Kolmapäev, 30. mai 2012

Tamme Eeri Männiku 1936. a laskemoonaladude plahvatusest


Eilsetes uudistes kõneleti Männikult leitud hiigelkogusest lõhkeainest. Olukorras, kus demineerijad arvutavad leitava lõhkeaine kogust tavapäraselt grammides, nimetas Demineerimiskeskuse juht Arno Pugonen  ka maailma mastaabis unikaalseks üle 15 tonni lõhkeaine avastamist! Maa sisse peidetud trotüüli"jurakas" õnnestus demineerijatel mitmepäevase töö tulemusena siiski ilusti kätte saada ja kahjutuks teha. Sõjaajaloolane seostas lõhkeaineleidu EW ajal Männikul asunud laskemoonatööstusega ning selle traagilise plahvatusega juunis 1936, mille tagajärjel hukkus 63 inimest. ETV AK vastavat uudistelõiku saab vaadata siin.

Saatuse tahtel juhtus just siis sõjaväes olema ja piirkonnas viibima unustamatu Tamme Eeri, kelle põrmu just möödunud laupäeval Kose kalmistule sängitasime. Eeri on oma põhjalikes mälestustes juhtunut kajastanud niimoodi:

"Suvel Männiku laagris olles juhtus plahvatus Männiku laskemoonaladude juures, kus asus "laboratoorium", laskemoona töötlemise tehas. Olime jõudnud laagri taga olevale õppeplatsile ja seal tegevusse asunud, kui käisid suured plahvatused. Hüppasime allohvitseride Veske ja Siinori käsul ratastele, et kohapääle minna. Kuulusime auto-tanki väeosa laari alla ja säält ei tahetud meid edasi lasta - pole korraldust. Veske-Siinori käsul  sõitsime keelust hoolimata edasi ja jõudsime parajal vaheajal, kui uusi plahvatusi ei olnud, laskemoonaladude juurde tuld kustutama. Ladude kaitseks istutatud põõsad ja kanarbik põles. Laboratooriumi juures olevad suured kahurimürsud kuumenesid ja plahvatasid edasi - lendasid taeva alla ja kaarega kaugemale maha - seetõttu ei saanud peale meie ka uusi üksusi appi tulla. Materdasime tuld ladude ümbruses ja leidsime ühe pootshaagi, sellega tõmbasime ühe vagoneti meremiinidega tule lähedalt kaugemale raudteeharule. Õhtupoole jäid kohalikud plahvatused harvemaks ja abiväge ilmus juurde, laod said tulest päästetud. 
Järgmistel päevadel olime surnute väljakaevamisel rusude alt ja platsilt, kus iganes ohvrite osasid leidsime. Oli ka ruume, kus teadupärast 10 inimese ringis oleks pidanud olema, ei leitud aga midagi. Kuumus oli nii suur olnud, et kõik ära hävitas. Platsilt maja eest leidsime ühe noore inimese jala koos valge suvekingaga - keha ei kuskilt. Peale seda sündmust anti meile, kui esimestele abistajatele, puhkus ja üks, kes leidis maasees olevast käigukanalist elusa töölise ja selle välja aitas, sai valgeristi. Hukkunute matmisel käis meie rühm Tallinna Sõjaväe surnuaial saluteerimas."

Teisipäev, 15. mai 2012

Me oleme ka google street views olemas :D

Ei uskunud mina, et meie pisike külatee ka üles võetakse. Hakkasin Koselt "sõitma", Äksi oli ilusti olemas.

Isegi legendaarde infotahvel oma õnnetus seisukorras jäädvustatud. Sügistormidega murdus see lõplikult pikali, katus tuli otsast ära ning vedeles pikka aega prügikasti kõrval, samas kui infotahvli ülejäänud osa tõsteti endise kauplusehoone najale, kus see seisab tänaseni niimoodi, justkui ei oleks kellegi asi. Või justkui peaks vald tulema ja selle korda ajama...

Aga kae imet, ka meie väike Äksi-Kolu tee on üles võetud :) Jäädvustatud ajalooline Kirivalla-Alansi piirikoht. Paremat kätt jäänud metsatukk ongi tänaseks ajalugu.

Kõik majad, mis suviselt täies lehtes puude taha varju ei jää, ka kõik kenasti näha. Kui ka on mõni inimene peale jäänud, on tema privaatsuse kaitseks hägustatud.

Tüüpiline meie kandi vaade. Kui tuul viljapäid kõigutab, on see sama hea kui merevaade :)

Isegi meie külaplatsist sõitsid google-autod mööda :)

Ja nii on ka viimane pilt Puustalu majast, mis talvel lammutati.

Mis sest värgist siis kasu? Nüüd saate enda kaugel elavatele sõpradele-sugulastele virtuaalse ekskursiooni teha ja näidata, mismoodi meie kodukant südasuvel välja näeb. Samuti saab võimalik uus elanik surfata ja vaadata, kus ja mis ja kas lubatav maaidüll ikka on selline. Head uudistamist!

Teisipäev, 1. mai 2012

Habaja kõhutantsijad...

... käisid rahvusvahelise tantsupäeva puhul Pajusti kultuurimajas esinemas. Oli väga lahe kogemus, kohal olid enamasti meie fantastilise juhendaja Jane rühmad, oli tüdrukuid, oli vanemaid prouasid, oli väga saledaid, oli väga vormikaid, oli volüümikaid ja siledamapoolseid, oli päris algajaid ja oli juba väga kogenuid. Üritusel oli võimalik veenduda, et kõhutants sobib tõesti igas vanuses naisele. 

Kui nüüd tunned, et soovid ka proovida, siis on nüüd õige aeg - kui enne tegelesime oma esinemistantsuks valmistumisega ja juba liikuva rongi peale raskem hüpata, siis homsest tegeleme jälle uute tantsude õppimisega ja uutel huvilistel lihtsam lisanduda. Tantsime igal kolmapäeval kell 19.45 Habaja raamatukogus, treeningtunni hind 4-5 eurot, sõltuvalt osalejate arvust.

Foto on pärit Tarmo Siiraku galeriist. Klikid galeriil, näed sama ürituse kõiki pilte.