reede, 17. detsember 2010

Kõue Kuulutajas oli artikkel Harmi mõisast

Võtsin end kokku ja kirjutasin heade inimeste palvele vastu tulles artikli KK-sse seoses hiljuti toimunud mõisapäevaga. Jääme siis "põnevusega" ootama, millise järje see kirjatükk saab teadagi kelle poolt. Kopeerin selle artikli siiagi (avaldatud detsembrikuu Kõue Kuulutajas).


Uue-Harmi mõisas toimus mõisaajaloopäev

Monika Mikiver

Harmi-Ojasoo piirkond ja mõisate teke

Tänase Harmi ja Ojasoo külade alal asus võimas neljast külast koosnev Harmi (Hermæ) külade kogum (Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke), kui 1219-1220.aastatel viidi Taani võimu poolt läbi külade loendus. Kuivajõe äärne viljakas pinnas oli arenguks soodne, kokku 25 adramaa suurune Harmi oli meie valla suurim. 1 adramaa oli põlluala, mida suutis aastaringselt harida 1 mees 1 hobusega. Teadlaste hinnangul võrdus 1 adramaa 8 hektariga, seega tänastes mõõtudes tähendab 25 adramaad 200 hektarit. Ühes, Harmseleke nimelises külas oli ajalooürikutele tuginedes juba enne 1325 aastat mõis. Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus liikus ordu sõjavägi Paidest Tallinna peale läbi meie kandi külade, mille käigus peeti Kanaveres suur lahing. Tee peal põletati ja hävitati enamik külasid, nii hävis ka Harmseleke mõis 1343.

Ojasoole, mis saksakeelsetes ürikutes kannab nime „Harm“, rajatud mõisast koos kahe vesiveskiga on esimesed kirjalikud andmed aastast 1417, ordu maameistri läänikirjast. 1646.aastast pärineb juba Harmi uues mõisas alla kirjutatud piirileping, milles on detailselt kirjeldatud Uue-Harmi (Neu-Harm) ning Vana-Harmi (Alt-Harm) mõisale kuuluvad maatükid. Nimetatud aastaarvu peetaksegi Uue-Harmi mõisa sünnikuupäevaks.

Jaan Krossi "Keisri hull" ja Uue-Harmi mõis

19.sajandi alguses valmis Uue-Harmi mõisa uus peahoone, mille ehitustööd kulgesid Vana-Harmi mõisas elanud mõisniku Peter Zoege von Manteuffeli juhtimise all. Tegu on sama inimesega, kes on üks tegelaskuju Jaan Krossi teoses "Keisri hull". Mõisnik on raamatu peategelase, liiga demokraatlike riigikorralduslike ideede eest vangistusse mõistetud ning hulluks tembeldatud Timo von Bocki õe Elisabethi abikaasa, keda raamatus kirjeldatakse järgmiselt:

„Möödunud nädala jooksul jõudsid Manteuffelid kevadepori kiuste kahe jumitu killavooriga pärale. Ja mittegi veel terve perekond. Aga kokku ikkagi enam kui piisavalt. Endine jämeda sinaka lõuaga ja musta nudipeaga Peeter, kes on jõudnud oma toheda nina juba igale poole sisse toppida. Ja tema endiselt nohune ja püüdlik, aga mitte kõige vastumeelsem Elsy. Ja lainetavate pagariemandavolüümidega viieteistkümneaastane Claire, kes oma paksusehämmeldusest tüütu, aga teinekord vist ka päris vaimuka lobisemisega üle saab. Ja üheteistkümnene mustapäine naaskel Emma. Ja kümneaastane Max ja kuuene Alex, kaks hästi tedretähnilist marakratti. Kusjuures kolm vanemat poega, Gerhard, Otto ja Carl, on kõik juba üle kahekümne ja tegutsevad mujal, kaks esimest ohvitseridena kroonus, nagu ma aru sain, ja viimane Tartu suurkoolis tuhteerimas.“

Kirjeldatud mõisahärra tegevust Uue-Harmi mõisas meenutab meile hoone parempoolses otsaseinas olev kivi, mis kannab aastaarvu 1809 ning nime Peter Zoege von Manteuffel.

Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust sündis maailma muutnud kirurg

Et tegu ei olnud vähetähtsa karjamõisaga, sellest annab tunnistust 1850ndal aastal toimunu. Sel aastal peeti Harmi mõisas üks väärikas pulmapidu - Peteri vennapoeg Hermann Gustav Zoege von Manteuffel abiellus 1850.a Harmi mõisas ühe märkimisväärse noore preili Bertha Heinriette Wilhelmine Parrot´iga. Preili Bertha vanaisa, prantslasest teadlane Georg Frederic Parrot oli 1801.a kaitsnud doktorikraadi, uurides keemia ja füüsika mõjusid arstiteadusele ning 1802.a saanud taasavatud Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks. Võime vaid oletada, kui elitaarne seltskond sellele pulmapeole kogunenud oli.

Seitse aastat hiljem sündis Uue-Harmi mõisas sõlmitud abielust üks tore poisslaps, kellest sai hiljem maailmakuulus arstiteadlane ja kirurg Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel. Nimelt võttis tema esimesena kasutusele keetmise teel steriliseeritud kirurgilised kummikindad. 1897 avaldatud teadusartiklis soovitatud "keedetud käed" ("gekochte Hände") avaldas mõju antiseptilise kirurgia arengule terves maailmas. Varem opereeriti enamasti paljakäsi.

27.novembril toimus Zoege von Manteuffeli sihtasutuse korraldatud mõisaajaloopäev

Eelnevast tekstist joonistub välja, miks loodud sihtasutus just sellist nime kannab. Uue-Harmi mõisa ajalugu võib peita endas veel palju põnevaid saladusi.

27.novembril olid kohalikud ajaloohuvilised kogunenud Uue-Harmi mõisa, et nautida esimest Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse poolt korraldatud mõisaajaloopäeva. Kohaletulnuid tervitas avakõnega direktor Tiiu Jalg, kes kõneles Uue-Harmi mõisahoones tegutseva Harmi kooli tänasest olukorrast, muredest ja tulevikuväljavaadetest. Järgnevalt tervitas kuulajaid Zoege von Manteuffeli nimelise sihtasutuse käivitaja Sirje Kautsaar, kes tutvustas sihtasutuse eesmärke, milleks on aidata kaasa nii Harmi kooli kui mõisamaja olemasolule ja arengule. Mõisa ajaloo uurimine on üks eesmärkidest. Sihtasutus on asunud tegema koostööd Arhiivikooliga, mille käigus koostatakse mõisamajja ajaloolist materjali tutvustavad stendid.

Ürituse põhiettekandja oli ajalooarhivaar pr T. Oja, kelle ettekande teemaks oli mõisate osa kohaliku elu mõjutamisel ning kes esitas ülevaate mõisate kujunemisloost.

Harmi kooli kunstiõpetaja J. Soomets kõneles mõisate restaureerimisest. Saime näha huvitavaid fotosid Kose-Uuemõisa, Vodja, Ojasoo, Triigi, Harmi mõisatest. Huvitav oli kuulda siseviimistluse trendide muutumisest. Kui vahepeal oli moes püüda taastada kõik ühe teatud ajastu stiilis, siis nö viimane mood on hoopis lasuurimine. Mõte on nüüd hoopis selles, et kui remondi käigus seinad paljaks võtta, on seal näha väga erinevatest ajastutest jälgi, erinevaid kihistusi. Lasuurimisel kaetakse sein poolläbipaistva ainega, nii et see väga erinevates värvides sein jääb näha, kujutades endast omamoodi kunstiteost, mis kõnetab meid ajaloolisusest hoopis enam kui kunstlikult pätsistiilis seinakrohv, mis peaks meenutama keskaegset seina. Eilse ajalooürituse lõpetas õpetaja Mare Kivistik, kes tutvustas Harmi kooli osalemist kolmandat hooaega suvises külastusmängus „Unustatud Mõisad“.

Ettekannete vaheajal rõõmustas ajaloohuvilisi mõnus kohvilaud magusate kookide, karaski ning Võtikmetsa talu kodus küpsetatud leivaga.

Üritus toimus kohaliku omaalgatuse programmi toetusel.

Allikad

Käesolevas kirjatükis on ajalooliste andmete esitamisel tuginetud järgmistele allikatele:
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland, Görlitz, 1930
• Baltisches historisches Ortslexikon, Volume 1. Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, 1985.
• Est- und livländische Brieflade. Eine Sammlung von Urkunden zur Adels- und Gütergeschichte Est- und Livlands. Fr.G. von Bunge ja R. von Tolli, 1856.
• Geschichte der Medizin. Von der Antiseptik zur Aseptik. Heinz Flamm, 2009.

1 kommentaar:

Valdo Praust ütles ...

Tõenäoliselt asutati Uue-Harmi mõis varasema veskikoha juurde.

Seda lubab mul ühest küljest oletada 1466. aasta ürikus olev teade veskikohtadest (Fr. von Bunge ülemsaksa tõlkes Mühlstätten), mis lubab omakorda arvata, et neid oli mitu. Teisest küljest on paljudes Eesti paikades (Arkna, Lohu, Hüüru) teada, et mõisaid asutati tihti just nimelt olemasolevate veskikohtade juurde ning veskikohad ise olid üsna püsivad ja ei muutunud.

Kui nüüd vaadata Harmi mõisa ümbrust enne 17. sajandit koos sealse asustuse ja teedevõrguga, siis on üsna tõenäoline, et Tallinna komtuurile allunud Ojataguse ordumõis käis talviti Tallinnasse seda taliteed pidi, mis Silmsilt läks üle Kantküla Alansile ja sealt edasi Kirivalla poole üle hilisema Uue-Harmi mõisakoha. Just niisugustesse jõeületuskohtadesse tekkisidki aga keskajal vesiveskid.