Riigikontrolör: pole võimalik, et paari tuhande elanikuga KOV-d suudaks täita KOV ülesandeid

Kõue valla aktiivsemad tegelased elavad ja hingavad praegu ühinemisläbirääkimiste taktis. Kõue vallas toimunud avalikud rahvakoosolekud on läbi, ees on mitu koosolekut Kose vallas, mida on - kui Internetijumal annab - võimalik jälgida ka Interneti kaudu (osa koosolekuid on ka järelvaadatavad!). Triigi külavanem on oma muljeid jaganud KKS ajaveebis, Kõue vallavanem enda mõtteid oma blogis. Selleks, et valla elanik saaks teha teadliku valiku, on tehtud üsna palju. Millest otsuse tegemisel lähtuda, on ka palju. 

Mina aga kasutan juhust ja avaldan väljavõtted oma kunagise lugupeetud kolleegi, tänase riigikontrolöri artiklist "Mihkel Oviir: sümfoonia kandlele ja kammipillile", mis on avaldatud juba 2008.a Postimehes. Lugege ja mõtisklege ka riigikontrolöri sõnade üle.

"/.../

Foto: Riigikontroll. Autor: Postimees/Scanpix Baltics

Vaatamata valdade/linnade üldise arvu mõningasele vähenemisele ei ole alla 3000 elanikuga KOVide osakaal koguarvust peaaegu üldse vähenenud. Kui aastal 2001 oli väikesi KOVe 70%, siis 2007. aastal oli selliseid 67% kõikidest valdadest/linnadest. 

Kahe kolmandiku KOVide kohta tuleb rahvastikust vaid 17%. 
Alla 1000 elanikuga valdu on aga suisa 35 (sic!). Ja ainult kolm linna ületab 50 000 elaniku piiri. On ju vana nali, et vastates välismaal küsimusele, kui palju Eestis on elanikke, ja saades vastuseks 1,3 miljonit, järgneb küsimus – aga kui palju teistes linnades elab.

Meeletu hulk ülesandeid
Ütlesin juba 2006. aastal parlamendi ees kõneldes KOVide suutlikkust ja neile pandud kohustuste hulka võrreldes, et kui ikka muusikateos on kirjutatud sümfooniaorkestrile, siis kandle ja kammipilliga seda lugu ära ei mängi.

 Riigikontroll on auditeerinud KOVe ligi kaks aastat. Nii suuri, keskmisi kui ka väikseid. Kui suuremad linnad välja arvata, vaatavad meile vastu kogu aeg ühed ja samad probleemid ning sama süsteemne viga.

 Ja ma võin audititulemustele tuginedes kinnitada põhilist – ei ole olemuslikult võimalik, et paari tuhande elanikuga KOVid suudaksid kõiki neile ette nähtud ülesandeid täita. See ei ole lihtsalt võimalik.

KOVide ülesannete loetelusse kuuluvad näiteks sellised n-ö seinast seina märksõnad nagu sotsiaalabi, vanurite hoolekanne, lastekaitse, puuetega inimeste sotsiaalteenused, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus ja kanalisatsioon, heakord ja jäätmehooldus ning maakorraldus ja territooriumi planeeringud, ühistransport, teede ja linnatänavate ehitamine ning korrashoid ja liikluse korraldamine, kultuurielu ja vabaajaüritused, aga ka tervishoid, avalik kord ja turvalisus.

KOVil tuleb hakkama saada oma koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude ning tervishoiuasutuste ülalpidamisega.

 Ja selle «sümfoonia» mängimisega peavad KOVid edukalt toime tulema, olenemata nende suurusest, valla või linna elanike arvust või asukoha eelistest. No ei ole võimalik.

Kõik KOVid peavad oma ülesannete täitmiseks olema suutelised kavandama oma valla/linna arengut, lisaks peavad seal töötavad ametnikud olema kompetentsed planeerima kavandatu finantseerimist või võimalusi finantseerijate kaasamiseks, omama võimekust projekte juhtida, riigihankeid korraldada, pidama tasemel finantsarvestust, arendama ja hoidma toimivatena IT-süsteeme jne.

Ka alla 2000 elanikuga KOVi volikogu, milles liikmeid võib minimaalselt olla 7, peab kõigis valla tegevuse valdkondades kehtestama suure hulga määrusi ja muid õigusakte ning võtma vastu hulga olulisi otsuseid.

Inimesi ei ole. Ega tule
Inimeste ootus saada põhilisi avalikke teenuseid enam-vähem ühtlasel tasemel üle kogu riigi eeldab KOVidelt, et kõigi valdkondade ametnike tarbeks oleks olemas ametikohad ja need oleks täidetud kompetentsete spetsialistidega. Teenuste osutamiseks toimiks efektiivne töökorraldus ja tagatud oleks selle tehniline pool.

Ka siin ei ole vahet omavalitsuse suurusel, pakutava teenuse kvaliteedi tagab ametniku kompetentsuse tase, samas on nii, et ühes või teises valdkonnas tuleb väikevallal terve aasta jooksul vastu võtta vaid mõni üksik otsus.

 Ja nii nagu KOVidele pandud ülesannete hulk aasta-aastalt pigem suureneb, nii tõusevad pidevalt ka nõudmised ametniku kompetentsusele ja teadmistele.

Vaadates kogu loetelu, millega KOV iga päev peaks tegelema, tuleks igal vallal/linnal tarvitada arhitekti, maakorraldajat, ehitusinseneri, riigihangete spetsialisti, juristi, IT-süsteemide arendajat, finantsjuhti ja raamatupidajat, kultuuriürituste korraldajat, haridusvaldkonna asjatundjat, sotsiaalhoolekande- ja lastekaitse korraldajaid ning jäätmehoolduse ja keskkonnaspetsialiste jne. Või need teenused kõik sisse osta. Aga kust?

Enamasti on väikestes vallavalitsustes vaid 10–15 ametnikku koos vallavanema, abivallavanema ja sekretäriga. Väikseimates vallavalitsustes on neli kohta. Neil on täita samad põhifunktsioonid mis Tallinna rael.

 Tegelikkus on see, et nii tasemelt kui ka erialalt erineva ettevalmistusega KOVide ametnikud täidavad juba praegu mitut ülesannet.

 Tihti ei jätku ka ühe käe sõrmedest, et loetleda, milliste valdkondade eest nad peavad vastutama. Samas on KOVid ka valiku ees, kas jätta ametikoht täitmata või lasta kvalifikatsiooninõuete latti alla.

/.../

Trend ei anna alust hõisata
Juba üheksa aasta tagune «Eesti inimarengu aruanne» toob välja, et ka 3000–6000 elanikuga vallad, väiksematest rääkimata, ei suuda toetada demokraatlikku sotsialiseerimist ja eestvedajatena silma paistnud inimesed siirduvad suurematesse keskustesse. 

See tendents jätkub: võrreldes 2001. aastaga on rahvaarv vähenenud suhteliselt kiiremini just väikestes KOVides. Võrreldes riigi keskmisega väheneb väikestes KOVides rahvaarv poole kiiremini.

Statistika näitab, et neid väikesi KOVe, kus tööturule sisenejaid oli rohkem kui sealt väljujaid, oli 2001. aastal 151, ning KOVe, kus sisenejad vähemuses, oli 23. Aastaks 2007. oli aga nii ühtesid kui ka teisi väikseid KOVe arvuliselt peaaegu võrdselt.

Analüüsides KOVide jõukust ja reastades nad ühe elaniku kohta laekuva tulumaksu summa alusel, selgub, et suhteliselt rikkamate (1.–20. koht) 

KOVide seas on väikeste esinemissagedus tagasihoidlikum, samal ajal on olukord sotsiaaltoetuste maksmise osas vastupidine, st väikesed KOVid maksavad elaniku kohta sotsiaaltoetusi pigem rohkem kui suuremad.

Riigieelarvest eraldatakse igal aastal tasandusfondi kaudu raha nendele 
KOVidele, kelle arvestuslikud tulud jäävad alla arvestuslikele kuludele ehk kes ei tuleks ise ots otsaga kokku. Aastate jooksul on tasandusfondi kaudu toetust eraldatud valdavale enamikule KOVidest. Tänavu on toetusrahata vaid 21 valda/linna. Seega – ise saab hakkama umbes kümnendik KOVidest. Kuid see ei ole praegu peamine probleem. 

Rõhutan – haldusterritoriaalse reformi eesmärk ja tulemus pole suur kokkuhoid. Peamine eesmärk on hüppeliselt parandada juhtimise kvaliteeti, võimekust täita oma ülesandeid. See on võimalik. 


/.../

Nii kodaniku, valija kui ka riigikontrolörina sooviks ma väga, et just väikevaldades/linnades endis tekiks surve oma juhtidele ühineda teistega ja moodustada võimekamaid üksusi.

Mõnel pool sellised mõtted ka liiguvad, kuid näen ka üksteise vaenamist ja rumalat suletuse püüet nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Puudub tihtipeale soov vaadata oma hoovist kaugemale, näha ennast terve Eesti võimekuse taustal ja mõtestada enda olemist Euroopa ja maailma taustsüsteemis. 

See on häda, mis vaevab Eestit ka laiemalt – kuna siinne kant on enamasti olnud ühe või teise impeeriumi osa, siis on ka laiem strateegiline mõtlemine olnud impeeriumide keskuste pärusmaaks; kohapeal on olnud vaja mõelda nii otseses kui ka kaudses mõttes piiratult vaid oma valla või talu piires. Ja kui vallast või linnast edasi on liigutud, on see kitsas maailmapilt endaga kaasa võetud.

/.../
Eesti kohaliku elu üks parimaid tundjaid, tuntud ajakirjanik Rein Sikk näitas hiljuti Eesti Päevalehes, kui alusetu on haldusreformi vastaste levitatav hala selle üle, et vallamaja kaob ära, kohe kõik ääremaastub või läheb kaduma identiteet.

Olen Rein Sikuga nõus, et tuleb selget vahet teha administratiivsel keskusel, kus käib asjaajamine ja kogukondlikul tegevusel. «Kas meie identiteet on vaid vaskplekist või emailitud silt ühe maja uksel? 

/.../