Eilsetes uudistes kõneleti Männikult leitud hiigelkogusest lõhkeainest. Olukorras, kus demineerijad arvutavad leitava lõhkeaine kogust tavapäraselt grammides, nimetas Demineerimiskeskuse juht Arno Pugonen ka maailma mastaabis unikaalseks üle 15 tonni lõhkeaine avastamist! Maa sisse peidetud trotüüli"jurakas" õnnestus demineerijatel mitmepäevase töö tulemusena siiski ilusti kätte saada ja kahjutuks teha. Sõjaajaloolane seostas lõhkeaineleidu EW ajal Männikul asunud laskemoonatööstusega ning selle traagilise plahvatusega juunis 1936, mille tagajärjel hukkus 63 inimest. ETV AK vastavat uudistelõiku saab vaadata siin.
Saatuse tahtel juhtus just siis sõjaväes olema ja piirkonnas viibima unustamatu Tamme Eeri, kelle põrmu just möödunud laupäeval Kose kalmistule sängitasime. Eeri on oma põhjalikes mälestustes juhtunut kajastanud niimoodi:"Suvel Männiku laagris olles juhtus plahvatus Männiku laskemoonaladude juures, kus asus "laboratoorium", laskemoona töötlemise tehas. Olime jõudnud laagri taga olevale õppeplatsile ja seal tegevusse asunud, kui käisid suured plahvatused. Hüppasime allohvitseride Veske ja Siinori käsul ratastele, et kohapääle minna. Kuulusime auto-tanki väeosa laari alla ja säält ei tahetud meid edasi lasta - pole korraldust. Veske-Siinori käsul sõitsime keelust hoolimata edasi ja jõudsime parajal vaheajal, kui uusi plahvatusi ei olnud, laskemoonaladude juurde tuld kustutama. Ladude kaitseks istutatud põõsad ja kanarbik põles. Laboratooriumi juures olevad suured kahurimürsud kuumenesid ja plahvatasid edasi - lendasid taeva alla ja kaarega kaugemale maha - seetõttu ei saanud peale meie ka uusi üksusi appi tulla. Materdasime tuld ladude ümbruses ja leidsime ühe pootshaagi, sellega tõmbasime ühe vagoneti meremiinidega tule lähedalt kaugemale raudteeharule. Õhtupoole jäid kohalikud plahvatused harvemaks ja abiväge ilmus juurde, laod said tulest päästetud.
Järgmistel päevadel olime surnute väljakaevamisel rusude alt ja platsilt, kus iganes ohvrite osasid leidsime. Oli ka ruume, kus teadupärast 10 inimese ringis oleks pidanud olema, ei leitud aga midagi. Kuumus oli nii suur olnud, et kõik ära hävitas. Platsilt maja eest leidsime ühe noore inimese jala koos valge suvekingaga - keha ei kuskilt. Peale seda sündmust anti meile, kui esimestele abistajatele, puhkus ja üks, kes leidis maasees olevast käigukanalist elusa töölise ja selle välja aitas, sai valgeristi. Hukkunute matmisel käis meie rühm Tallinna Sõjaväe surnuaial saluteerimas."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar