kriuksatust, ja teine sai tsahhh jääkülma vett peale! Hispaanias oli see nagu vene värk.


Aare: Šveitsi reisi puhul - Rebane oli enne hoiatanud, et üle mägede ei tohi minna, andnud vastavad juhised, kust kaudu sõita. Inimesed aga hakkasid sõna võtma, et kiirtee kemmerguid nähtud küll ja lähme ikka vaatame Alpi mägesid. Bussijuht vaeseke polnud ka kunagi mägedes käinud, ei osanud ka vastu väita midagi. Bussil ei olnud aga niisugustele mägedele vastavaid pidureid! 2000 meetri kõrgusel oli osa inimesi näost sõna otseses mõttes täiesti rohelised. Keegi istus vahekäiku maha, ei julgenud kuskile vaadata, kui teised lõõpisid autovrakkidest kuristikus. Bussijuhil oli lõug krampis ja kui ühe vaateplatvormi juures peatus tehti, selgus, et ühe laagri juurest tilgub õli... Laupäeval remonditöökodadesse helistamisel paluti lahkesti esmaspäeval alles uuesti ühendust võtta.


Aare: Prantsusmaal oli repertuaaris kepitants. Sellega on saanud mitu korda nalja. Ükskord oli tantsupeol, kui oli koos Kapakuga, Leida tuli minu juurde salaja ja palus abi. Ta ütles, et ei julge enda omadele kõssatagi, et kepid jäid koju! Läksime Narva maantee kodutarbe poodi, endal olid rahvariided seljas, esinemine pidi kohe hakkama. Seal olid väiksed lasterehad, mis olid täiesti kasutatavad. Muruluuad lasin otsast ära kruvida, see oli siin Eestis. Prantsusmaal oli sama jama, ka polnud keppe kaasas. Läksime igavesti suurde marketisse, sobivad harjavarred olid täiesti müügil. Enne kassat oli pildiraami töökoda. Ega nad seal peale prantsuse keele muud ei rääkinud, kuid käte-jalgadega saime enam-vähem selgeks tehtud, et vaja hari ära võtta ja keskelt pooleks lasta. Kassapidajal olid aga silmad krõllis - juppe oli kõvasti rohkem, pooltel oli ribakood ja pooltel mitte. Selline triangel!
Kuidas europeade´i kultuuriprogramm oli, kes seda korraldas? Vaatan, et olete käinud siin härjavõitlust vaatamas ja puha.

Aare: iga rühma juurde oli määratud üks kontaktisik, kes kõike korraldas. Talle sai öelda soovid ja võimalust mööda ta ikka arvestas sellega.
Signe: Itaalias oli meil kena itaalia noorik kontaktisikuks. Mehed hakkasid peale ajama, et lähme martini tehasesse ekskursioonile ja ta organiseeriski selle!

Albumites võib näha tohutult palju kauneid kohti, mida teil oli võimalik nende reiside käigus külastada, olgu siin paar pilti Veneetsiast ära toodud.



Pilte on teil aastatega kogunenud mitu-mitu albumitäit. Kes teil põhiline pildistaja oli?
Signe: Pilte tehti sadade kaupa, alati oli traditsioon, et peale reisi tuldi meil uuesti kokku, siis oli suur piltide vaatamine ja tellimine.

Kuidas toimus ühinemine Kapakuga?
Aare: See toimus kuidagi töö käigus. Leida (Tiis) oli meie juhendaja. Peale üht järjekordset tantsupidu ei olnud ei Kapakus ega Habajal kaheksat paari välja panna. Kats (Kadri Tiis, Leida minia) hakkas tasapisi ka Leidaga koos trennis käima. Ma käisin tal seal Uuemõisas alati järel. Siis tegid nad ettepaneku, et üks teeb ühe trenni ja teine teise. Ja et kummaski rühmas pole kaheksat paari koos, et võiks treenida ka koos. See oli peale teist ja enne kolmandat tantsupidu.

Saksamaa europeade´il käisime eraldi rühmadena, Taanis käisime aga koos. Nii see vaikselt läks. Ilma suure arutluse või rahvahääletusega. Ühel hetkel Leida taandus, siis sai tehtud Katsiga ametlik leping, et ta hakkab Habaja juhendajaks.

Nüüd on Kapak otsustanud, et Kapak ei jätka enam liitrühmana, koos Habajaga, vaid üksinda Kapakuna ning senised Habaja tantsijad on nüüd lihtsalt Kapaku tantsijad. Seda on nad põhjendanud mulle sellega, et meil on praegu kahe rühma peale 8-10 paari ning kahte eraldi rühma ei ole võimalik tantsupeole välja panna.

Signe: ühised trennid hakkasid millalgi pärast eelmist ja enne 2004.a tantsupidu. 2004.a tantsupeol käidi kahe eraldi rühmaga, mis oli võimalik ainult seetõttu, et Kats sai mõned endised Kose noorterühma tantsijad kampa.


Pilt 2004.a tantsupeost. Punaste vestidega mehed ja punaste peakatetega naised on Habaja tantsijad.
Esimene rida vasakult: Tõnno Tiis, Rein Hordo, Jaak Kõiva, Heiki Valliste, Andrus Padar, Tiit Jõgisoo, Aare Viira, Joonas Urgas, Tõnis Kristal, Kaspar Kärner
Keskel: Pille Tiis, Annely Hordo, Laura Salumaa, Marika Sõrmus, Monika Mikiver, Ave Murutalu, Tiia Karron, Signe Viira, Kristi Kõiva, Kätlin Voolrand, Piret Eeron, Marina Kuuseoja, Kristel Peel
Taga: Märt Rusi, Erika Suvi, Andrus Aro, Õnne Aro, Mikk Altmets, järgmised kaks inimest on külalispaar Keikalist, Edik Jakimovitš, Ruve Rebane

Mis saab Habaja Rahvatantsu- ja Rahvamuusika Seltsist?
Aare: vallale olen olukorrast teatanud. Valla toetus on olemas, et Habaja RRS jätkaks.
Signe: hetkel ei ole tantsijaid, ega siis rühma ei pea likvideerima. Rahvariided on olemas. Habaja RRS ei pea ära lõpetama, kui momendil ei ole inimesi. Asi tuleb uuesti üles ehitada. Ega elu selle pärast seisma ei jää. Poole hooaja pealt, eriti tantsupeo hooajal ei ole võimalik uut rühma käivitada.
Aare: Poole hooaja pealt ei hakka ma ka Habaja rühmale kuuluvaid riideid välja nõudma. Las suvel toimub tantsupidu ära, seejärel kogume Habaja riided kokku ning vaatame, mis edasi saab, kuidas me saame kokku rühma tantsijaid ja kuidas me saame uue juhendaja. Elame, näeme!

esmaspäev, 29. detsember 2008

Kihnu Virve pereansambel Kuimetsa rahvamajas


Pilt veebist.
Alansilt 15 minuti autosõidu kaugusel asub Kuimetsa, kus mõni aasta tagasi renoveeriti Kuimetsa rahvamaja. Täna õhtul esines seal täissaalile Kihnu Virve pereansambel. Kui ma arvasin, et ees ootab õhtu melanhoolsete merelaulude saatel, siis ma eksisin koledal kombel. Virve laulis oma pereansambliga väga särtsakaid lugusid, vahele rääkisid lustakaid seiklusi oma eluteelt nii värvikalt, et nii mõnigi pühkis naerupisaraid. Mõnel oli aga raskusi kihnu keelest arusaamisel :) Kel tulevikus peaks terendama silmapiiril võimalus Kihnu Virvet kuulama minna - ärge laske võimalust käest! Vot sellised naised, et rahvas olekski jäänud neid tagasi plaksutama :)

Mõni sõna ka rahvamajast. Seal on vahel mõni kontsert, mõni tantsuõhtu. Seal käib vana-baskini teater oma tuuridel. Üldiselt pidid sellised suured üritused minema alati täismajale.

Rahvamajas pakutakse ka mitmeid kursusi, Habaja naised pidid käima seal laindäänsi tegemas, aga seal on ka oma rahvatantsurühmad ja jaanuarist alustab peotantsurühm. Isegi oma näitering tegutseb seal! Olekski patt, kui oleks teisiti, arvestades rahvamaja saali ja suurt lava.



Andruse tädi, kes Kuimetsas elab, kinnitas, et kuimetsakate elu on peale rahvamaja renoveerimist küll märksa seltskondlikum ja lõbusam. Kuimetsa rahvamaja on ka meie kandi rahva jaoks täiesti mõistlikus kauguses. Kahjuks ei ole rahvamajal oma kodulehte, mille linki siia üles panna. Seetõttu loe aeg-ajalt Kaiu valla kodukal uudiseid või käi Habaja poes - Kuimetsa rahvamaja teatrietenduste või kontserdite reklaamid on tavapäraselt nii varakult üleval, et jõuab ilusti enda plaane seada :)
PS: loe siit väga põnevat artiklit Kuimetsa ligidal asuva karstiala (Iida urked) ja sellega seotud legendide kohta! Panen selle lingi ka vaatamisväärsuste loetellu.

Voldemar Panso juured Ojasool ja Harmis

Jõuluõhtul näitas ema mulle Voldemar Panso päevaraamatut, kus on kirjas:

"5.jaanuar 1934

Eile õhtul andis isa mulle ühe sedeli millele oli tähendatud järgmiselt:

Hans Panso, sündinud Ojasool 26.jaanuaril 1845.a

Ewa Panso (sündinud Miilmann), sündinud Harmis 2.detsembril 1852. Hingekirjas Juuru koguduses."

/Voldemar Panso Päevaraamat 1931-1946, lk 134/

Ehk teisisõnu, Voldemar Panso isapoolsed vanavanemad on siitkandist. Sündide registrist leidsin Hans Panso täiesti üles, vt alt teine nimi. Hansu isa oli Tõnso (talu?) Jürri Panso ja ema oli Madli.



Need andmed pärit SAAGA andmebaasist.


Tõnsu talu Ojasool, pilt Maa-ametist.

pühapäev, 28. detsember 2008

Rohelise kaustiku saladus

Eile õhtul helistas mulle naabrimees Aare Viira, kes oli äsja lugenud postitust külaelust 60ndatel, kus ma märkisin muuhulgas, et ma ei oska seletada asjaolu, miks Habaja sovhoosi II brigaadi päevik on Vainu talus. Aare, kes 60ndatel oli ise küll alles poisike (millalgi enne taasiseseisvumist oli Aare ise muide Habaja sovhoosi direktor), pakkus mulle muheleval toonil välja mitu versiooni.

1. II brigaadi brigadir oli vana Lepp, kelle eesnime Aare ei teadnud, sest teda just nii kutsutigi. Vana Lepp elas Vainu talu vastas Sopi talus, ta olnud igavesti suur mees ja kihutanud troskaga mööda küla ringi. Vana Lepp olnud suur nalja- ja natuke ka napsumees. Ehk tuli ta mõnel õhtul Eki (minu vanaisa hüüdnimi) juurde lobisema ja unustas kaustiku. Et kaustik oli samasugune roheline, nagu tollal ilmselt igas majapidamises kasutusel olid, pani Eki ilmselt selle kaustiku sahtlisse, kuhu see ka jäi.

2. Vanasti oli Vainu õue peal kohalike sovhoositööliste toitlustamine. Vana talli varemete juures olid suured supikatlad ja seal käidi lõunal. Aarel endalgi oli meeles, kui ta poisikesena käis kartuleid panemas, kuidas siis lõunaks Vainu õuel suppi söödi. Ehk unustas ta siis selle päeviku maha.

Leidsin selle kohta ka ühe pildi, kus vanaema Ly suppi kallab.

3. 60ndate teises pooles hakati taaselustama Äksi pasunakoori. Proovid toimusid Äksis varumiskontori ruumides, kuid mõned proovid olid toimunud ka Vainul, kus elas poiste õpetaja Eki. Vana Lepa pojad Ahti ja Mati käisid mõlemad pasunakooris, ilmselt oli ka nende isa huvitatud ja käis seetõttu Vainul.


Pildil Eki (Edgar Teeveer) trompetiga teiste puhkpillide taustal. Eki mängis trompetit ja oli ka dirigent.

Aare seletas veel, et tol ajal oli Habaja sovhoosis kaks brigaadi, kes tegutsesid erinevates piirkondades. Üks brigadir oli vana Lepp, teine aga Uustalu Eeri. Viimane on olnud üsna kindlalt peakangelanna abikaasa prototüübiks Stella Noode traagilises autobiograafilises teoses "Tagasi koju".

Praegu umbes 80.aastane Stella Noode on kirjutanud kaks raamatut, mida soovitan kindlasti lugeda kõigil, kellele pakub huvi mõelda, kuidas oli seltsielu Äksi kandis vabariigi ajal, kuidas oli sõjaaeg, mida tõi kaasa nõukogude aeg. Eriti hästi on õnnestunud esimene raamat "Varastatud õnn", mis meenutas mulle natuke raamatut "Tuulest viidud". Pealtegelane oli sama kange naine ja sama sügavalt kiindunud ühte mehesse. Keda love-story külmaks jätab, saab siiski teada Äksi seltsielust, näidenditest, mida rahvamajas lavastati, pidudest, aga ka sõja algusest ning isegi Tallinna pommitamisest. Selle raamatu järg "Tagasi koju" oli minu meelest kirjanduslikult nõrgem. Ääretult sünge, must, masendav, traagiline. Aga peategelase väga raskete probleemide kõrval on näha sõjajärgset elu ka laiemalt riigis.



Kuigi Stella Noode on väitnud, et konkreetseid inimesi raamatutegelaste tagant ei ole mõtet otsida (vt intervjuud Stella Noodega siit), on vanemad külaelanikud vastupidisel seisukorral. Peale "Tagasi koju" ilmumist oli üks inimene, kes oli omal ajal Harmi kooliga seotud, lubanud raamatu autori lausa kohtusse kaevata.

Järg Vainu talu rahva loole

Jõulude aeg on ikka natuke hingede aeg, kus käiakse sugulaste haudadel ja mõeldakse ka lahkunutele. Jõuluõhtul pinnisin oma ema ja uurisin Vainu talu rahva edasise saatuse kohta (teema algus on siin). Eelmine selleteemaline postitus lõppes selle koha peal, et vanaisa isa Daniel oli seitsme lapsega lesk, kui ta abiellus uuesti ning sai veel neli last. Mis neist sai ja kas kogu sellest jõugust elab veel järeltulijaid siinmail? Järgnevalt siis vanaisa õdede-vendade saatusest väike ülevaade.

Henriettet mäletan mina lapsepõlvest tädi Ettina seetõttu, et ta saatis mulle enda kootud kleidikesi, kui ma üsna pisike titt olin. Tema kootud riided olid nii ilusa mustriga, et mäletan seda emotsiooni senini. Ta meisterdas ka postkaartidest karpe, mis on meil tänini kasutusel. Omal ajal olid Vainu tubade seintel ka Etti tehtud väga kihvtid seinavaibad, sinise tähistaeva ja karvaste karumõmmidega, iga tegelaskuju erinevast materjalist, mis mulle väikse lapsena väga hästi meeldisid. Etti elas Kuimetsas ning tal oli kolm last, kelllel omakorda mitu last. Mina mäletan oma lapsepõlvest hästi Etti tütart Illa Aidamad, kes elas Äksis lipuvabriku kõrval selles pisikeses puidust majakeses ja kelle juures me alati teed joomas käisime, kui bussiga linna minek oli. Etti järeltulijaid elab Äksis ja üks lapselapselaps elab Kirivalla külas - see on meie Joel :)

Aliide oli olnud usklik, Kuivajõe külas olnud mingi usulahk. Ta elas põhiliselt Kaukaasias ning lapsi tal ei olnud.

Valentine (Vally) abiellus Anton Niidasega. Mingi aeg elasid nad Vainu õue peal kunagi olnud saunas, siis ehitasid aga omale maja, mida täna tuntakse Alansil Kopliotsa majapidamisena (varasematel kaartidel võib kanda ka Niidase nime). Lapsi neil ei olnud.

Rudolf Teewert abiellus Anniga Koselt. Nad elasid Voosimäel ning neil olid kaksikud Evi ja Einar. Voosimäe kohta on Daniel Teeveeri testamendis kirjutatud: "Minu kõige vanem poeg Rudolf on saanud minult enne selle testamendi tegemist pärisomanduseks "Voosimäe" talu, mis minu talust eraldatud ja ristikividega märgitud ning on juba tema kasutada." Evi ja Einar lõpetasid küll Harmi kooli, aga seejärel millalgi müüdi Voosimäe maha.

Tütar Salme oli surnud ja tütar Elviine suri 17.a vanuselt, nagu eelmise postituse juures olnud pildilt näha võis.

Poeg Kristjan sai surma vabadussõjas, tema nimi on koos paljude teiste kohalike meeste nimedega Kose surnuaias oleval mälestusmärgil.


Poeg Johannes sai surma II maailmasõjas, Sõrve säärel toimunud lahingus. Tema nimi on koos mitme teise kohaliku mehe nimega mälestusmärgil, mis seisab Habaja mõisa ees.
Johannesest on ainuke pilt, kus ta poisikesena osales juba kohalikus orkestris.

Johannes on minu teada esimeses reas parealt neljas.

Poeg Oskar abiellus Koplimetsa talust Kirivalla külast pärit Benita Soonega, kes oli kahe pojaga leseks jäänud 1941 suvel: "Sellel ajal lasksid venelased iga päev maha inimesi, keda kätte said. Ojasool lasksid maha August Soone, Eduard Abramsi, Heinrich Pärna, Anton Liivandi ..." (Tamme-Eeri mälestustest). "Hea seltskonnategelane oli meierei raamatupidaja Benita Soone. Ta oli näidendite etteütleja, deklameerija ja naiskodukaitse liige." Benita järeltulijad omavad kinnistuid Alansi külas ning poeg Rein elab suviti Ojasool.

Tütar Anette (Neta) abiellus Hugo Vahtolaga, kes oli Tamme-Eeri tädipoeg. Tamme-Eeri mälestustes: "Kirimäe (Kuivajõe küla) perenaisel Liisul ja permees Jüril (Jürgenson) oli kolm poega: Rudolf, Hugo ja Oskar. Poeg Hugol, eestistastud nimega Vahtola ja Anetel oli kolm poega: Rein, Ants ja Toomas." Neta järeltulijaid siinkandis ei ela.

Noorim poeg Edgar (Eki) abiellus Aliide Telliskiviga (s Kalju), kes oli väikse tütrega lesk. Eki ja Ly ning Oskari ja Benita laulatus toimus samal päeval, juulis 1946.. Eki lapsendas väikese tüdruku, kellest sai kunagi hiljem minu ema. Minu lapsepõlvesuved möödusid Vainul ning juba väikse lapsena teadsin, et siia ma kunagi elama kolin :)

Pildil paremal allakirjutanu koos lapsepõlvesõbra naabripoiss Aloga.

teisipäev, 23. detsember 2008

Jõul

Rahulikke jõulupühi, kallid Alansi, Kirivalla ja Lutsu küla inimesed!
Parimad soovid ka meie sõpradele, kes tavatsevad selle ajaveebi kaudu meie toimetamisel silma peal hoida ja meile kaasa elada!









Pildid on skännitud, kunagi on keegi need saatnud Vainu omaaegsele pererahvale :)

pühapäev, 21. detsember 2008

Külaelu argipäev 60ndatel

Kui minu põlvkonnale ja minust noorematele kangastub märksõnaga 60ndad biitlid ja rock´n roll, minikleidid ja sellega seonduv ajastule omane glamuur, siis maaelu argipäev 60ndatel Habaja sovhoosi töölistel oli miskit muud.

Ma ei kujuta ette, mis asjaoludel on meie majas Habaja sovhoosi II brigaadi kaustik, aga selle ma pühade-eelse suurpuhastuse käigus avastasin. Mõned väljavõtted:

1963

29.dets
Tamm Harald vedas puid metsast välja 1 km 18m3 (loe:kuupmeetrit)

1964

30.dets

Tamm Harald vedas puid metsast välja 1 km 18 m3 ja raius külmand sõnnikut lahti 4m3
Tamm Laine - " - 2m3
Kruusma Elvi - " - 2 m3
Kristal Armilde - " - 1 m3
Aidama Ilmi - " - 1 m3

13.märts

Aidama Ilmi vedas heinu Harmi talli 2,5km 9 ts
Randle August vedas värava puid 5,5 km 2,5 m3
Kruusma Elvi - " - 2,5 m3
Lepp Aliide loopis sõnnikut ette 20ts ja vedas laotamisega 1,5km 20 ts

1.aug

Lepp Aliide kõblas kaalikaid, tugev rohi 300m
Saadi Ida -" - 500m
Kruusma Elvi - " - 500m
Kristal Armilde - " - 500m
Lepp Matti ja Volmerson Juhan - vedasid väravaid traktoriga 3,5 km 72 paari

3.aug

Lepp Matti vedas heina 1,5km 18ts ja hangus koormasse 40 ts
Hermans Linda, Lillend Tiit, Teeveer Aliide ja Salupõld Maire võtsid virnal vastu põlluheina 50 ts



Minu vanaema Aliide Teeveer on oma töö eraldi märkmikku märkinud, mõned väljavõtted:

märts 1965
10.03 lehmi ajasime Habajale ja Habajalt mullikaid Ojasoole
11.03 2 koormat silo Rehele 1200 kg
13.03 2 koormat suhkrupeeti Rehele
15.03 2 koormat silo Lööra
16.03 1 koorem silo ja teine peeti Lööra
17.03 2 x silo Lööra
22.03 sõnnikuvedu (kolmekesi)
23.03 sõnnikuvedu (kahekesi Lillendiga)
24.03 sõnnikuvedu (üksinda)
25.03 porgandeid valimas
26.03 1 kord silo ja 1 kord naerid
27.03 5 koormat sõnnikut
29.03 sõnnikuvedu 7 koormat
30.03 7 koormat igaüks, Lillend 2 koormat vähem
31.03 6 koormat sõnnikut

aprill 1965
1.04 Harmi kooli puid vedamas traktoriga 38 ruumi. Loopisime peale mina, Asta ja Helmet.
2.04 Ei käinud tööl, oli traktorite ülevaatus. Asta ka ei käinud tööl, käis linnas Lepa lõnga müümas.
3.04 Loopisime 56m puid peale Asta ja Helmetiga
4.04 laadisime puid peale Ly-Helmet-Asta
5.04 laadisime puid 49m Ly-Asta-Helmet
6.04 Valisime Astaga kartuleid (ühe palju)
7.04 koristasime küüni ja valisime kartuleid (Liine-Linda-Asta-Ly)
8.04 valisime kartuleid (Liine-Ly-Asta-Linda-Meliide)
9.04 - " -
10.04 kartuli valimine Ly-Meliide-Hilda - Linda. Asta oli see päev kodus, saunapäev.
12.04 valisime Ly-Linda-Hilda-Asta
13.04 Valisime kartuleid Ly-Asta-Linda-Meliide-Hilda-Liivi
14.04 Valisime kartuleid Ojasool Linda-Asta-Ly
15.04 Valisime kartuleid Alansil pärast vedasime Ly-Linda-Asta
16.04 Valisime kartuleid Ojasool, Asta ajas natukene kuhja mulda ja oli Lööra laudas
17.04 laupäev ei olnud tööl. Asta tegi sauna ei olnud ka tööl
19.04 vedasime traktoriga kartuleid 2x Laine-Laine-Ly
20.04 Ajasin kuhja mulda ära
21.04 Valisime kartuleid
22.04 Valisime kartuleid
23.04 Valisime kartuleid (Asta oli ka 3 tundi, siis läks Kosele, siis jäin üksinda)
Laupäev 24.04 valisin üksinda ja tegin veerand kuhja lahti
26.04 Valisin kartuleid Astaga
27.04 Valisin kartuleid Milde-Asta-Ly
28.04 Valisin kartuleid Milde-Asta-Ly. Asta läks varem ära, Habajal öövalves veel õhtul
29.04 Valisin kartuleid üksinda. Asta oli kodus, oli öösel öövalves. Milde müüb vasikat ja oli öösel sünnipäeval.
30.04 olin kodus. Asta oli ka kodus. Oli mai laupäev

Mai
3.05 Vedasime lämmastikku Aama küünist ja pärast külisime Rõudema põllule 11 kt Astaga kahekesi
4.05 Valisime kartuleid Astaga ühepalju
5.05 Valisime kartuleid ja vedasime põhku ja põletasime siloaugu juures
6.05 sündis vasikas, tööl ei olnud
7.05 panime kartuleid
8.05 külisime väetist 9,5 lt kahekesi Astaga
10.05 valisime Astaga kartuleid
11.05 olin Kirivallas tööl, sorteerisime kartulit
12.05 olin Kirivallas tööl, sorteerisin
13.05 vedasin sõnnikut üksinda
14.05 vedasin sõnnikut Juulaga (?)
15.05 sorteerimas kartulit
17.05 vedasime lehma laudast paska Liinega
19.05 sorteerisin kartulit
20.05 -"-
21.05 olin haige
22.05 olin haige
24.05 sorteerisin kartulit
26.05 purustasin väetist
27.05 vedasin paska lehmalaudas
28.05 vedasin sõnnikut 16 koormat kella poole kaheksani
29.05 vedasin lehma laudast paska

juuni
1.06 vedasin lehma laudast paska
4.06 väetist vedasin
5.06 sorteeri peal
14.06 vedasin sõnnikut
15.06 Alansil rohimine
16.06.-23.06 sama
24.06 rohisin oma vagu
25.06 niitsime tee ääri
26.06 Kirivallas rohimas
28.06 Kirivallas rohimas
30.06 külisime kunstväetist

juuli
1.07 rohisime 4 vagu
2.07 rohisime 3 vagu
3.07 rohisime 1 vagu
05.07 rohisime oma tükki

september
1.09 kunstväetise külv
2.09 kunstväetise külv
3.09 kivivedu Kuusikult 7,5 tonni
4.09 Koplimetsa riisete (?) vedu
6.09 asendasin karjakut
7.09 põhukuhjas
8.09 Maretiga vedasime hobusega puid
9.09 kunstväetise külv
10.09 kunstväetise külv
10.09 kuhja tegemine
11.09 traktoriga puude vedu
13.09 traktoriga puude vedu
14.09 külisime kunstväetist
15.09 Virumäe põhukuhjas
16.09 Virumäe põhukuhjas

oktoober
11.10 enne lõunat sorteeri peal ja pärast võtsime kambas kartuleid 9 kasti
12.10 enne lõunat võtsime kartuleid 14 kasti Lindaga (27 kokku) ja 4-10 olime kartuli sorteeri peal
13.10 kartuleid 16 kasti
14.10 kartulid noppinud 12 kasti (24 Maretiga) ja peale lõunat ajasin kaera laiali
15.10 peedipõllul (lubati 5 rbl)
16.10 herne masindamine
18.10 herne masinas
19.10 kiskusin kaalikaid
20.10 käisin Kosel
21.10 panime peetisi korda peedipõllul
22.10 sorteerisime kartuleid
23.10 linnas
25.10 loopisime kaalikaid siloauku ja kartuleid sorteerisime
27.10 panin riiseid peale
28.10 - " -
29.10 loopisin kaalikaid
30.10 - " -

november
1.11 kapsaid Habajal
3.-5.11 sama
6.11 kapsaid Ojasool
9.11 kapsas ja põhuvedu Habajal
10.11 masindame härjapea seemet
11.11 ristikuseeme
13.-18.11 kodus haige
19.11 masindus härjapea seeme
20.11 - " -
22.11 sõnnikuvedu kartulikuhjadele Siimu tallist
23.11 purustasin seemet
24.11 purustasin seemet
25.11 sõnnikuvedu Ritlelt
26.11 - " -
27.11 lõssi vedu Äksist Kuusikule
28.11 kaalikavedu karjalauta
29.11 kütsin tuba
31.11 panime seemet kotti

detsember
3.12 vedasin heinu ja silo
4.12 kartuleid valisime

jaanuar 1966
6.01 jahvatasime heina jahu
7.01 vedasin turvast 2x Kuusiku
8.01 raiusin siloauku lahti ja vedasime 6x
10.01 heina jahu jahvatasin
11.01 purustasime turvast
12.01 purustasime turvast (nahk oli nii märg - kiire töö) ja vedasime 2 k põhku
13.01 turva vedu Habajale ja pärast üks traktori käru täis põhku talli juurde
14.01 palju tuiskas, Sassi ei tulnud, siis Linda, Maret ja mina tõime põhku ja heinu
17.01 aeti Habajale - Lindaga pidime turvast purustama, läks katki, siis saadeti käruga kartulit tooma. Käisime Harmis, ära ei saanud (tee tuisand) külmetasime
18.01 Habajal purustasime turvast kella 3ni, siis saadeti Kõrgeväljalt kartulit tooma 1 tonn. Linda-Ly-Männisalu
19.01 kästi sigala sõnikut kangutada, kuid ma ei teinud. Paterma ... kangi (?) Külma 32 kraadi, tulin kodu.
24.01 Kirivallas Lindaga vedasime karjalaudast sõnnikut 14 koormat
25.01 Lindaga vedasime põhku 6 koormat
26.01 sõnnikuvedu Ritlel
27.01 sõnnikuvedu Kuusikult 10 tonni
31.01 sõnnikuvedu Habajal

Lõpetuseks üks pilt vanaema Aliide ("Ly") Teeveeri nooruspõlvest, kes sündis 6.detsembril 1910, kasvas üles Valtu mõisavalitseja kasulapsena ja oli vabariigi ajal üks väga peen preilna, kes valiti ka Märjamaa missiks.



Kõue rahvamajas peeti suuri plaane

Eile käisin Kõue rahvamajas. Seal toimus JAP ehk Järva Arengu Partnerite projektijuhtimise koolitus, kuhu kella 13 võisid tulla ka teised külavanemad (vt tutvustust KKS kodukalt), et saada konsultatsiooni oma projektide tarbeks. Mõtlesin küll tagasihoidlikult, et kuulaks teiste projekte ja õpiks sellest, kuid seda võimalust ei antud - tuli siiski ka ise aktiivselt osaleda. Kohapeal moodustati väiksed grupid, üks pidi rääkima oma projektist ning teiste ülesanne oli harjutada nõustamist. Et ma ei olnud nõustamiskoolitusel osalenud, pidin tutvustama oma projekti.

Juhtuski nii, et veel üsna udune mõte äratada ellu taliteed ning teha sinna matkarajad - sest Mahtra küla poolt on see juba tehtud, sai seal presenteeritud võimaliku projektina.


Tagantjärgi olen ma üsna rahul, et see nii läks, sest minu nõustajateks osutusid juhuse tahtel kaks tõsist matkajat, üks neist Nahkanuia-mees Marko, (kelle ajaveebi link mul siin ka olemas on ja kelle külaajaloo uurimisel on üsna põnev silma peal hoida), kes tegeleb matkavidinatega ametialaselt. Nii sain ma väga sisulist nõu kogu võimaliku projekti osas, aga ka, kust täpselt ja millisteks tegevusteks raha küsida saab. Positiivne üllatus oli, et raha saab küsida ka ideereiside jaoks (et käia vaadata üle mitmeid olemasolevaid matkaradu, et saada ideid meile sobiva lahenduse osas), et raha saab küsida ka koduloouurimise jaoks (kui matkarada siduda kohaliku ajalooga, arhiivitöö jms jaoks). Nii et kokkuvõttes oli tõsiselt kasulik üritus. Mul oli küll JAP infoleht olemas (aitäh Ats, et selle Kõue valla seltside ürituselt minu jaoks kaasa haarasid!), kuid millegipärast oli mul ettekujutus, et JAPi kaudu käivad ainult megasuured asjad. Loe ka Juhani muljeid JAPi ühest varasemast koolitusest või konverentsist.
Samas presenteeris Kõue Külade Selts kahte projekti, millest varsti ilmselt nende endi ajaveebis lugeda saab. Ühe projekti osas tuli mul kohapeal ka meie küladega seoses üks väga konkreetne koostöömõte, aga sellest kunagi hiljem ;-)
Lugu illustreerivad pildid on tehtud 21.07.2006 toimunud matkast Leva järve äärde. Läksime läbi metsa, tulime tagasi üle raba. Matkaseltskonnas olnud loodusemees Hendrik Relve demonstreeris, mis juhtub, kui üle lauka minna. See marsruut ei olnud mööda endist taliteed :)

laupäev, 20. detsember 2008

Külakoosolekust veel: tulevikuplaanidest

Eelmisel nädalavahetusel sai kirja üks osa 12.detsembril toimunud külakoosolekust, nimelt see osa, mis puudutas tagasivaadet aastale 2008. Samal üritusel püüdsime teha väikse ajurünnaku tulevikuplaanides selgusele jõudmiseks.
Et ei oleks olukorda, kus ainult paar sõnakamat hõikavad oma mõtted häälekalt välja, otsustasime katsetada väikestes rühmades arutelusid. Rahva rühmadeks jagamisega sai omajagu nalja. Kõigepealt palus Andrus moodustada rivi pikkuse järgi. Mitmel abielupaaril võttis mees kõpsti naise kõrvale ritta või oli siis vastupidi. Andmete ülekontrollimisel tuli niimoodi mitu paari "lahutada" ja meespool saata mitu kohta ettepoole.
Teise rivi palus Andrus moodustada külas faktiliselt kohal elatud aja järgi. Kõige kauem külas elanud inimene rivi ühte otsa ja kõige vähem siis teise otsa. Et meil küla tegelikke vanimaid elanikke ei olnud kohal, osutus kõige vanimaks olijaks Einart Salupõld Alansilt Erlenstegi talust, kes on siin elanud 37 aastat ehk sünnist saati. Kõige uuem külaelanik oli Ülle Haavasalu Otti talust, kes on küll Alansil sündinud, kuid sattus reas viimaseks seetõttu, et ta vahepeal linnas elas ning nüüd kahe aasta eest taas sünnikoju kolis.
Järgnevalt moodustati viis rühma, iga rühm sai ühe küsimuse puremiseks. Teatud aja möödumisel liikus iga rühm järgmise paberi juurde, kus sai teise rühma tööd täiendada, kuni ring sai peale. Mõned märksõnad olgu siin ka ära nimetatud, nii päris tõsised kui ka mõned naljaviluks pakutud :), aga sellegipoolest on siin mitmeid teemasid, mille lahendamisega tulevikus edasi tegeleda.
1. Mida saaksime teha, et külad oleksid kenamad?
- Igaüks teeb oma kodu ja kodu ümbruse korda
- Teeäärte niitmine
- Likvideerida ohakaväljad ja varemed
- Lillepott teadetetahvli juurde
- Viidamajandus + talusildid
- Korraldada ühine vanaraua äravedu
- Teeäärte puhastamine võsast (Lutsu küla ja Kirivalla vahel olev tee kipub kinni kasvama)
- Heakorratalgud
- Ühine lilleistikute kasvatus ja nt amplite soetamine
2. Mida saaksime teha, et püsiks "meie-tunne"?
- Ühine mure - võimalus ühiselt lahendusi otsida
- Ühised üritused, mis annaks kõigile midagi (sobiks ka lastele ja vanematele inimestele)
- Traditsiooniliste ürituste pidamne (jaanipäev, vastlad, maituli, mardi-kadripäev jt)
- Ühissünnipäevade tähistamine või sünnipäevakaartide saatmine sünnipäevalapsele
- Istukite ost-müük
3. Mida saaksime teha, et meie elu oleks turvalisem?
- Naabrivalve
- Koerad
- Haned
- Valvesüsteemid (GSM-valve)
- Aiavalgustus, ka liikumisanduriga valgustus
- Rakulkad
- Külapatrull ja kolme küla šeriff
- Enesekaitsevahendid kodus
4. Mida saaksime teha, et igast korstnast tõuseks suits? Ehk teisisõnu ka väike uuring riskifaktoritest, millega tuleks tegeleda, et senised püsielanikud ei tahaks külast lahkuda?
- Kõrvalteede korrashoid, lumelükkamine
- Bussiliiklus, ühistransport, koolibuss
- Töökohad kohapeal, kodus töötamise võimalus
- Aktiivne külaelu -> rohkem suhtlemist, võimalik kopereeruda sõitude korraldamisel
- Naistevahetus üheks nädalaks
Järgmine suurem eesmärk on Alansi ja Kirivalla sünnipäeva tähistamine 2011.a, mil täitub 770 aastat nende külade esmamainimisest. Siis korraldame suuremat sorti kodukandipäeva, milleks hakkame juba nüüd ideid koguma. Selle nimel hakkame külasid kenamaks tegema, vt tegevusi ülal. Selle nimel hakkame süstemaatiliselt ka küla ajalugu kirja panema, ka iga talu ja pere lugu, et välja anda väike raamatuke meie külade kohta. Ja selleks ajaks saame küla kiigeplatsi katusekarkassile kindla katuse peale, oleme ehitanud mõned pisiatraktsioonid lastele ning teinud sinna ka väikse lillepeenra.
Tulevikuplaanidest rääkides panen kirja veel üritused, mille korraldamiseks külarahvas mõtteid mõlgutas. NB: alljärgnevalt on esitatud ettepanekud, millest kõigi realiseerimist ma ei saa tagada :) Aitäh ideede eest! Kellel veel takkajärgi mõni mõte sähvatab, siis minu infokanalid (meil, telefon ja kirjakast) on teil teada.
- jaanuaris lumelinna ehitamine (kui lund on)
- kolmekuningapäeval kuuskede põletamine
- veebruaris vastlapäev
- aprill: lihavõttemunade koksimisvõistlus
- jüriöö
- maituli
- mailaat (istikud, kutsuda teiste külade rohenäpud kohale)
- jaanituli, jaanilaat
- juuli: külaselts osaleb ülevabariigiliste roosipäevade korraldamisel
- juuli: ideereis - tutvuma teiste asjalike külaseltsidega, külastame nende iluaedu
- iga kvartal eelmise 3 kuu sünnipäevalaste sünnipäevade tähistamine
- augustis piknik roosiaias
- septembris - suve lõpuõhtu, lõikuspidu
- kadripäev-mardipäev, sh pidu siseruumis kostümeeritult, toidupoolis kaasa, mardi-kadrilaulud. Kokkutulek teiste külade santidega
- detsembris: jõuluvana
- aastavahetuse vastuvõtmine kiigeplatsil kaasatoodud söögi-joogiga
Mina lisaks siia enda poolt:
- maikuus, õunapuude õitsemise ajal kogu külarahva ülespildistamine. St iga pere, soovi korral koos pudulojustega, oma kodutare ees.
- hoidistelaat ja parima hoidise valimine (sarnaselt Olustvere hoidistemessiga)
- rabamatk (nt Mahtra sõja aastapäeval, aga miks mitte ka fotoretked jt temaatilised matkad).
Rabamatka nimetati ka külakoosolekul. Roositalu pidaja Mart rääkis, et ta tunneb hästi Mahtra külaelu eestvedajaid, kes seal on matkarajad üles ehitanud ja on korraldanud ka rabamatku üle Mahtra raba. Seega on põhjust minna külla Mahtra rahvale ja uurida, kuidas me koostööd saaksime teha.
Ma palusin teil, kallis külarahvas, mõelda ka sellele, kes mis ürituse korraldamisel kaasa lüüa tahaks. Kahjuks ei leidnud ma küsitluslehtede pealt selle kohta midagi :( Sellegipoolest võite arvestada, et ma teen ühele või teisele teist ettepaneku mõne ürituse korraldamine enda peale võtta või kaasa aidata teatud osas. Teeme, mis suudame - peaasi, et külaplats tühjalt ei seisa!
PS: külakoosolekul sai pilti tehtud nii tublimate tunnustamisest, külaelanike rivistusest kui ka rühmatöödest, kuid kahjuks läksid need pildid sinnasamusesse koos läpaka kõvakettaga :(

neljapäev, 18. detsember 2008

Habaja mõisa viimasest omanikust parun Hunniusest, täiendatud 19.dets

Uurin jõudumööda ka Habaja mõisa ajalugu, sest Kirivalla küla kuulus ajalooliselt Habaja mõisa alla, samal ajal kui Alansi kuulus Harmi mõisa alla.

Habaja mõisa viimast omanikku on külainimesed nimetanud parun Hunjuseks. Hunniuse suguvõsa väärib lähemat vaatlemist. Balti aadli genealoogilist käsiraamatut uurides ilmneb, et Hunniuste suguvõsa on pärit švaabimaalt ehk Württembergist. Marbachi-nimelises linnakeses Neckari jõe ääres (kus on muide sündinud ka tuntud kirjanik Fr.Schiller) oli 16.sajandil linnapeaks Johann Hunn (1484-1518?), seejärel tema poeg Michael Hunn. Vaatame lähemalt Michaeli pojapoega, kellele pandi nimeks Ägidius Hunnius der Ältere (1550-1603).
Ägidius Hunnius õppis Tübingeni ülikoolis, kaitses 17.a vanuselt magistrikraadi ning temast sai 1576.a Marburgi ülikooli teoloogia professior. 1592 kolis ta Saksenisse Lutheri linna Wittenbergi, kus ta tegutses nii Wittembergi ülikoolis ja oli Wittembergi lossikiriku praost. Meenutuseks - 31.oktoobril 1517 naelutas Martin Luther sellesama Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, millest sai alguse reformatsiooniliikumine. Ägidius osales ülimalt aktiivselt teoloogilistes diskussioonides, olles aktiivne luterliku ortodoksia esindaja ning publitseeris mitmeid teoseid. Vaata tema eluloo kohta põhjalikumalt siit.


Ägidius der Ältere kujutis wikipediast.

Ägidius sai kaheksa last, kellest kuulsamad olid isa jälgedes teoloogideks saanud Nikolas Hunnius ja Ägidius Hunnius der Jüngere, aga ka õigusteadlane Helfrich Ulrich Hunnius.

Helfrichi poeg Detlev elas Soomes, kus ta ka 1664 suri. Kuid tema naine koos lastega kolis 1666 Eestisse. Detlevi järeltulijatest sai tuntuks mudaravi avastaja Karl Abraham von Hunnius:
Karl Abraham von Hunniuse kujutis Läänemaa muuseumi kodulehelt.
"Teaduslik ja teadlik lähenemine meremudale kui ravivahendile, samuti ülevenemaalise kuulsusega kuurordi tekkimine Haapsallu, on seotud meditsiinidoktor Carl Abraham Hunniusega. C. A. Hunnius sündis 3. augustil (v.k.j. 23 juulil) 1797. aastal Tallinnas Saksa soost suurkaupmehe perekonnas. Ta isa pärines Magdeburgist ja oli kuulsa teoloogiaprofessori, 16. sajandil Lutheri õpetuse eest võidelnud Aegidius Hunniuse järeltulija. Carl Abraham omandas üldhariduse Tallinna toomkoolis ja aastail 1815–1819 õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust.

1820. aastal tuli äsja ülikooli lõpetanud 23-aastane Carl Abraham Hunnius Haapsallu tolleaegse kreisiarsti G. Printzi abiks ja invaliididekomando haigemaja juhatajaks. Sajandi algus oli Venemaale olnud sõdaderohke. Kuigi Haapsalu see otseselt ei puudutanud, ulatusid sõjaviletsuste järelkajad siiagi: enamik invaliididekomando haigla patsientidest olid omaaegsed sõjamehed, nüüd vigased ja haiged sõjainvaliidid, kes vajasid ravi ja hooldamist.
/.../

Igapäevased arstikohustused viinud arsti sageli ka vaeste rannakalurite perekondadesse. Ühe niisuguse käigu ajal märganud ta vana kalurit, kes hoidnud paljaid jalgu päikesest soojendatud mudas. Küsimusele, mida ta seal teeb, vastanud vanake, et tal on jooksva ja et jalgade leotamine soojas meremudas toob kergendust. Dr. Hunnius asus asja teaduslikult uurima."
Tsitaadid pärinevad Haapsalu SPA Fra Mare kodulehel olevast põhjalikust ajalooülevaatest, mille on koostanud Ülle Paras Läänemaa muuseumist.
Nüüd jõuame lõpuks ka Habaja mõisani - 1907 omandas Habaja mõisa Arthur von Hunnius, Karl Arthur Woldemari poeg ja mudaravi avastanud Karl Abrahami pojapoeg, kes ajalooarhiivi andmetel omandas mõisa 1907.a 62 000 rubla eest.
Arthuri täielik nimi oli Arthur Alexander Eduard Konstantin von Hunnius (s 1867). Arthuril oli 4 last, kellest kolm sündisid Kaius ja üks Tallinnas. Mõisaportaali andmetel oli Habaja mõis Hunniuste perekonna valduses kuni 1939. aasta võõrandamiseni.
Tamme Eeri mälestuste järgi pidas Habaja mõisa Arthur Hunniuse surma järel poeg Hans. Eesti vabadussõja järgse maareformi käigus jäi Hunniusele ainult mõisasüda ja temale kuuluv Ritle talu (Alansi külas) ja seda tingimusel - arendada seemnekasvatust, mida ta oli ka teinud.
Selle perioodi kohta käivas B.Viidingu jutustuses "Hermann Kuning", kus on nimetatud paruness Elise Hunniust (Arthuri naist?): "Hakkas väiketalude pankrotistamise ajajärk, keda jöukamad talud ära ostsid, ja asunikest said hallparunite moonakad. Tarvitati isegi sarnast survet, et hallparun ei andnud rehepeksumasinat asunikele kasutada ja kes omas vöi-juustutööstust, ei võtnud sinna vastu asuniku piima. Vannuti alla, müüdi koht ära ja hakati samas moonakateks. Hallparuness Hunnius Elisel oli Habaja mõisa endine piir 1936. aastaks taastatud, asunike külast metsa all oli saanud moonakate elupaik, kes käisid tööl Hunniuse juures. Tal oli lõpuks üle kahesaja hektari põldu, oli traktoreid, oli 25 tööhobust, 55 lehma ja viinavabrik.", vt H.Kuningi mälestuste kohta siit.

pühapäev, 14. detsember 2008

Külakoosolekul vaatasime tagasi, kiitsime tublimaid ja vaatasime ka edasi



Reede, 12.detsembri õhtuks oli Alansi, Kirivalla ja Lutsu külade rahvas kutsutud Harmi kooli külakoosolekule. Esmalt vaatasime tagasi nüüd juba lõpusirgel olevale 2008.aastale, mis hoolimata üsna dramaatilisest algusest lõppes meile väga positiivselt. Meeldetuletuseks - aasta algusel pidasime koosolekuid ja vallaga kirjavahetust Magnushofi detailplaneeringuga seoses, kui Alansi ja Lutsu külade vahel asuvale põllule taheti teha moodsate, 10-30-kraadise katusekaldega majadega arendusprojekti.

Volbriööl saime juba tähistada külamiljöö säilimist tänu Aare Viirale, kes palju muret tekitanud kinnistu omandas.

Aprillis kirjutasime külade peoplatsi projekti ning alates poolest juulist, kui lõpuks rahad MTÜ arvele laekusid, käis aktiivne töö külaplatsi ehitamisega.

Külaplatsi ehitustöödel joonistusid välja mõned inimesed, kes sellesse eriti palju panustasid. Otsustasin, et neid inimesi tuleks tunnustada, et anda tublidele tegijatele signaal, et nende pühendumust on märgatud ja see väärib eeskujuks toomist ja tänamist. Külarahvas oli selle otsusega päri. Kõige tublimad olid sel aastal:
  • Metsanurga talu pere: Enno Vaks ja Aime Luukas. Enno sõnaka mehena otsustas kohe, et me teeme endise siloaugu kohale külaplatsi ka siis, kui me seda raha ei saa, ning asus koheselt heakorrastustöödega tegelema.
  • Hinnuhansu talu pere: Joel ja Heugenie Aidama. Särtsakad inimesed Kirivalla küla servast, raba äärest, keda enne selle aasta maitule üritust ei tundnudki, kuid kes peale juulis toimunud infotundi kohe Jaani juurde läksid ja küsisid, mida nad teha saavad. Sestpeale on Joel ja Heugenie külaplatsil kõvasti kaasa löönud.
  • Voosimäe talu pere: Gennadi ja Maili Prussakov. Kui vahepeal külaplatsi ehitamisvankri rattad aeglasemalt veerema hakkasid, oli Gennadi platsis ja aitas selgete juhiste ja konkreetsete tegudega vankri jälle parema hooga veerema. Gennadi ja Jaan ehitasid praktiliselt kahekesi ka külekiige detailid valmis. Mailil oli suur roll haljastustöödel: kuusehekk, kiviteed, nõlvade puhastus ja ohakakatkumine on mõned märksõnad.
  • Arukausi talu pere: Jaan ja Reet Ilisson. Tänu Jaani ideele ja valmidusele anda üks tükk maad avalikuks kasutuseks sai võimalikuks külaplatsi ehitus. Sellega aga asi ei piirdunud, külaplatsi ehitus oli Jaani jaoks nii suur südameasi, et teda võis pidevalt näha kiigeplatsil midagi nikerdamas. Kuid ka Reet rassis seal rohkem kui keegi teine - nii haljastustöödel kui ka ehitustöödel, näiteks kivipostide ladumisel.

Kõik tublid said endale külavanema tänukirja ja väikese sümboolse kingikoti, milles olid mõned lilleseemned ja moodsad tärnikujulise mustriga puidukruvid koos samasuguse kruvikeerajaga, et tänukirja saaks seinale riputada. Jaani ja Reeda panus külaplatsi ehitamisel on tegelikult hindamatu. Kuid külarahvas otsustas tänutäheks saata Jaani ja Reeda mõneks päevaks puhkama ja lõõgastusprotseduure võtma Toila Spa-sse, nemad said ka vastava kinkekaardi :)

Aitäh kõigile, kes korjanduses osalesid! Natuke tekkis isegi ülejääke, mis läksid külakassasse järgnevate ürituste tarbeks.

  • Tänukirja ja väikse kingikotikese saab veel Ain Salupõld, keda polnud reedel küll kohal, et ta on Alansi Offroad Klubi nii hoogsalt käima saanud ja Alansi küla nö kaardile saanud - sel aastal külastas Aini ja ta meeskonna korraldatud üritusi 4500 inimest.

Selle aasta suvel sai tehtud ka meie külade koduleht, kuhu sai lisatud ka tahantjärgi toimunud ürituste kroonika ja mis tänaseks on muutunud populaarsemaks, kui arvata võis. Statistika järgi külastatakse meie kodulehte keskmiselt 15 korda päevas, kõige rohkem on vaadatud seda 40 korda päevas, kõige vähem aga 2 korda päevas.


Mõned märksõnad ka, mida on hiljuti guugeldatud ja mis tulemusena ka meie kodulehele viitavad:
kustav ernesaks
"madis matvei"
ojasoo mõis
lutsu raam
off roadi tausta pilti
eesti seltsi toimetustest
lumetormi kohta
otto zoege manteuffel
kirivalla
kõue mõis kross
külamiljöö
otto zoege
karlshof mõis
lõoke wikipedia
nutu kaksikvend
ct tallinn põleb pildid
heimtali ringtalli ajalugu
lutsu turismitalu
anu ja kadri tali
Tulevikku vaatamise kohta teen peagi eraldi postituse. Lühidalt olgu öeldud, et tegime rühmatööd, ründasime aju teemadel: mida saaks teha, et meie külade inimestel oleks tugevam meie-tunne, et külad oleksid ilusamad ja turvalisemad jt. Hakkame juba tasapisi mõtlema ka sellele, kuidas üleülejärgmisel aastal ehk 2011 tähistada vääriliselt 770 aasta möödumist Alansi ja Kirivalla külade esmamainimisest.