teisipäev, 21. detsember 2010

Külapiiride paikaajamine vol 2: Alansi ja Siuge vahelise piiri vaidlused

Jätkame ajalooliste ürikute teemal. Siuge on samuti muinasajast pärit küla nagu Alansi ja Kirivalla, olles ühtlasi ka Kirivallast järgmine küla Tallinn-Paide taliteel.





Osa sellest taliteest on näha ka ülemisel muinsuskaitse all olevaid objekte tähistaval kaardil, Siuge külakeskusest loodesse suunduv tee. Ajad muutuvad ning tänaste haldusüksuste seas pole Siuget olemaski - see, kunagi ka Harmi mõisale kuulunud küla on nüüd osa Tamsi külast, kuuludes seega täna Rapla maakonda.

Võib-olla seoses sellega, et Dekenid hakkasid neile kuulunud Siuge küla tükkideks jagama, tekkisid kohtuvaidlused Siuge-Alansi vahelise piiriga seoses.

Esimene istung toimus 6.jaanuaril 1501 Harju Meeskohtus. Kõige tulisem vaidlus käis maa-ala üle, mis on kivist silla juures Siuge-Alansi teel. Kellele kuulub kivist sild?!Vaidlusaluse maatüki suhtes kutsuti tunnistusi andma Alansi (Allanas) ja Habaja (Appa) talupojad, et kinnitasid, et vaidlusalune maa ja põllutükid on aegade algusest saati olnud nende oma, sama kinnitasid ka kloostrineitsite ja Kõue talupojad (die Bauern der Klosterjungfrauen und die Bauern von Köw). Esimene otsus piiri kohta pärineb 6.maist 1501, Alansi küla nimi kirjutati seal Allinatz. Esiletoomist väärib sellest lahendist ka vastaspoole väide, millega üritati Habaja talupoegade väiteid näidata ebausaldusväärsetena: nad ei ole elupõlised talupojad, vaid sisserändajad (wäre nicht Erbbauer zu Appay, sondern es wären allzumal Einkömmlinge). Meenutuseks - kui Alansil oli selleks hetkeks juba paar-kolm tuhat aastat elatud, siis Habajal tekkisid esimesed talukohad 15.sajandi esimeses pooles ehk teisisõnu, Habajal polnud elu käinud veel 100 aastatki.

Siinkohal tekib muidugi ka küsimus, kus siis meie kandis ometi see klooster oli?! Õige vastus on tegelikult see, et siin on silmas peetud tõenäoliselt Tamsi või Vaopere talupoegi, sest Tamsi küla omanik oli alates 1286 Tallinna Püha Mihkli Nunnaklooster, kes tegutses kunagi tänase Gustav Adolfi Gümnaasiumi ruumides, ka Vaopere ja Kuimetsa kuulusid kloostrile.


Järgmine kohtuasi toimus Siugel 19.juunil 1633. Siuge (Siuck), Habaja (Abbiat) ja Alansi (Allandes) külade vahelise piiri kohtulik tuvastamine.

Püüan siin pisut edasi anda kohtuotsuse teksti: "Nimelt ristikivist, mida meile näitas Rittmeister Berendt Taube ja mis paistab kui nurgakivi, millel on kõik neli nurka välja raiutud ning mis tähistab kolme mõisahärra omandi piiripunkti, nimelt Kuimetsa, Harmi ja Siuge; siis proua Wagneri poolt meile näidatud üks õõnsus või koobas ühe Kuimetsa söötis seisva talukoha Pundipere (Punti Perre) läheduses, mida ta peab kohaks, mis tähistab kolme mõisahärra piiripunkti. Milline koobas, peale seda kui sealt ei leitud mingit kivisütt (Kohle??) nagu tavapärane oleks olnud, pidi tähistama kolme mõisahärra piiripunkti, ei õnnestunud meil tuvastada, vaid leidsime sealt hoopis ristikivi. Ja siit edasi minnes leidsime veel ühe ristiga kivi. Sealt edasi nägime veel üht ristikivi enne tammi, tammi juurest läksime üle paremat kätt suure kasepuu juurde, kus pidi ka üks ristikivi olema, mida me ei leidnud. Et seal hiljuti, veel mõne aasta eest oli olnud ristikivi, kinnitasid meile vande all Harmi talupojad. Seetõttu tuleb sinna uuesti ristikivi panna. Sealt edasi otsejoones mööda mäge, kuhu tuleb samuti panna ristikivi, ristikivist ära pöörata mädasoos asuva allika suunas, Siuge küla ligidal /…/. Edasi sirgelt üle mädasoo jällegi kohta, kus kohtuvad Kuimetsa, Siuge ja Harmi, ühe puu (Grenenbaum?) juurde, mis on kahe ristiga tähistatud, kuhu tuleb samuti ristikivi panna. Ja mina kui meeskohtunik koos kahe kaasistujaga kinnitan, et see jäägu piiriks ka edaspidi.



Kuid see, mida proua Wagnersche koos oma väimehe ja teiste sõpradega väidab oma piiri ja valdused, nimelt alates sellest samast suurest kasepuust kulgevat piir hoopis järgmiselt; suure kasepuu juures olevat olnud ristikivi, mida tema enda talupojad kinnitasid, ning millisesse kohta me määrasime uue ristikivi asetamise, sealt edasi edela suunas üle sillla, mis asub Siuge küla all, sillast pöörata lääne suunas kuni veekoopani (Wasserkuhle?), sealt edasi loode suunas, sealt lääne suunas, siis taas edela suunas, seejärel lõunasse, siis mädasoos asuva veekoopa juurde, sealt edasi lääne suunda, kus asub ristikivi."


18. juunil 1635 on allkirjastatud järgmine dokument:

"Esmalt alates ühest piirikivist, mis Kuimetsa, Harmi ja Siuge maid eraldab, Pundipere (Puntiper) all, kus on põld, mis Jacob Deckeni ajal ühendati Saumetsa maatükiga, kuuluvana Habaja küla maade hulka, vastavalt vanale kohtuotsusele aastast 1501. Ja siit edasi kuni kivini enne tammi, ja nii edasi mööda tammi paremat kätt kasepuuni, sest seal peab olema tunnistajate jutu järgi ristikivi. Sealt läbi põõsa Kerwaste Zilloni mööda Alansi teed (auf dem Allandschen Weg) Siuge all, kus peab ka olema ristikivi, lähtudes seitsme talupoja vande all antud tunnistustest, seal kivisilla juures peab ka olema ristikivi. Sellest kivisillast edasi mädasoo allika juurde, mis peaks olema üle kallatud tugeva täitega (mit hartem Gruss umschüttet) Mannrichteri otsuse järgi. Sealt edasi Grenenbaumi suunas, millel peab Mannrichteri otsusest lähtuvalt olema kaks ristimärki ning selle läheduses ka ristikivi, mis Mannrichteri otsuse järgi peab olema piirimärgiks Tammistu, Siuge ja Harmi maade eristamiseks, sealt edasi lähevad Harmi ja Tamsi piirid vastavalt vanadele piiridele.

Alla on kirjutanud: Otto Wrangell

Fromholt Tiesenhusen
Ewerdt Bremen
Jürgen Maydell
Hanss von Rechenberk
Hinrich Hastuer


Kaardimaterjali vaadates arvan, et vaidlus käis nende maatükkide üle, mis on Saumetsa juures. Pundipere on tõenäoliselt pärandkultuuri kaardil märgitud Pundi talukoht. Kivist sild "Alansi teel" võis olla ilmselt Siuge ja Habaja veski vahelisel teel üle Alansi oja minev sild, juhul kui tol ajal eksisteeris kivist sildasid ka üle jõgede. Ja miks Alansi tee, mitte Habaja tee - sest Alansi oli tollal suur ja tähtis. Habajale mõisa ehitamiseni oli veel pisut aega - Habaja mõisa sünniaasta on teatavasti 1646.
Pildid ja kaardimaterjal: Maaameti geoportaal.

Ajaloolised andmed pärinevad Briefladest.

1 kommentaar:

Valdo Praust ütles ...

"Tõsiteaduslik" ajalugu väidab, et enne 18. sajandit kivist sildu Eesti maanteedel polnud. Üldiselt peetakse 1784.a. avatud Tartu kivisilda Liivimaal (st Eesti ja Läti aladel) esimeseks.

Olles teedeajalooga ja keskajaga hobi korras veidi kokku puutunud, julgen selles aga veidi kahelda! Miks ei võinud Eestis olla kivist sildu? Eriti seal, kus looduslikku kivi oli lademes - asi siis osa paekivist lubjaks põletada polnud ja võlvile rakis teha polnud! Pole palju raskem töö kui iga mõnekümne aasta tagant puittarindeid vahetada! Jah, 16.-17. sajandi suurel sõdadeperioodil võidi paljud neist purustada ja see võis jätta hiljem mulje, et kivisildu polnudki.

Igatahes - kui ürikus on mainitud kivist silda, ju see nii siis ka oli.

Võrdluseks - Ida-Preisimaal Rösseli linnas (praegu Reszel Poolas) on säilinud imeilus 14. sajandi kivist kaarsild, mille teealune on kokku ehitatud... vanglaga. Käisin seal sellel varakevadel. Arvestades, et Eesti asus alates 13. sajandist samas kultuuriruumis, võib oletada, et ka siin olid keskajal siiski kivisillad üsna tavalised.