19.06.2012 koostatud ühispöördumine Kõue vallavolikogule

Ühispöördumine Kõue vallavolikogule

Lugupeetud Kõue vallavolikogu liikmed!

19.06.2012 toimus Kõue valla külavanemate ja seltside esindajate kohtumine Kõue Rahva Majas, mille käigus arutati Kose ning Kõue valdade ühinemisläbirääkimiste võimalikku katkestamist.

Kohalolnud arutasid läbirääkimiste pidamise poolt ja vastu argumente ning leidsid, et ainuõige on valdade ühinemise kohta küsida hinnangut rahvalt. Ühinemise rahvahääletusele panemine eeldab aga põhjalikku ja mitmekülgset läbirääkimist, kus kaalutakse kõiki poolt- ja vastuargumente.

Seoses sellega nõuavad allakirjutanud Kose ja Kõue valdade ühinemisläbirääkimiste jätkamist ning ühinemise rahvahääletusele viimist.

Läbirääkimiste väärikaks jätkumiseks, teeme ettepaneku Kõue vallavolikogule sõnastada ja avalikustada Kõue valla selged ühinemisläbirääkimiste eesmärgid, millest läbirääkimiskomisjonid saavad oma töös juhinduda.

Sirje Kautsaar, Habaja Rahvaspordiklubi, Zoege von Manteuffeli nimeline sihtasutus
Annely Tisler, Võtikmetsa Hobikoda 
Monika Mikiver, Alansi, Kirivalla, Lutsu külavanem, Alansi-Kirivalla-Lutsu Külaselts
Olev Kull, Aela külavanem, Kõue Külade Selts
Hille Schaffrik, Habaja Külade Selts
Rita Piho-Viinamägi, Virla külavanem, Kõue Külade Selts
Rene Reiljan, Rõõsa Külaselts
Aino Kärner, Pala ja Kukepala külavanem, Kõue Külade Selts
Tiiu Lõoke, Kõue, Nutu, Vahetüki külavanem, Kõue Külade Selts, Ardu Huvikeskus
Harri Kliimson, Rõõsa külavanem, Rõõsa Külaselts 
Lauri Ligi, Ojasoo külavanem, Ojasoo Küla Selts
Andrus Padar, Alansi-Kirivalla-Lutsu külaselts 
Juhan Soomets, Triigi külavanem, Kõue Külade Selts
Kadri Tonka, Kadja küla esindaja, Kõue Külade Selts
Ain Salupõld, Alansi Offroad Klubi, MTÜ MudEst
Mait Kautsaar, Võtikmetsa murutraktoristid
Arno Ilves, Paunaste külavanem, Kõue Külade Selts

Lemomägi ja Tütarmägi Alansil

Viimases Kõue Kuulutajas, mida üle-eelmises postituses tsiteerisin, küsib V. Laanet ka seda: "Küsimus: Kes ja miks nimetas Alansil oleva Lemomäe ümber Tütarmäeks?"


Minul on pigem vastupidine küsimus, kes ja miks nimetas Alansil oleva Tütarmäe, millel asub Pitka memoriaal, ümber Lemomäeks? 2001.a pälvis mälestusmärgi avamine ka ajakirjanduse tähelepanu ning kõikjal, sh Kõue valla kodulehel kirjutatakse "Alansil Lemomäel avati", vt nt EPL artiklit.

Esimene Alansi küla kaart pärineb Rootsi ajast 17.sajandist (millelt on Rahvusarhiiv nüüd õnneks autoriõigusliku kaitse eemaldanud). See oli aeg, kui kõik 24 osmikut olid kobaras koos, umbes vanast Vana-Kubja kohast kuni vana Virumäe kohani. Ei olnud veel eraldi Lutsuküla ega talusid Patermäel, Võtikmetsas, Soontemäel ega mujal. Küll aga olid olemas kohanimed Patermägi, Võtikmetsa, Rõudemägi, Sokumägi, Saviaugu (Savicku) mägi jne. On olemas ka Lemomägi ja Tütarmägi. 

Et 17.sajandi olustiku ja tänase miljöö kokkuajamine ei pruugi liiga lihtne olla, siis võtsin Maa-ameti kaardiserverist nõukaaegse maaparanduseelse kaardi ja kirjutasin mägede nimed uuesti. Mul on olemas ka Alansi 1850.a kaart, kus on veelgi detailsemalt kõik mäed ja metsatukad ära nimetatud ja kirjeldatud ning Lemomägi on ikka sama koha peal, suuremas osas Otti talu maade peal. Memoriaal on aga mäe otsas, mis vanadel kaartidel kannab Tütarmäe nime. Nõmmela mälestuste järgi on Pitka hukkumiskoht aga hoopis Alansil Aasumäel, paksu metsa sees. Ka kohalikud vanemad elanikud, kellelt seda küsisin, kinnitasid sama. Seega on küsimus vastupidine - kuidas 2001.a sai Tütarmäest Lemomägi? Kui keegi lugeja teab tausta, oleksin väga tänulik ning saaks ka küla ajalukku talletatud selle segaduse tekkelugu.

Võidupühal maakaitsepäevale majalippu õnnistama!

Kes osalesid J. Pitka 140 pidulikul aktusel Harmi mõisas, siis need kindlasti mäletavad naabervalla Kaiu valla aktiivse kaitseliitlase ja riigikaitseõpetaja Kalev Kiviste särtsakat ettekannet Kaitseliidu koostööst kogukonnaga. Ehk jäi meelde ka, et Kalev tegi reklaami Võidupühal Kaius toimuvale maakaitsepäevale ning kutsus ka meid majalippude õnnistamise tseremooniale! Värskes Kaiu Teatajas on sellest põhjalikumalt juttu:

"Maakaitsepäev Kaius taaselustab lipuõnnistamise

Traditsioonilisel Kaitseliidu Rapla maleva  korraldataval maakaitsepäeval, mis sel aastal viiakse läbi Kaiu vallas, võiks osalejatel kaasas olla majalipp, sest seekord taaselustatakse kohaliku toimkonna ettepanekul majalippude õnnistamise tseremoonia.Eelmisel aastal peeti maakaitsepäeva Kehtnas, veel aasta enne seda Vigalas. 

Selle aasta 23. juunil on kõik huvilised kogu maakonnast oodatud Kaiu valda. Rapla maavanema Tiit Leieri sõnul käib korraldamine külakorda, eeldusel, et vald on korraldamiseks ise soovi avaldanud ja osaleb aktiivselt ettevalmistustes. „Kaiu vald on olnud väga aktiivne,“ tunnustas maavanem.

Maakaitsepäeva üks kohapealsetest korraldajatest, Kaiu miinipildujate rühma ülem leitnant Kalev Kiviste rääkis, et majalippude õnnistamise taaselustamise mõte tärkas tal esimest korda juba 1988. aastal, kui tema kätte juhtus paljude lippudega vana foto 1936. aasta võidupüha läbiviimisest Kaius. Ideest innustatuna läks Kiviste Juuru tookordse kirikuõpetaja Jüri Bärgi jutule, kes kahjuks ei haakunud väljakäidud mõttega. Nüüd, üle paarikümne aasta hiljem sattus Kiviste vanu pilte lapates uuesti selle sama võidupüha foto peale. Uuesti 

seadis ta sammud Juuru kirikusse, nüüd juba praeguse kirikuõpetaja Tauno Kiburi jutule. Seekord leidis tema mõte kõlapinda ja Tauno Kibur oli meelsasti valmis lippude õnnistamise tseremooniat läbi viima.Kunagise lipuõnnistamise elluäratamisega seostub ja annab sügavama ja veelgi t ä h e n d u s l i k uma  mõ õ tme järgmine lugu. Kui Kiviste läks vana fotot lisainfo küsimiseks näitama Rasala külas elavale endisele kodutütrele Hilda Põldroosile, rääkis vanaproua, et tema pööningule oli ilma tema teadmata sõja ajal peidetud naabertalu sinimustvalge lipp - üks neist lippudest, mis õnnistati 1936. aasta võidupühal. Kivistele teadaolevalt on see ainus selline lipp, mis praegu veel alles, sest küüditamise hirmus tol ajal inimesed nii põletasid kui ka matsid maha oma sinimustvalged lipud. 

Kiviste kutsus kogu maakonna inimesi osalema maakaitsepäeval ja ühtlasi kasutama võimalust lasta õnnistada kaasavõetud majalipp. Ka ilma lipuvardata majalipud võib õnnistustseremooniaks kaasa võtta. Lipuomanikele on plaanitud ka paraadmarss, mis saab alguse Kaiu vallamaja eest.

Lisaks tavapärasele Kaitseliidu relva- ja tehnikanäitusele ning politsei ja  päästeameti d emo n s t r a t s i o o n i d e l e   o n Kaius vaatamiseks väljas ka miinipilduja, millega Kaiu miinipildujarühma mehed teevad ka näidislaskmist. Miinipildujarühmas on Kiviste sõnul ligi poolsada meest, maakaitsepäeval on erinevate ülesannetega hõivatud umbes pool rühma. Päevakavas on ka omavahelised võistlused nii päästeameti ja Kaitseliidu kui ka politsei ja maakaitsepäevast osavõtjate vahel.

Kaitseliidu Rapla maleva pealik Arni Ilves tunnustas nii nagu maavanemgi Kaiu korraldustoimkonda, rõhutades seda, et kõik uued ideed tulid just sealtpoolt, ja tema osaks on initsiatiivi ära kasutades välja pakutud ideedega kaasa minna. Ilves arvas, et sel maakaitsepäeval elluäratatav lippude õnnistamise tseremoonia võiks jääda kauni traditsioonina ka järgmiste maakaitsepäevade üheks osaks." 

Autor: Katrin Helend-Aaviku, avaldatud Kaiu Teataja juuninumbris

Kel on aga mingil põhjusel jäänud nägemata Front Line klubi etendus, võib sammud seada hoopis Harju maakaitsepäevale Raasikul! 

Infoks veel nii palju, et vahemaad räägivad selgelt Kaiu kasuks. Delfi regio sõiduplaneerija andmetel on Alansilt Kaiusse 18,8 km, sõiduaeg 15 minutit, Alansilt Raasikule aga lausa 41,8 km ja sõiduaeg 30 minutit :)

Rahvusarhiiv kinnitab: Ojasoo (Alt-Harm) mõis 1417

Foto: Muinsuskaitseamet

Viimases Kõue Kuulutajas ilmunud ariklis kirjutas V. Laanet enda ja teiste mälestustest, mis seonduvad Ojasoo mõisaga. Muuhulgas autor väitis: 

"Kõik alljärgnev on täpselt dateeritud kinnistusraamatu andmetel. Ojasoo mõis kanti kinnistusse 25.09.1558.a vendade Drolshagenite nimele s.o 454 aastat tagasi, 18 inimpõlve tagasi. Mõis 

eksisteeris 361 aastat 1919 aasta 25. oktoobrini."

Laaneti artikli lõpus on viidatud ka minu kirjatükile Harmi mõisast, mis ilmus 2010.a detsembrikuu Kõue Kuulutajas, milles kirjutasin Ojasoo mõisa kohta nii: 

"Ojasoole, mis saksakeelsetes ürikutes kannab nime „Harm“, rajatud mõisast koos kahe vesiveskiga on esimesed kirjalikud andmed aastast 1417, ordu maameistri läänikirjast."

Seega kui V. Laaneti hinnangul sai 1919. aastal Ojasoo mõis 361a vanuseks, siis minu andmetel 502.a vanuseks. Millest Laaneti andmete lahknevus tulenes, oli mulle tegelikult kohe selge - nimelt olid Rahvusarhiivi mõisate kinnistusraamatus, millele Laanet viitab, andmed sassi läinud. Kirjutasin seetõttu neile järgnevas sõnastuses märgukirja ja taotluse.

"Minu hobi on koduloo uurimine, millega seoses kirjutasin 2010. a Kõue valla ajalehes „Kõue Kuulutaja“ loo Harmi mõisast, mis puudutas ka Ojasoo mõisat. Artiklis kajastati ka koostöös EHA Arhiivikooliga toimunud mõisaajaloopäeva. 

Värskes Kõue Kuulutaja juunikuunumbris avaldas pr Viivi Laanet artikli, milles lükkab minu esitatud andmed ümber, tuginedes mõisate kinnistute registri andmetele. 

Paraku on registris viga ning mõisate kinnistute registris on andmed ebakorrektsed. Asi on selles, et esmalt oli mõis Ojasool, mille saksakeelne nimetus oli „Harm“ (25.jaanuari 1417 Sifert Lander von Spanheimi läänikiri). Samale seisukohale on asunud ka EHA arhiivikool: „1417. aastal läänistas ordumeister Lander von Spanheim Jacob Ronnele (Deken) ja tema järeltulijatele Ojasoo mõisa (Hof zu Harme) ja veel terve rea külasid. See on esmakordne Ojasoo mõisa mainimine. Ehkki järgneva üle kahesaja aasta jooksul nimetati mõisat saksakeelses kõnepruugis Harmiks, oli tegemist ikkagi Ojasoo mõisaga. Hilisem Harmi eraldati Ojasoost 1646. aastal.“

1646 eraldatigi uus mõis, mille saksakeelseks nimeks sai „Neu-Harm“ (eesti keeles Harmi), ning täpselt samast hetkest hakati „Harm“i nimetama „Alt-Harm“iks.  

Paraku on EHA kinnistute registris need asjad pisut sassi läinud:

1. Harmi („Neu-Harm“) mõisa alla on paigutatud teade esmamainimisest 1417, aga korrektne oleks 1646.  

2. Ojasoo mõisa („Harm“, alates 1646 „Alt-Harm“) alla on paigutatud teade esmamainimisest 1558.  

EHA avalikus mõisate registris olev viga on seega põhjustanud Viivi Laaneti artiklis esineva valeväite, millega ta soovib ümber lükata minu kirjatükis esitatud andmeid. 

Laaneti artikkel ei ilmu paraku ainult kohalikus lehes, vaid ka DELFI Eesti Elu portaalis. Kuid asi ei ole ainult „Laaneti ja Mikiveri juhtumis“, vaid oluline on, et samuti võtavad mistahes muud ajaloouurijad tõe pähe EHA mõisate kinnistusregistri andmeid ning vigased väited võivad sattuda õpilastöödesse, teadustöödesse jmt.

Seetõttu palun Teil esimesel võimalusel andmed Harmi ja Ojasoo mõisate kohta parandada.

PS: Peale 1417 ning enne 1558 on veel olemas mitmeid dokumente, kus on Ojasoo mõisa kirjalikult nimetatud, vrd ka: http://kylaelu.blogspot.com/2010/12/meie-kulade-ajalugu-dekenite-aeg.html"

Juba mõni päev hiljem laekus Rahvusarhiivist vastus:

"Suur tänu kirja eest, kontrollisime Teie poolt viidatud andmeid.

Ajalooarhiivi mõisate registris on Ojasoo ja Harmi mõisate juures toodud esmamainimised õiged. Viga kinnistute registris on tehniline ja tuleneb selle andmestiku aluseks oleva aastakümneid tagasi koostatud paberkartoteegi sisestamisel tekkinud segadusest. Kartoteegikaartide koostamisel on omal ajal kasutatud palju lühendeid ja keerulist viitamissüsteemi. Hiljem eraldunud mõisate kohta koostatud kaardid on paigutatud läbisegi ja nii ilmselt ongi juhtunud, et Ojasoo esmamainimise kohta koostatud kaardil olev info on sisestatud ekslikult Harmi juurde. Ojasoo mõisa (Alt-Harm) esmamainimisena on õige 1417, Harmi (Neu-Harm) eraldati Ojasoost 1646.

Mõisakoolide programmi raames näitust koostades töötati originaalallikad uuesti läbi, kuid kahjuks ei avastanud me toona mõisate registrisse sattunud viga.

Peame oluliseks märkida, et selle ja teiste võimalike tehniliste vigade tõttu soovitame mitte kahtluse alla seada kinnistute registri usaldusväärsust suuremas plaanis. Praeguse näite puhul Harmi ja Ojasoo mõisate kirjeid paralleelselt lugedes oli ebaloogilisus selgelt silmatorkav ning kriitilisema meelega kohaliku ajalehe lugejale ei oleks tohtinud see märkamata jääda.

Täname Teid veelkord veast teatamise eest ning teeme registrisse vajalikud parandused. Soovime jätkuvat allikakriitilist meelt ja palume ka edaspidi leitud vigadest teada anda."

Seega võime Ojasoo (kuni 1646 "Harm", siitpeale "Alt-Harm") sünniajaks pidada siiski 1417 - sest seda aastaarvu kannab ürik, milles on esimest korda Ojasoo mõisa kirjalikult ära nimetatud. Ülaltoodud MKA pildil ja alltoodud minu pildil oleva puithäärberi dateering on mõistagi mitu sajandit hilisem - mõisaajaloolane Valdo Praust märgib, et "Arvatavasti on hoone ehitatud kas 18. sajandi keskpaigas või veelgi varem."

Hetked Stella Noode uue luulekogu "Vaikuse helin" esitluselt

Tamme Eeri Männiku 1936. a laskemoonaladude plahvatusest

Eilsetes uudistes kõneleti Männikult leitud hiigelkogusest lõhkeainest. Olukorras, kus demineerijad arvutavad leitava lõhkeaine kogust tavapäraselt grammides, nimetas Demineerimiskeskuse juht Arno Pugonen  ka maailma mastaabis unikaalseks üle 15 tonni lõhkeaine avastamist! Maa sisse peidetud trotüüli"jurakas" õnnestus demineerijatel mitmepäevase töö tulemusena siiski ilusti kätte saada ja kahjutuks teha. Sõjaajaloolane seostas lõhkeaineleidu EW ajal Männikul asunud laskemoonatööstusega ning selle traagilise plahvatusega juunis 1936, mille tagajärjel hukkus 63 inimest. ETV AK vastavat uudistelõiku saab vaadata siin.

Saatuse tahtel juhtus just siis sõjaväes olema ja piirkonnas viibima unustamatu Tamme Eeri, kelle põrmu just möödunud laupäeval Kose kalmistule sängitasime. Eeri on oma põhjalikes mälestustes juhtunut kajastanud niimoodi:

"Suvel Männiku laagris olles juhtus plahvatus Männiku laskemoonaladude juures, kus asus "laboratoorium", laskemoona töötlemise tehas. Olime jõudnud laagri taga olevale õppeplatsile ja seal tegevusse asunud, kui käisid suured plahvatused. Hüppasime allohvitseride Veske ja Siinori käsul ratastele, et kohapääle minna. Kuulusime auto-tanki väeosa laari alla ja säält ei tahetud meid edasi lasta - pole korraldust. Veske-Siinori käsul  sõitsime keelust hoolimata edasi ja jõudsime parajal vaheajal, kui uusi plahvatusi ei olnud, laskemoonaladude juurde tuld kustutama. Ladude kaitseks istutatud põõsad ja kanarbik põles. Laboratooriumi juures olevad suured kahurimürsud kuumenesid ja plahvatasid edasi - lendasid taeva alla ja kaarega kaugemale maha - seetõttu ei saanud peale meie ka uusi üksusi appi tulla. Materdasime tuld ladude ümbruses ja leidsime ühe pootshaagi, sellega tõmbasime ühe vagoneti meremiinidega tule lähedalt kaugemale raudteeharule. Õhtupoole jäid kohalikud plahvatused harvemaks ja abiväge ilmus juurde, laod said tulest päästetud. 

Järgmistel päevadel olime surnute väljakaevamisel rusude alt ja platsilt, kus iganes ohvrite osasid leidsime. Oli ka ruume, kus teadupärast 10 inimese ringis oleks pidanud olema, ei leitud aga midagi. Kuumus oli nii suur olnud, et kõik ära hävitas. Platsilt maja eest leidsime ühe noore inimese jala koos valge suvekingaga - keha ei kuskilt. Peale seda sündmust anti meile, kui esimestele abistajatele, puhkus ja üks, kes leidis maasees olevast käigukanalist elusa töölise ja selle välja aitas, sai valgeristi. Hukkunute matmisel käis meie rühm Tallinna Sõjaväe surnuaial saluteerimas."

Me oleme ka google street views olemas :D

Ei uskunud mina, et meie pisike külatee ka üles võetakse. Hakkasin Koselt "sõitma", Äksi oli ilusti olemas.

Isegi legendaarde infotahvel oma õnnetus seisukorras jäädvustatud. Sügistormidega murdus see lõplikult pikali, katus tuli otsast ära ning vedeles pikka aega prügikasti kõrval, samas kui infotahvli ülejäänud osa tõsteti endise kauplusehoone najale, kus see seisab tänaseni niimoodi, justkui ei oleks kellegi asi. Või justkui peaks vald tulema ja selle korda ajama...

Aga kae imet, ka meie väike Äksi-Kolu tee on üles võetud :) Jäädvustatud ajalooline Kirivalla-Alansi piirikoht. Paremat kätt jäänud metsatukk ongi tänaseks ajalugu.

Kõik majad, mis suviselt täies lehtes puude taha varju ei jää, ka kõik kenasti näha. Kui ka on mõni inimene peale jäänud, on tema privaatsuse kaitseks hägustatud.

Tüüpiline meie kandi vaade. Kui tuul viljapäid kõigutab, on see sama hea kui merevaade :)

Isegi meie külaplatsist sõitsid google-autod mööda :)

Ja nii on ka viimane pilt Puustalu majast, mis talvel lammutati.

Mis sest värgist siis kasu? Nüüd saate enda kaugel elavatele sõpradele-sugulastele virtuaalse ekskursiooni teha ja näidata, mismoodi meie kodukant südasuvel välja näeb. Samuti saab võimalik uus elanik surfata ja vaadata, kus ja mis ja kas lubatav maaidüll ikka on selline. Head uudistamist!