Kolmapäev, 24. veebruar 2010

EV sünnipäev: kuidas me Pitka memoriaalis lippu heiskamas käisime

Kui me Patermaa peremehe Aare Viira, kes Pitka Relvavendade Seltsi liikmena Pitka memoriaali eest hoolt kannab, auto peale võtsime, arvas ta, et tänasest päevast pool kulub lipu heiskamisele ja teine pool lipu langetamisele - seda just eilset tuisku ja lumeolusid silmas pidades. Ega ta väga mööda ei pannud. Esimene pilt - polekski nagu väga hull olukord.


Vaatame, milline pilt avanes Defenderist tagapool. Atsi auto sellest hangest ise läbi ei tulnud.


Pildil sama koht peale seda, kui kinni olnud massin õnnestus välja sikutada.

Õnneks oli traktoriga väljas Võtikmetsa peremees Janek, kes võttis vaevaks lükata lahti tee ka Pitka memoriaalini, suured tänud, sest mehed olid ühel nõul - edaspidisest oleks läinud läbi vaid traktoriga.

Pitka memoriaalis hakkas esimese asjana silma uhke kemmerg, mis eelmisel aastal Aare eestvedamisel sinna rajatud oli.

Ekspeditsiooni jätkamiseks tuli jalastuda.





Atsi pojad on kohe valmis lipu heiskamisel abiks olema.




Aare vaatab, kas sai õigesti. Sai küll.




Tagasiteel, sama lõigu peal, kus Atsi välja tõmbasime, oli nüüd traktor kinni jäänud. Lumevall oli ka suureks kuhjunud.




Polnud pääsu, tuli järgmine traktor appi. Ja ka sel oli kõvasti nikerdamist.





Vahepeal saabus ka Kaitseliidu ekipaaž lillekimbuga. Et neil polnud mahti pikalt ootama jääda, kuni tee lahti saab, andsid nad kimbu Aarele. Tuli teha veel üks sõit Pitka memoriaali, et asetada kimp Pitka ausamba jalamile.




Samal ajal jätkus operatsioon traktoritega. Mehed püüdsid vahepeal kinni veel ühe traktorimehe, kõige võimsama massinaga Karmo Viilupi, kes lükkas nagu niuhti tee lahti. Jääme lootma, et varsti õnnestub sellest üks videojupike kokku monteerida ning siin avaldada.

Head vabariigi aastapäeva!

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Juriidiline korrektsus vs terve talupojamõistus

Seekordne kirjatükk on ajendatud Viivi Laaneti destruktiivsest artiklist Kõue Kuulutaja veebruarinumbris, mis puudutab ka meie külasid.

Lugedes Kõue valla ametliku väljaande Kõue Kuulutaja veebruarikuu väljaannet, täpsemalt Viivi Laaneti artiklit, tekitas see minus päris mitmesuguseid emotsioone. Esialgu tundus see päris naljakas. See läks aga kiirest üle ning mul hakkas häbi. Häbi, pettumus ja pahameel. Kõue valla ametlik infoleht publitseerib jätkuvalt endise maanõuniku Viivi Laaneti ebaviisakaid, sapiseid, kohati suisa laimu sisaldavaid artikleid.

Nüüd on siis põhjaliku vaatluse alla võetud Juhani koostatud Kõue valla infokaart. Asi, mida paljud teised peavad Kõue vallas 2009.a Aasta Teoks. Igavesti vahva asi, mida meie sõpradele jagada, mis tekitab huvi meie valla vastu, aitab kindlasti kaasa turismi arendamisele ning kaugemas plaanis loodetavasti ka uute töökohtade tekkele, ettevõtluse arengule. Kaardi koostamise protsess oli nii läbipaistev kui võimalik. JS ajaveebi kaudu oli võimalik olla kursis, esitada ettepanekuid, teha parandusi. Lisaks korraldati suvel mitu infokoosolekut. Kaart oli kuni selle trükkiminekuni Kõue Rahva Maja seina peal, kus kõigil oli võimalus lisatud lehtedele veel viimaseid märkusi teha.

Leian, et tagantjärgi kriitika on iseenesest vajalik. Soovitavad ju eksperdidki lõpetada iga projekti debriifinguga, et õppida tehtud vigadest (ja vigu ju ikka tekib) ja tuvastada, mida järgmistes projektides teisiti ja paremini teha. Asi on aga kriitika laadis. Kriitika peab olema konstruktiivne, edasiviiv.

Viivi Laaneti artikkel on ilmselt üks parimaid näiteid destruktiivsest kriitikast. Nimetada seda kaardi legendi magedaks, seal sisalduvat infot labaseks blufiks ja rämedaks puussepanekuks, milline sõnakasutus endise maanõuniku ja nüüd väärikat pensionipõlve pidava proua Laaneti poolt?! Minu jaoks rikub see sapisus ning kahetsusväärne destruktiivsus artikli uudisväärtust, mida seal kahtlemata ka esineb. Miks selline toon? Kas see on niisugune sõna- ja arvamusvabaduse eeskuju, mida anda meie valla noortele? Kas niisugusena soovime end näidata võõrastele, kes Kõue Kuulutajat lugema satuvad? Jumal tänatud, et Kõue Kuulutaja on noorte jaoks ebahuvitav, et nad arvatavalt seda artiklit lugema ei satugi.

Ja viimaks – miks valla infoleht (seda küll Viivi Laaneti isikus) kritiseerib neid inimesi, kes midagi valla hüvanguks ära teevad, ja ei kritiseeri neid, kes käed rüpes istuvad ja alati kõiges halvas riiki/valda süüdistavad? Kõue vald peaks lubama oma ametlikus väljaandes avaldada ainult kriitikat, mis on avaldatud konstruktiivsel, viisakal, inimväärikust austaval viisil. Möönan, et vahel võib ka konstruktiivne kriitika olla teravas toonis, seda piiri on mõnikord raske määratleda. Aga vald peaks siin kindlasti selgeks tegema oma tegevuse tagajärjed. Kas tagajärg võib olla see, et ühe andeka inimese motivatsioon teha midagi Kõue valla heaks võib saada ajutiselt või igaveseks häiritud, kas võib tagajärg olla ka see, et ka teised aktiivsed inimesed hakkavad hoiduma tegudest, millele võib järgneda põhjalik lahmimine valla infolehes? Rääkimata õiguslikest tagajärgedest, võimalikud kahju hüvitamise kohtuasjad, millele juhtisin tähelepanu juba aasta tagasi. Ja kui see tõesti valda ei huvita või kui see ongi, mida soovitakse, siis ongi ju selge, keda valida vabariigi aastapäeva aktusel valla aukodanikuks.

Artikkel sisaldas nii mõndagi, mis meie külasid puudutab, seetõttu pean vajalikuks esitada enda kommentaarid.

"Alansi ja Kirivalla külade põlistalud olid endise Triigi valla kõige jõukamad. Ilmselt tegi rahvas tööd ega viitnud aega pühas hiies õhkamise ning kividesse aukude uuristamisega."

Kurb ja solvav on kuulda, kuidas endine maanõunik näitab enda suhtumist meie külade esivanemate tavadesse ja kommetesse, kuidas ta meie ajalugu labastab. Alansi ja Kirivalla on 3000-4000 aastat vanad külad. Meie siin oleme uhked oma ajaloo üle, oleme uhked nende jälgede üle, mis looduses, maapinnas, inimeste mälestustes veel vanadest aegadest on jäänud. Püha hiis oli muistse inimese kirik, sinna ta läks hingerahu otsima, usku, lootust ja jõudu saama. Sama kehtis püha puu, püha allika kohta. Me teame, et Alansi ja Kirivalla olid võimsad külad. Seetõttu on meie mure siin pigem, et meil ei ole täna enam piisavalt andmeid kõigi võimalike pühakohtade kohta. Alansil on Muinsuskaitseameti andmetel kultusekivi, põletusmatuse kalmekoht, muinasasulakoht, Kirivallas vaid muinasasulakoht. Alansi Piksemägi (järgneval pildil) kui võimalik pühakoht ootab veel uurimist, kindlasti tuleb veel ja veel vanu inimesi otsida ja neid küsitleda.


Muide, Kreuzwaldi uurimustöö (järgneval fotol kõnealuse raamatu kaanepilt) kohaselt ei suretanud ka ristiusk kohalikke maausulisi tavasid välja. Ikka käidi salaja pühal allikal, ikka ohverdati salaja pühale puule. Veel 19.sajandi keskel!


Taunin eestlaste ajaloo naeruvääristamist. Pigem on mul tänapäeva inimeste pärast mure, kuivõrd enamik ei ole enam ei kristlased ega üldse mingit usku. Inimesed ei leia töötavat mudelit hingerahu leidmiseks, otsivad lohutust alkoholist.

"Suured vaatavad ikka väiksematele ja kehvematele ülalt alla. Kes võttis julguse nimetada Lutsuküla Alansi saunakülaks?"

Vastus – mina, Alansi, Kirivalla ja Lutsu külade külavanem, tegin seda antud kaardiprojekti kontekstis. Kuid mitte ainult. Kõik kohalikud vanemad inimesed räägivad, et Lutsukülas elasid Alansi suurte talunike saunikud. Ei tahaks küll uskuda, et see asjaolu paneks tänaseid Lutsuküla inimesi end kuidagi vähemväärtuslikena tundma?

"Saunad asusid põhitalumaadel. Alansi küla talumaadel ei asunud mitte ühtegi Lutsuküla majavaldust, vaid nad said asundustaludena maad 1919.aasta maareformi käigus. Tol ajal põlistalude maid ei puudutatud, st ringi ei mõõdetud, ei vähendatud. Lutsukülas olid väikesed 2-6 ha talukohad. Küla algne nimi on Lutsuküla, mitte Lutsu."

Palun vaadake nüüd ise Alansi küla 1850.a kaarti, milles on Alansi suurte talude piirid välja mõõdetud selliselt, nagu need 1880ndatel ka müüki pandi. Pildi kvaliteet ei ole kõige parem, kuid selgelt on näha punane joon Lutsuküla ümber, selgelt on näha ka kiri "Lutsokülla". Kordan - Alansi 1850.a kaardil (Tallinna Linnaarhiiv, Hagemeistrite fond).


Kust siis selline arusaam, et Lutsu küla tekkis alles 1919?! Selline möödapanek seab minu jaoks kahtluse alla ka kõik muud Viivi Laaneti enesekindlal toonil esitatud väited. See möödapanek seletab ka seda, kuidas Alansi, Lutsu ja Kirivalla külade piiride märkimine nii valesti läks. Küla nimetamine Lutsukülaks või Lutsu külaks on minu jaoks asja sisulist olemust mittemõjutav nüanss.

Kirjatükis käsitletakse ka Äksiga seonduvat, õigesti märgitakse, et see oli varem osa Alansi külast. Seetõttu toon selle teksti ka siin ära.

"Äksi küla ei ole ajalooline küla, vaid nimetatud alles 1999.aastal kohalike tungival soovil. Ta on Alansi küla osa. Nime on ta saanud Eksi talu järgi. Rahvasuu on seda paika küll kogu aeg nimetanud Äksiks. Siin on esimene Harmi koolimaja (sest kogu Alansi küla territoorium asub Harmi mõisa maadel). Sellel hoonel on pikk lugu - külakool, rahvamaja, raamatukogu, lühikest aega külanõukogu, ETKVLi ladu, praegu elamu. Äksis on kaunis maakiviehitis – kohalike eesrindlike talupoegade poolt asutatud piimaühistu meierei. Äksis oli ka valla valduses olev väljamõõdetud laadaplats. Selgituseks – Äksis ei toodeta lippe, vaid lipuvardaid."

Äksi oli kunagi oluline teede ristumiskoht. Kes käis Valdo Prausti ajalooloengut kuulamas Kõue Rahva Majas, sellele ei peagi rohkem seletama. Äksis oli ka Äksi (Eeksi) kõrts, tõendatav 18.sajandi teisest poolest pärit andmetega. 19.sajandi lõpus-20.sajandi alguses asus seal Tamme-Eeri mälestustele tuginedes ka litsimaja. Kõrts oli omaaegne tankla ja hotell üheskoos, väga kõnekas fakt piirkonna ajaloo mõttes - kõrts tekkis ikka olulise trassi äärde, tühja koha peale polnud seda mõtet ju rajada. Seetõttu mina viiks Äksi küla nime ajaloo pigem ikkagi Eeksi kõrtsule.

"Äksi rändrahn on märgitud väga valesse kohta. See on rändrahn, mitte kultusekivi nagu kaardi legendis kirjas on."

On kahju, on Viivi Laanet oma naabruskonda väga hästi ei tunne. Äksis on kultusekivi ning Äksis on ka rändrahn. Need on kaks eraldi objekti.

Kujutis on pärit Maa-ameti veebist.

Viivi Laanet kirjutab ka Habajal Fresko maja kohta, millega meie küladel küll otsest seost ei ole, küll aga võiks see koht tulevikus saada ka meie külade inimeste jaoks talveperioodi ühisürituste pidamise kohaks:
„Fresko kinnistu“ on väga isikupärane endise omaniku poolt õnnestunult valitud nimi, mis on kohalike poolt omaks tunnistatud. Mispärast peab teda nimetama veel küla majaks, seltsikeskuse majaks, külakeskuseks? Las ta olla lihtsalt „Fresko“. Talukivi Äri ei asu selles hoones, vaid tunduvalt varem ehitatud hoones, küla keskuseks on ta kindlasti. Kahju ainult, et seesama „Fresko“ kogub oma katusepakkumisega kriminaalset kuulsust."

Tõstatan retoorilisena küsimuse, kuidas peaks keegi mittekohalik saama aru, kui kaardi peal on kirjutatud ühele objektile "lihtsalt Fresko" ning kuidas (ning kas üldse) peaks isegi kohalik aru saama, et Fresko-maja ja Habaja pood ei ole juriidiliselt samad hooned?
Viimane lause nõuab nüüd küll vallalt selgitamist. Fresko omanik on Kõue vald. Kõue vald kogub katusepakkumisega kriminaalset kuulsust, mis mõttes?! Kas keegi vallast ikka luges enne läbi, mida avaldatakse?

"Harmi küla ja Harmi mõis on saanud tänapäeval suure armastuse, tähelepanu ja pideva muutumise objektiks. Viiskümmend aastat tagasi oli teada, et kui laps läks Harmi, siis ta tee viis koolimajja, Harmi mõisast ei rääkinud keegi kunagi. Tänapäeval Kõue valla lehte uskuma jäädes lapsed õpivad küll koolimajas, rahva ürituste ajaks muundub koolimaja Harmi mõisaks. Sildid tee ääres teavitavad aga Uue Harmi mõisast. Kui see mäng ikka tõesti raha sisse toob,
eks siis peab edasi mängima. Kinnistu juriidiline nimi on Harmi Kooli."


Juriidiline korrektsus versus terve talupojamõistus. On olemas lausa Eesti mõisakoolide ühendus, kuidas segab kedagi ühe hoone nimetamine vastavalt sellele, mida rõhutada soovitakse - kas koolimajaks, mõisaks või mõisakooliks?

Pühapäev, 21. veebruar 2010

Taas on aktuaalne Harmi kooli saatus



Kes loevad JS ajaveebi, Kõue valla operatiivseimat infokanalit, on juba teadlikud, et keegi olevat volikogus nõudnud jõuliselt Harmi kooli sulgemist. Arvatavalt siis eelarve arutamise käigus. Ka aasta tagasi oli Harmi tuleviku teema üleval, räägiti sulgemisest, koguti allkirju, kirjutati lehtedes, kirjutati luuletus, moodustati komisjon, tehti tulevikuplaane.

On see Harmi kool sellist diskussiooni väärt? Mida arvab Harmist Alansi küla tüdruk Anna-Liisa, kes on alates sellest õppeaastast Harmi kooli 8.klassi õpilane?

Sa õppisid enne viielise õpilasena Karlova Gümnaasiumis, mis on koolide
üleriiklikus edetabelis auväärsel 19.kohal. Miks Sa soovisid sealt lahkuda ja tulla õppima väiksesse maakooli?

Ma soovisin linnast ära tulla puht isiklikel põhjustel, nimelt mina kuulun inimeste hulka, kes eelistab elada maal, eemal linnast ja kärast, kuid siiski mitte passiivseks ja koduseks jääda, vaid aktiivselt kodukohas tegutseda.

Kas Harmi põhikool vastas Su ootustele? Mis Sulle väikeses maakoolis - olles nüüd pool aastat siin õppinud ja võrdlusena suure linnakooliga - kõige rohkem meeldib? Mis on see, millest puudust tunned?

Jah, vastas küll minu ootustele, ma kartsin isegi halvemat. Aga Harmi PK jättis minule hea mulje. Mulle meeldib kõige rohkem see, et siin on vähem inimesi kui suures koolis. Õpetajatel jagub aega igaühega tegeleda ning õhkkond ja õppekeskkond on kuidagi pingevabam ja sõbralikum. Veel meeldib see, et söögivahetund kestab 30 min ja kõik saavad rahulikult süüa. Suures koolis näeb söömine välja pigem mingi konveierina. Ma ei tunnegi millestki puudust, ainuke väike puudus on see, et Harmi PK võiks seest veidi korralikum välja näha.

Taas kord on tõstatatud teema, et Harmi PK kinni panna. Mida Sina sellest arvad? Juhul kui see on ka koolis jutuks tulnud, mida Su sõbrad sellest arvavad?

Ma olen jah kuulnud, et see on nii materiaalsete põhjuste pärast, aga Harmi PK õpilasena ma ei pooldaks seda üldse. Kui see nii juhtuks, siis jääks jälle üks mõis kasutult seisma, nagu näiteks mõned teised mõisad Kõue vallas. Harmi PKs on ju ka väga korralik spordihoone, mis on väga hea võrreldes mõne teise kooli omaga, mida mina näinud olen. Kooli sulgemisel jääks ära ka võimalus lastel ise rattaga ja jala koolis käia, järgi jääks vaid bussi ja auto võimalus. Sõbrad arvavad sama moodi, et kool võiks edasi tegutseda, sest see on juba kõigile kalliks saanud ja minu teada kõik sooviksid lõpuklassitunnistused just Harmis kätte saada.

Harmi PK-s õpib minu teada umbes 60 õpilast, Ardu koolis natuke üle 60 õpilase ning umbes 25 Kõue vallas registreeritud last käivad mujal koolis, paljud Kose Gümnaasiumis. Päris paljud lapsevanemad kardavad, et Harmi PK õppekvaliteet ei ole hea, eriti just liitklasside tõttu. Mida Sina sellest arvad?

See jutt, et liitklassist saab halvema hariduse, ei vasta üldse tõele. Mingil moel see just aitab noorematel õpilastel järgmine aasta koolis kergemini hakkama saada. Seda on kinnitanud ka õpetajad, kes ise liitklasse õpetavad. Ka need liittunnid, milles ise osalen, ei tundu teistest kehvemad, lihtsalt tuleb natuke iseseisvat tööda teha ja seda tehakse ka mitte liittundides.

Kuidas Sind mõjutavad Harmi PK nn olmetingimused? Krohv kukub laest, seinad nägid remonti väga kaua aega tagasi, õpetajad jäävad kontsadega põrandasse kinni. Kas uuemal ajal ehitatud korralik koolimaja (näiteks Ardu kool, Kose Gümnaasium) ei oleks atraktiivsem?

See, et koolimajad on seest halvas korras, ei ole ainult Harmi PK mure; on ka palju teisi koole, kus on isegi hullemad tingimused. Otseselt need mind ei mõjuta, ainult koolis olev õhk on ebameeldiva lõhnaga, aga sellest olulisem on ikkagi sõbralik õppekeskkond ja toredad inimesed, kes koolimajas õpivad/töötavad. Mind isiklikult need suured moodsad koolid küll ei vaimusta.


*******************************************************************************
Aitäh Anna-Liisale oma arvamuse väljaütlemise eest.

Mina tahaks loota, et kui nüüd mingisugune otsus tuleb, et see siis vastaks proportsionaalsuse põhimõttele ja oleks läbipaistev. Proportsionaalsuse põhimõte on avaliku võimu jaoks - st ka kohaliku omavalitsuse jaoks kivisse raiutud (see on ette nähtud põhiseaduses ja haldusmenetluse seaduses). KOV peab proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt jälgima, et iga otsus aitaks saavutada seatud eesmärki (ja eesmärk antud juhul ei ole ainult eelarve balanssi ajamine, eesmärk on ka Kõue valla lastele parima võimaliku hariduse andmine, aga samuti vallavara, st vallale kuuluva mõisahoone seisund). Tuleb hoolega uurida, kas sama eesmärgi saavutamiseks on ka teisi ja sobivamaid viise peale selle variandi, mis on plaanis ning samuti tuleb hoolega uurida, kas otsusega tehtav kahju ei oleks ülemäära suur.

See tähendab mõjude analüüse, see tähendab arvandmete analüüse, olgu need arvud siis laste arv Kõue valla külades või siis täpsemalt lahtikirjutatud kulud. Kui mina aasta tagasi sellesse kurikuulsasse komisjoni kuulusin, ei saanud ma nendele küsimustele vastuseid, olgugi et ma korduvalt nõudsin vastavate materjalide esitamist. Laste arv külade kaupa küll viimaks vist isegi anti, kuid sellest, mis need kõige suuremad kulud siis ikkagi on, ei saanud mina küll sotti. Kui see on küte, siis taas - paneme seljad kokku, korjame rasketel aegadel ise raha küttepuude jaoks, need rasked ajad on ju ajutised, otsus kooli sulgemise kohta aga lõplik. Kas on mõistlik see otsus teha nüüd, kui tulevane Tallinn-Tartu neljarealine võib olusid Harmi jaoks oluliselt soodsamaks teha, vt JS mõtisklusi sel teemal? Kindlasti ei tohiks selline otsus olla nii läbipaistmatu. Või siis ainult emotsioonidel põhinev. Keegi arvab, et vallale oleks rahaliselt kasulik, kui siin üks kool kinni panna, ilma faktide, arvude, mõjude analüüsita, selle "keegiga" minnakse kaasa ja tehaksegi puhtemotsionaalne otsus?

Tuisujärgne pühapäevahommik Alansil

Vanad eestlased teadsid, et veebruarikuu on tuisukuu. Juba reedel hakkas see pihta. Esimesed päästeoperatsioonid tuli läbi viia juba reede õhtul - jäime ise oma teeotsa kinni ning oli ka Kirivalla külas hädalisi. Laupäeva õhtuks planeeritud külaseltsi juhatuse koosolekule jõudis vaid Ats ning temagi maastur jäi meie sissesõiduteele kapitaalselt kinni. Laupäeva hilisõhtu oli seetõttu teguderohke: meie tõmbasime Atsi välja, kusjuures enne tuli kõvasti vaeva näha, et Atsi autoni üldse välja jõuda. Siis tõmbasime Ritli juures künnivakku tagurdanud Aini, siis tõmbas Ain oma sõpra, kes oli sõiduautoga hangedes hädas, ning õhtu lõpetuseks tõmbas Ain ka meid, sest me jäime samasse auku kinni, kus õhtu alguses Ats oli istunud :)

Pühapäeva hommik - sissesõidu tee on selline. Lumevallide vahe kohati triiki täis.


Isegi lumekettidega ei tee vist suurt midagi. Juba eile võttis vaat et vööni ulatuvate tuisuvaalude läbimine ikka kõvasti aega ja labidatööd.



Alansil oli liikvel vaid offroadikuningas Ain oma võistluste jaoks tuunitud massinaga.



Pildilt paistvast vallist oli võimalik läbi murda tänu vintsile.





Kolu-Äksi teel (allpool järgnev pilt) olid ka võimsad tuisuvaalud. Tee oli siiski läbitav, vähemalt kuni väljamäeni. Poole kaheteist paiku sõitis ka võimas kollane teehooldemasin, nii et kel õnnestub teeni läbi murda, saab juba muretult sõita.


Aga oravakesel polnud sellest sooja ega külma. Tema istus oksal ning näksis õunu, millega Otti talu rahvas tema talve leevendab.